"woman in black" ja õuduslugu laval ehk kui oluline on helikujundus. Ja pinge. Ja õige valgus.
Ma lõpuks võpatasin iga uue hääle peale. Onu mu kõrval naeris mu üle (aga eksole, ta ütles, et ta on filmi näinud. Ma ei teadnud asjast midagi eksole... Polnud ettevalmistusi teinud ega midagi.. Eksole..)
Mõte üks Lndnis olles, muide, oli, et nad on terrorihirmust üle saanud ja prügikastid tänavatele tagasi pannud.. (Ilmselt juba mõnd aega tagasi, aga ma kuidagi märkasin seekord?)
Imax 3D on tase kõrgemal ehk kuidas kihutada läbi kosmose ja neebulate ja asjade.
Ma lõpuks tean, kus Chinatown on (kuni järgmise korrani st) (ma alati sattun sinna kuidagi juhuslikult ja pole õrna aimugi kuidas)
"book of mormon" oli teise õhtu elamus. Nii solvavat asja ma pole elus näinud. See ei tähenda, et see halb oleks olnud. Ja ma teadsin kui solvav see on, sest ma olenseda muusikat ikka päris palju kuulanud (piisavalt, et vaikselt kaasa laulmise asemel valgus "go"sid anda muusikasse), aga ta nõnda laval oli ikka veel solvavam :D Kuna ma hiljuti võtsin ette ja lõpuks kuulasin Wickedi muusikat, suutsin seekord tabada neid kopitud hetki. Lisaks Sister Actile vihjeid (mis on ilmselt ainult minu meelest ja mitte taotuslik.)(eriti kuna nad tegid valgusega täpselt sama, mis Me sügisel SisterActis tegime, selles laulus, mis meenus...) (wicked on kindlasti taotustlik) (kas taotuslik on sõna? Kas see tähendab, mida ma arvan, et see tähendab?) marunaljakas oli ka. Siuke piinliknaljakas. Siuke naljakas, et sa tead, et sa ei tohiks tegelikult naerda.. (Mis enamasti muudab asja veel naljakamaks?)
Ja suurepärane vaheldus eelmise õhtu etendusele.
London ajas mind segadusse seekord. Suur osa sellest on kindlasti rattaga sõitmine, sest esimest korda on marsruudil piirangud peal. Sõidad ringe, sest igalpool on ühesuunaline (või peab paremale pöörama ja jumal hoia selle eest...) ja siis rattapunktid on alati kuskil jaburas kohas ja siis sa tuled sealt ratta pealt maha ja taarud, sest käija enam ei oska ja kuhugi minna ka ei oska..
(Täna oli eriti tobe. Hostelist kng's crossini pmst on jalgratta rajad ja ma olin vaimustuses, sest ma suutsin õigetele radadele minna ja olla õiges sõidusuunas (v.a see üks koht, kus oli rattarada ja see lihtsalt tegi ringi mingise bloki ümber ja siis jõudis välja kuhugi mujale??????) ja siis olid mingid pagana diversionid onju."ehitustööd mine mujale" . Vähe ei ajanud närvi vä?! Ma just leidsin selle kauni õiges suunas liikuva rattaraja (ses suhtes, et neil on neid kohti ka, kus rattarada läheb teises suunas kui autorada??) ja nüüd sa käsid mul suure tee peale minna, kus ma ilmselt saan surma?! Pähh. Ma lõpuks jõudsin King's Crossi - naersin 9 ja 3/4 pildistavate inimeste üle. Tegin ringi Potteri poele. Nägin paari asja, mis oleks olnud päris tore omada ja lahkusin. Sõin külmas jätsi ja mõtlesin, et kas Camden on hea mõte või mitte (leidsin, et vb siiski mitte), siis mõtlesin, et kas tube on hea mõte, sest marukülm oli. Ja siis olin idikas ja ikkagi otsustasin ratta kasuks.. Ja siis samsugune lollus hakkas tagasi teel eksole. Imekombel jõudsin suht sinna tagasi, kust ma alustasin.hurraa.
Ja siis ma otsustasin, et ma rohkem ei viitsi ja kobisin ära rongile. Vsjo. Hurraa. Edithil sai Londonist siiber????.
