Hommik algas taas väljakolimisega. Loksusin bussis Kyoto Jaama ja peitsin kohvri taas kappi.
Kyoto jaam on ulme ja utoopia ja mitte-üldse miski, mida sa ootaksid ühelt vaikselt ja kultuurselt Kyotolt. Klaas ja metall ja teravad nurgad.
Leidsin, et ei saa lahkuda enne kui olen näinud Kiyomizudera templit, mis on üks tuntumsid vaatamisväärsuseid. Ta on vastand Kuldsele templile, mis on perfektne. Wabi-sabi - imperfektne, mittekunagivalmiv.. Ja minu mötteis mu lemmik.
Tuhanded teised turistid, aga ilmselgelt mõtlesid samamoodi. Ja bussi järjekorrad olid meeletud.
Turnisin siis natuke jaamas ringi. Sõin sõõrikut hommikusöögiks (ja matchat, üllaülla). Aga kui ma teisel korral nina välja pistsin oli järjekord sama hull, niiet ma andsin alla ja otsustasin jalutada, sest"kui kaugel see ikka olla saab"
Tee peal põrkasin kokku ameerika neiuga (Francesca) kellega taas olime parimad sõbrad järgmiseks paariks tunniks. Valearusaamade tõttu (ja noh sest mu aju oli selleks ajaks puder ja kapsas igasugustest jaapanikeelsetest templinimedest) arvasime, et otsime sama templit, aga tuli välja, et ei otsinud, aga see lihtsalt tähendas, et ma nägin üht templit, mis kavas polnud. Seiklesime ja jagasime muljeid, st Edith jagas õpetussõnu (ta oli just veetnud öö kuskil teises linnas, sest jäi oma viimasest rongist maha ja ta oli üleüldse mööda aasiat ringi sõitnud ja õpetanud inglise keelt ja miskõik). Ja ta oli väga tüüpiliselt ameeriklane ja hüperenergiline, niiet see oli kõik väga väsitav, aga igatahes sattusime Sanjusangendo templisse, mis on hästi pikk, aga paremini tuntud kui 1001 Kannoni tempel. Ma vist enne kuidagi ei pannud kokku, et hinduism onju tegelikult Indiast pärit, aga nähes kõiki neid tuhandeid Kannoneid jõudis kohale kui palju religioon on rännanud ja kohanenud/kohandatud.
Francescaga olime suurepärased üksteise täiendajad, kus ma olin mitmeid Valvur Jumalusi juba näinud erinevates templites ja oskasin seletada ühtteist ja ta, kes ta oli tuttav tai ja hiina jumalustega oskas teisi asju seletada ja natuke arusaada, mida juhendajad oma õpilastele rääkisid. Ja koos märkasime minatuurseid mustreid ja jälgi värvidest ja arutasime kui veider, et kunagi oli kogu tempel kirju.
Ja muidugi oli kaunis aed väljas, aga sel hetkel läksid me teed lahku.
Ma tatsasin edasi oma Kiyomizuderat otsima ja ta jäi mustreid maalima.
Jube palav oli, pean mainima. Kleepuv-palav ja tormi-vihmane.
Aga lõpuks leidsin tuntud tänavakesed, mis viivad üles mäkke templi juurde.
Ja oli imeline templikompleks küll jah.. Vähem ja rohkem tuntud templi osad, hiigel kellad, palved, kosed, trepid, rahvamassid. Ja see tuntud vaade, mis avaneb ja mis on nii tihti pildistatud kord kirsiõites, kord sügiskuldsuses ja kuidas ma pole kunagi märganud tänast Kyotot tagaplaanil.
Tükkaega uudistasin ringi.
Ja siis uudistasin mööda alla mäge pisikesi tänavaid ja siis vahepeal sadas padukat ja siis jälle oli tappev kuumus.
Ja siis oli maiko, kes lihtsalt jalutas bussipeatusest mööda.
Ja siis oli viimane aeg tagasi Jaama poole liikuda.
Ja siis ma muidugi istusin valesse bussi ja sain taas jalutada mitu aega.
Ja siis tegin postkontori seiklust.
Ja siis oli veel ameeriklasi, kes õppisid Kyotos ja kes aitasid mul leida õiget piletit Osakasse ja kes aitasid kohvrit tirida ülerahvastatud rongis ja olid valjud ja ameerikalikud, aga väga toredad.
Ja siis Osaka ja kuidas mul polnud üldse aimu, et kuhu ma minema pidin, aga lõpuks ikka leidsin tee ja uue kodu ja isegi süüa sain ühes yakisoba kohas.
Ja oli küll heameel, et ma ikka ühese toa siin lõpuks võtsin, sai vabalt võtta..
Ja siis ma avastasin, et ma ei jalutanud Filosoofide Rajal, ja olin kurb.
---
And on and on.
Moved out again in the morning, and found my way to Kyoto Station to hide my luggage for the day.
Kyoto station is a bit dystopian and unreal, and not anything you'd expect of an old and cultured kyoto. All metal and glass and angles.
I had made my mind up to go to Kiyomizudera Temple, which is like the opposite of the Golden Pavilion, and it's treasured as an example of wabi-sabi - imperfect, never quite finished, always improving. And in my mind it was going to be the nicest of all the temples.
But judging by the que for the bus - I wasn't the only one thinking that..
So I wandered around Kyoto Station a bit, ate donuts for breakfast (and matcha, ofcourse). But the line didn't shrink so I decided to walk..
On my walk I met Francesca the American, and due to miscommunication (and my brain not being able to differentiate between all these Japanese temple names), we thought we were looking for the same temple. We weren't. But hey, whatever.
We got lost and foudn our way and talked and shared tips (well I did, she had only just arrived in Kyoto, but had travelled most of Asia already, teaching English and such), and she was superfriendly and american and rather tiring but whatever. But we finally got to Sanjusangendo temple, better known as the Temple of 1000 Kannons. And until then I hadn't realised the link between Hinduism, and it being from India and how far the religion had travelled and how it had been changed and adapted..
But it was a perfect temple for Francesca and I, we were compliting each other. I knew about some of the guardian deities, because I had seen them in other temples, and she knew about some of them because she'd been to other hindu temples, and also could understand a little bit what the tutors were telling school kids. And together we noticed miniature patterns, and drawings, and splashes of colour, and wondered how weird and wonderful it must have been when it all was still in colour.
And then we parted, me to have quick wander in the garden, and she had to sketch some of the patterns.
So I went on to find Kiyomizudera. And I did. And climbed up the hill, and what a wonderful temple complex it was!
Better and lesser known temples, and shrines, and waterfall, and steps, and gongs and prayers, and incense , and masses of people. But it was lovely.
And the view, the famous view that is so often on postcards and photos with cherry blossoms or autumn leaves, and how actually seeing it live, you notice the modern Kyoto in the background, as the perfect juxtaposition (again).
And the humidity and hotness of the day with the ocassional stormlike downpour, and the little shopping streets leading down from the temple.
And the maiko who just walked past the bus stop I was waiting at.
And me being stupid and taking the wrong bus and having to walk long distances again.
And then attempting to send post to UK and Estonia. Which was way more effort than it probably should've been.
And the more Americans who were actually studying in Kyoto and went to Osaka for a party and assisted me with buying tickets and helped me drag my suitcase in an absolutely packed train, and who entertained me for the train journey, but again who were rather typically american, loud and hyperactive, but still rather lovely.
And then Osaka, and me not having any clue where I should be heading towards.
I still managed to find my way to the new home, and even managed to get some excellent food at a yakisoba bar with broken english and broken hand gestures, and finding new ways of communication.
And how glad I was that I had booked a single room.
And then just before bed realizing I never went to Philosopher's Path, and feeling rather sad.
