Viimase nädala paanika on viinud hetkel selleni, et ma ei viitsi enam midagi teha. (ja on vaja vähemalt 125830 asja enne reede varahommikut korda saata)

Keegi, tuletage meelde, et ma pean Paulile Eestist kommikarbi tooma, onju. See onu teeb nii palju mu heaks, et ma kohe ei oska midagi öelda ega teda ära tänada.
Mängis minuga intervjuud (MA EI OSKA MITTE MIDAGI :( )(jõime kohvi ja vestlus käis teemal "Sinu kõige parem töö." või "Kuidas sa teeksid seda või seda teatrivärki" või "Miks oled sina just parim". Ma olen räme närvis ja ma pole CV'dki ära saatnud..). Tegi autosõidu ajal mulle heliõpet. (Ma mõnda asja lausa teadsin. Mõni asi läks täppi nii kogemata. Ja siis muidugi need tavalised, lihtsad asjad olid mu jaoks lihtsalt.. "eee, mökmök"). Rääkimata sellest, et ta mind tirib ja tassib igalepoole ja näitab ja seletab ja värkisärki.. (Ahoi, miks mõni mu ülikooli õppejõududest poleks võinud üks liba-Paul olla?)

Mm. Mu nädalavahetusene töö läks okeilt. Ise olin loll ja tegin endal elu raskeks. (sest inimesed tahavad värvi ja kui Edith riputab prožesid üles ega ta siis ju ometi ei mõika, et need värvid võiks nüüd ilusasti paika panna). Värvidega pole mul hea suhe. Üldse mitte.
Tekitasin Lavastaja-Produtsent-Tähtis-Tädis paanikat teatades, et läpaka aku saab kohe otsa ja laadija viskas sussid lakke. (oleksite pidanud ta nägu nägema.... hirm, paanika, puhtalt). Õnneks ma suutsin olla vapustav ja 20 minutiga end sopast välja kaevata. (Siinkohal patsutus Dave'i õlale, et ta viitsis ringiga minna, kuhu iganes ta läks, ja mulle office'ist laadija hankida). (JaPaul, kes tuli koos oma läpakaga).
(Täna tegin maailma kõige kiirema Apple'i poes käigu ja sain laadija, mis töötab! Hurraa! 3minutiga.)

Vahepeal aitasin veel teha sadat asja Ship&Castle'i etendusele enne esikat. (Vägev lava on! Kunagi kui mul on TEGELIKULT aega, siis tuleb vast mõni pilt ka..). Kohtusin härra Lavastajaga, kellest ma olin igasuguseid õuduslugusid korduvalt kuulnud (Paul ja Ingrid üks kord rääkisid mulle 40 minutit järjest õudukaid härra Lavastajast, ja kuidas temaga käituma peab...), aga õnneks tundus, et ma suht sümpatiseerisin talle.
Lisaks tuli nostalgia "Falling Silenti" pihta, sest nendegi etendus toimub 1.maailmasõja ajal, ja nad laulsid samu laule ja kasutasid samu pilte ja whatnot.

Ja siis ma hetkel näen välja nagu ma kannataks koduvägivalla alla või oleks lihtsalt peksa saanud, aga tegelikult meeldib asjadel mind rünnata. (Näiteks rekvisiit-pargipink üritas mind mõrvata ja jätta mulje enesetapust veenide läbi lõikamise läbi, õnneks tal see siiski ei õnnestunud). Ja ega ma ise ka pole väga osav ja hüppan ja kraabin end igast asjade vastu. Olen suur sinikas.



Järgmine kord vist juba Eestimalt. How exciting.