Ja ma endiselt pole teinud midagi triljonist asjast, mida peaks tegema.
Teisipäeval tegin sajandi suurteo ja HELISTASIN tööle ja ütlesin, et suren ja ilmselt ei tule tööle. (Ei läinudki).
P ütles eile, et ta oli päris mures mu pihta teisip, et ma olevat ikka päris surm välja näinud.
(Ja sellistel hetkedel olen ma ju eriti kangekaelne ja iseseisev "Muidugi suudan ma ise seda suurt pagana ülirasket asja tassida üksinda" loll...)
Kaks nädalat esikani. Appiappiappi.
Mul on ebanormaalselt suur hulk rohelist teed riiulis.
