Maipidu

Ehk maikuu piltides.
Väikese kommentaariumiga. Nii kokkuvõtvalt ja veidi kirjeldavalt. (ehk nagu alati..)


Ühe kuuma-kuuma päeva päikese loojangu aegu leidis Edith, et ta pole veel kauni päeva jooksul suutnud nina toast ja arvutiekraani tagant välja pista. Asus seda kiiruga parandama. Tulemuseks uurisin oma maja tagust teekest, mis oli kui koopia mõnest Eesti külavahe teekesest. Soovituslikult vist kuskil Ida-Eestis, aga mida ma ka tean..Natuke selline Suur-Sõjamäe tunne, kus on need vanaaegsed-odavad? kasvuhooned - kilega kaetud ja natuke vildakad. Võib-olla ma mõtlen üldiselt sellist natuke Nõuka-aegset-tänavakest? (ja mida ma ka sellest tean?)(Mul vist on see liigne ajarändamise kompleks hetkel..)

Sel hetkel soovisin, et mul oleks väga makro objektiiv.
Kärab kah.

Selline tee, kus kedagi ei huvita, et tee pole sile. Pea asi, et poleks muda, vist.

1-1-2 ehk Fibonacci garaažid.
Keegi teine oskaks sellest kauni pildi teha.

Üks päev ma lähen tagasi ja teen selle pildi nii, et oleks kaunis fookus
ja siis ma võin peaaegu rahul olla!
(Ja seda umbes igalpool taustapildina kasutada...)

Rooste ja augud.
Ja modernne kunst vm.

Sinised.
Raamivad.

Kellel seda fookust ikka vaja on.
(ehk pool ajast ei saa ma aru, kuhu ma fokusseerin)

ehk kõik oligi nii planeeritud.....

Koduvalvur.
(Tegin kiišust mittu pilti, ta täitsa poseeris mulle.
Hiljem olen teda mitmeid kordi samas kohas näinud, talle vist meeldib)

Järgmine päev leidsin, et aitab naljast ja istusin Cliftonis, pargis, ja lugesin raamatut (JA EI PÕLENUD ÄRA?!?!?!). Jalutasin tagasi läbi Clifton Village'i ja mõtlesin, et küll on ikka kaunis koht see Bristol.

Kunagi mõni kindlasti näeb mu "õrnade" kollektsiooni.

Sattusin tänava-puuvilja-letist mööda.
Nad pakkisid juba kokku oma asju, ja see oli kõik nii kaunis, et ma kiiruga, siis üritasin teha midagi, et jäädvustada kaunidust.
Kujutlegem ette, et Marokko, näiteks.

50 tooni valget.
(natuke vähem)
ja tekstuur.

Et, eee.. 'õrnad'
Värvipidu.

Kui ma viitsiks, teeks nii, et kõik oleks sirge.
Aga maja ise oli kumer, niiet las ta siis olla..kumer.
Mõnes teises elus teen kauneid arhitektuuri pilte. Selles elus vist mitte.

Järgmine punkt oli muidugi Laura ja Marianna Bristoli seiklus. Kui aega shoppamiseks oli liiga vähe. Ja Edith avastas, et midagi polegi näidata. Ja spontaanselt sai ka Cardiffis käidud (ja tore oli jälle näha kaks-keelseid tänavasilte). Ja Edith sai eesti keelt harjutada, natuke. Ja sai mitmeid kordi väljas söömas käidud. Ja (oh, mu kõrvad ja karvad!) lausa kokteile joodud, veidi-veidi. 

(Nende piltidega on natuke nirusti, sest ma olen laisk.. Ja noh, ei teinud palju klõpse. Jaaa, enamus pilte on DoctorWho kollidest ja noh.. nad pole eriti jagamist väärt..)

Laura on endiselt ninnunännu.
No vaadake teda.
Ninnunännu.

Leidsime oma Doktorid. 

Natuke kurb oli, et kellelgi polnud nägusid. 

Ja siis viimase seiklusena sadas Weronika oma õega Bristolisse ja järgmine hetk me ledsime end vahemereäärses Bathis. See linnake on nii armas, et kui saaks, siis kallistaks. Natuke eksootiline. Päevake Lõuna-Prantsusmaal või Itaalias (mitte, et ma teaks, aga Weronika ka nõustus). 

Ja siis me muidugi olime raamatukogus, ja Edith luges 1,5 tundi mingeid reisiraamatuid (nüüd võingi minna Itaaliasse ja mitte ära eksida) ja Weronika magas (hommikune äratus oli 5.30). Ja me sõime iga 30 minuti tagant. Kohv ja baguette, prantsuse stiilis. Jäätis, itaalia stiilis. Eriti vinge kakao, ka mingis stiilis. Sushid, salatid ja matchad, jaapani stiilis. Ja siis fudge (pehme iiris?), Bathi stiilis.  (okei, noh, mitte päris 30 minuti tagant, aga kogu aeg siiski..) 

Alguses oli vihmane märg ja kõik kiirustasid ja tahtsid ruttu sihtpunkti jõuda.

Vihmane ja märg (ja natuke romantiline)
Bathi eee...kloostrikirik.
Ja vihmavarjud. Mis on ka kõik hallid ja sombused.

Hall. Ja roheline. Aga põhiliselt hall.

Turistid teevad kohustuslikke pilte.
Isegi kui kuum kakao ühes käes segab natuke.

See kohustuslik pilt siis. 
Siuke Itaalia-värk.

Ja selline oli minu maikuu, suur toomepuu.

(mis sest et üks päev on veel jäänud. Kuna mul on vaba päev, siis teades mind, ma ilmselt ei tee mitte midagi põnevat..kui ma üldse end midagi tegema suudan veeretada..)

Süda tilgub verd, sest härra Gareth Malone'i kontsert on väga ebasobival ajal (ja natuke raske rahakotile ka).
Kaalusin peaaegu Edinburghi sõitmisele, et härrat dirigeerimas näha (ja naersin, sest esimese klassi pilet oli odavam kui tavaklassi oma), aga see on ilmselgelt natuke veel raskem mu rahakotile.

Küll oli talvel kaunis mõelda kui polnud ei tööd ega teatrit. Aga ega ilma kummatagi nüüd vist ei saaks ka. Aga. kahju on ikka.

Lämbe suvi on viinud ära ka kõik mu lugejad. Kui üldiselt näitab statistika, et on 7-9 inimest lugenud mu postitust (piltide ja kommentaaridega postid on vahel isegi populaarsemad.. st kes see on see salapärane, kes käib ülelugemas/-vaatamas mitu korda? :D). Aga ühesõnaga hetkel on püsiv 2 inimest, kes lugevad. (Ilmselt üks olen ise, sest kuigi olen klikanud umbes 2000 korda, et ära loe minu enda külastusi, on mul karvane kahtlus, et blogger siiski teeb seda..)
Ühesõnaga. Palju õnne nendele 2 vastupidavale, kes ikka jaksavad mu mölinat kannatada! (või noh, ma ju tegelikult ei tea, kas jaksate ka või kirute seal teisepool ekraani..)

(Ja noh, tegelikult pole see lugejate arv oluline niikuinii, lihtsalt tore teada, et keegi jälgib vahel..huvitub..)


Ma tegelikult tahtsin öelda, et nädal oli väga.. turismi rohke. Sa oldud giid mitmel korral. Ja käidud kahes naaberlinnas - Cardiffis ja Bathis.

Nädala alguses tatsasin mööda Bristoli tänavaid Laura ja Mariannaga. Sai ka Cardiffis korraks DoctorWho'tatud. Ja kallist toitu söödud.

Nädala lõpp läks Weronika ja ta õe seltsis. Põhiliselt Bathis. Kus sai veel rohkem söödud. Bath on põnev koht nagu oleks 40 minutiga reisinud Lõuna-Prantsusmaale või Itaaliasse..Suurbritanniast on see koht küll kaugel...

Nüüd on jälle rahu majas, ja kui oleks võimalus, siis ma ilmselt teeks ühe nädalase magamispausi, aga noh, õnneks ju läks nii, et üks tüüp on puhkusel ja ma töötan 5 päeva see nädal nüüd. (ehk sõidan 8 tundi kauem bussiga kui tavalisel nädalal..)

Mul ei ole tegelikult midagi öelda. Sorts.

Lämbe suvi on saabunud Bristoli-linna.
Seda sorti ilm, et bussis higi tilgub ja kõik kleepub kõige külge.
Et tänaval kõndides tunned päikese kuumust ja korraks varju jõudes on tuule-iilike eriti teretulnud.
Et mitte midagi ei jaksa teha, sest liiga palav on. Teeks või ühe siesta või midagi.
Et söögiks kõlbavad ainult puuviljad, sest kõik muu tundub liiga raske ja palju ja soe.
Et isegi Edith ei taha kohvi juua, sest see ka on soe. (Jääkohvi käib küll jah, aga eelistame mõnda smuutit või ühesõnaga.. vaata eelmist punkti).
Et päikeseprillid ja jäätiseauto on parimad sõbrad.

Lisaks sai Semu M instax'i kaamera kätte täna. (nagu polaroid, st prindib kohe pilte, aga fujifilmi oma..).
Ja me olime mõlemad nii vaimustuses. Ja kilkasime. Ja imetlesime pildi ilmumise võlukunsti.

Söön hetkel maasikaid ja mustikaid vahukoorega.
Sest nii on ilus!

Semu naeris, et teen niikuinii juba kohe ilmunud piltidest veel pilti.

Vasakul Semu M, paremal E.

Eile aitasin valgustada ja värkida heategevus üritust "Dance for Dementia" (Tantsuga dementsuse vastu).

Ja kujutate ette, et mul tuli meelde, et mul on tegelikult ka kaamera ja et vahel võiks teda kasutada ka! Ja mitte, et ma ainult ei võtnud teda kaasa, vaid leidsin ka hetki, et tegelikult ka pilte teha. (st esimese kontserdi ühe vaatuse ajal oli kaamera Prantsuse-Ingridi käes, kes istus auditooriumis. Teise kontserdi ajal tegin pilte valgusruumist..)

Kaamera läks käiku tegelikult selle pärast, et üks trupp oli acro-gymnasts (ehk pmst iluvõimlemine?) ja nad olid nii pagana ägedad, et ei saanud pilte tegemata jätta, eksole.

Ja tantsutase oli üldiselt väga kõrge ja väga vinge oli kõik värk. (oleks veel side-lighte ka olnud, oleks eriti vinge olnud...)

Pisikesed lapsed, kes on tugevamad kui ma elus olla saaks.

Ja kordi ja kordi painduvamad

Natuke iiri tantsu

Ja natuke balletti

Natuke geniaalseid, kes tantsivad Zero7 ja Arvo Pärdi järgi.

 I approve.

Natuke pisikesi tänavatantsijaid. 

60+, kes jaksavad 5 minutit järjest hüpelda ja kekselda tantsides Šoti rahvatantsu

Ja jälle need iluvõimlejad.
Hüppenööri kasutamine on nõrkadele.

Tähelepanu sellele umbes 8-aastasel all ääres.

Lendame!

Veel nats Iiri tantsu ja varje

Sõitsid motikaga..

Veel tänavatantsu. Nad olid väga ägedad.

Ja siis muidugi Aafrika rahvapärast tantsu.
(Miks nad lillat valgust tahtsid - jumal seda teab?!)

Ma vaatan, et blogger on suht 1:0 pildikvaliteedile teinud...Jama..

Mul on uus Semu.
Härra Rebane.
Kohtume tavaliselt öösiti kui ma koju jalutan.
Üldiselt on me koos olemise hetked üpris põgusad.
Naeratus ja noogutus.
Vahel peame pikemaid mõttelisi vestlusi, pilkude mäng.
Ja vahel, harvem, ajame juttu. Ma pole kindel, et me üksteisest päris tõeliselt arusaame, aga see pole oluline. Täna näiteks pärisin mina, et "Kuidas sa nii kaugele metsasalust jalutanud oled? Puha majade vahel jõudnud." Tema jõllitas ja mühatas ja vastas, et "Minu toit. Ära sa mitte üritagi sammukest lähemale astuda!" (Ta on natuke enesekeskne mul..)

Muidu on mu Semu Härra Rebane päris tore, aga saba on pettumust valmistavalt vähe kohev.

Mul tuli meelde, mille üle ma olen unustanud vinguda.

Et see fotograaf, kes käis peaproovis pilti tegemas oli idioot.
Kes see teeb teatris välguga pilti? Tükkaega kirusime ühe teise valgusetüübiga seda fotograafi..

Siis ma vahe peal mõtlesin, et äkki ta on mingi eriti osav ja teeb mingit nippi, et tulevad välguga ka ehtsad pildid, aga nooo.. täna vaatasin siis neid pilte, mis olid pandud üles fuajeesse ja tahtsin kreepsu saada. Ma ausõna võin iPhone'iga ka kaunemaid pilte teha..
Nagu pooled neist polnud ligilähedaselt fookuseski mitte, sest teatrisuits+välk pole kõige kavalam mõte.
Ja kui mõni pilt oligi fookuses siis see oli lihtsal ülevalgustatud ja (mis sõna see on, mis ma otsin, et kui valgus on otse näkku?) nägudega ja päris õudsad(sed? kes seda veel teab..)

Hakkas kahju, et ma ise idikas olen ja kaamerat kaasa ei tassinud...(mitte, et mul oleks olnud hetke, kus klõpsida, aga pmst.)

"Annie get your gun"'is on kõige kehvemad muusikud, mis asjad te olete ja miks te nönna mööda mängite?

Mu lemmik on, et iga kord kui ma teen midagi teatrivalgusega seotut, järgneb sellele meeletult metsik peavalu. Absoluutne lemmik. Ma saan aru, et mu hellad silmad ei kannata palju valgust, aga ahoi, valgus on mu lemmik ju :(

Mu Sigatüüka särk oli täna vestluse algataja. Kõik nõustusid, et väga vinge on, ja Potter oli jututeemaks mõnda aega.

Tegime sünkroontantsu härra Intspitsiendiga. Ja laulsime korda mööda cans'idesse (teatrirüüpide vaheline kommunikatsiooni vahend, mille nime ma ilmselgelt ei tea eesti keeles.. mikrofoniga kõrvaklapp, mida igausgused lavatagused kannavad (valgus, dirigent, heli, inspitsient, lavamehed), et saaks lihtsalt kommunikeeruda).

Jaaaaa.. rohkem ma ei mäleta, mis ma öelda..aaaa.. et ma olen lootusetu follow spotiga, ma endiselt ei saa pool ajast aru, kus ma olen omadega, eksole. Lisaks "I can do anything" ajal nad liiguvad nii meeletult, et siis on eriti vahva hüplev follow spot Edithi poolt :P (õnneks ma enamus ajast vajutan lihtsalt GO'd..)

Nüüd vist sai kõik.