Ma ostsin ukulele.

Nii suht lambist.
(st, see mõte tekkis umbes, mmm... 8 aastat tagasi) (HA) (kui Rosa laenas oma tobeda plastikust lilla ukulele mulle vahelduseks) (ja siis ma istusin oma esimese aasta ülikooli ühikas. köögis. jõulu ajal. kedagi teist me ühika "korteris" polnud. ahi täis-soojusel ja uks lahti, sest küte ei toiminud normaalselt (ja st ega nad ei kütnud ka enamus aega, britid siiski) ja üritasin tobedaid laule laulda.)

Ja noh, sellest ajast saadik on see mõte nagu olnud.
(Ats ühel ajal arvas ka, et võiks olla nagu, onju, lubas tuua, kaugelt maalt.) (ei lubanud, tegelt, lihtsalt mõtles)

Ja noh.
Ühesõnaga.
Ma jõudsin sellesse punkti, et jalutasin muusikapoodi.
Ja jalutasin välja ukulelega.


Nime ei suuda talle mõelda.
Miski ei sobi.


Ja näpud valutavad.

Mängida ei oska. Laulda ka ei oska.
Aga ikka mõlemat saab mitu tundi järjest hetkel.

(Hea vist, et I ära on.)

Auto-omaniku mured.

Aegajalt tuleb maksta KOGU raha terves maailmas.
Sest auto on suht vana ja kollektiivselt me ei oska sidurit kasutada, tuleb välja.





(Tere, ma ilmselgelt otsetõlkisin selle lause inglise keelest.)