noh, hullumeelne on kergelt öeldud sõna.
Ilm on siin mail ilgelt veider. On kohutavalt soe, aga samas on jubejube külm. Sa oled nagu talve jopega, aga sama hästi võid olla ka t-särgiga. möh? igatahes, nii on. (Adele kirjeldas muide seda ilma nii, hea kirjeldus ;))
Esimene öö oli selline, et Ada magas ja me Lauraga naersime ja otsisime lootusetult neile öömaja. Ja siis läksime linna jalutama, sest ma hakkasin janusse surema. Oli vaja vett saada ja Spar on 24h lahti :D Kõndisime ja rääkisime ja elu oli ilus. Pärast magasime Ada tekikese peal põrandal ja oli ilgelt külm. Toas on üldse ilgelt külm. V.a päeval kui on palav, sest päike paistab sisse. Vaade on aknast on ka lummav, mäed! Kahjuks merd ei paista, aga mäed ajavad ka asja ära.
Noh, siis teisel päeval, laupäeval, hommikul, läksid Ada ja Laura bussile. tõeliselt kurb hetk oli, kui nad viimast korda mind kallistasid ja mulle kohale jõudis, et nüüd ma olen täitsa üksi siin suures maailmas :( Selle kurva teadmisega jäin magama, et üles ärgata mingi 11 paiku ja sammud linna seada.. Seal oli nii,et hankisin endale Costast latte (vägahea oli, aga Starbucksiga päris ei võrdleks.) ja vaatasi natuke ringi, et üldse mingit aimu saada, kus ja mis. Leidsin mingeid ägedaid poode, ägedaid ja odavaid st ja ostsin endale uued tennised, lillelised, sest mu punased mummulised otsustasid talla alt katki minna, fain, need olid nagu mingi 2 nädalat vanad. Eriti kehv, lendasid pürgikasti. ja siis kui ma rahulolevalt rongijaama juurest poodidest peatänavale liikusin, et pangakonto teha, tabas mind halb uudis - pangakontorid pandi kell 1 kinni, doup, muidugi, Lääne-Euroopa ja tema nädalavahetused. PHÄH! noh, eks ma siis hakkasingi üles mäkke taas ronima. Killermägi, kes pagan selle küll välja mõtles? Igatahes, mäest üles kõmpimise jooksul põrkasin kahe eestlasega kokku. Noh, nii..literally. Nad olid mõlemad juba kaugelt "EDITH??!!" ja ma olin mingi "Eee, ja?" ja siis noh, jah :D Tere teilegi, Piret ja Silver :D Facebooki võlud :D
Ja siis rohkem nagu ei toimunudki midagi.
Pühapäeva hommikul oli International Student Welcome ja sinna minnes põrkasin taas eestlasega kokku, Kristina, teda me nägime ka rongijaamas ja tema nägi meid ka lennujaamas, Tallinnas, ta siis lihtsalt veel ei teadnud, et meil on sama sihtpunkt :P Igatahes, tsillisime seal koos, rääkisime, avastasime, et me oleme mõlemad suht pusades asjadega ja noh, hea oli teada, et ta on selline nagu mina :D Theater-person. Õpib draamat. Ei pidutse. On niisama mõnus. Hea on olla nii.
igatahes oli meil seal mingid kõned ja puha. Muidu siuke tavaline, et "Welcome" ja "Hope you have a nice stay"..Ja siiss oli üks mees :D:D John Powell, Student Welcome Centre'i juhataja võikeegine. ja siis ta oli umbes maaailma ägedaim mees :D ta rääkis sellist teksti, et ma olin koguaeg kõht kõveras :D "Well, that's me in that photo. That's the miracle of a little program called Photoshop and there's that wonderful tool that takes away all the wrinkles and yellow teeth..but that photo is still quite disturbing, so let's move on to the next slide" :P:P
Igatahes, pläkutasid seal ja pärast sai "lõunat", st võikusid. wtf? igatahes, Kristinaga rääkides sattus meile peale järgmine eestlane, Adele. AAAAAAA. Herr Powell rääkis, et Aberis on 68st riigist õpilasi, mainis 10 riiki, kust on kõige rohkem ja EESTI on nende seas. Norm. igatahes, siis me tsillisime koos. Kolmekesi. Ja õhtul läksime tsillisime linnas. Olime seafrondil ja siis mingis pubis, mille nime ma jälle ei mäleta, V-tähega. igatahes, seal olid eestlased, vanemate klasside omad, kes rääkisid meile elust ja olust ja juhtumistest. Päris naljakas oli. Lõpuks tulime sealt siiski ära, sest kõht hakkas tühjaks minema ja siis kappasime taas Spari (kas ma kunagi mõnda normaalsete hindadega poodi ka jõuan??) ja siis kodudesse.
Oma flatis kutsuti mind kööki, mis on niiöelda Party place. Jaa, jee. Ilgelt vaimustuses olen. Vähemalt ma nägin kõik oma korteri kaaslased ära. Kaks eesti tüdrukut, kaks inglise poissi, üks kreeka poiss ja üks poola tüdruk. Noh ok. Nad ei meeldi mulle, üldiselt :D Kreeklane oli äge, aga muidu nad on siukesed.. "joome end mällu" inimesed. Nojah. Ja siis oli meie köögis veel sada inimest, teiste sõbrad. rääkisid palju ja kiiresti ja midagi ei saanud aru ja nad kõik jõid ja ilgelt igav oli, niiet ma tulin ära sealt, sekeldama homsete asjadega, mida on rohkem kui ma oleks arvanud. APPI!