Suurte raskete kottidega seikles Edith mööda UK'd.
Kõigepealt oli lennureis, mis oli tüüüüütu. Lutsukommid unustasin kotti, mis oli liiga suur, et ülevalt uuesti alla võtta. Aga kõrvad ei läinudki lukku, jee. See eest oli süda paha, jee.
Milleks Liverpooli lennujaamale eskalaatorid? Ikka saab treppidega jamada ehk kuidas Edith, pensionärid ja mitme väikese lapsega emad kasutavad lifti.
"Look, she's a giraffe" ehk kuidas mind väikeste laste emad vetsus tervitavad.
Bussireis, sõitsin Penny Lane'ist mööda ja magasin maha selle. Tore.. Buss peatub paar maja blokki raudteejaamast eemal, jeebus, taaskord tassime neid kotikesi.
"I'm not good at telling these thing, but you have a pretty face, you don't need these" ja kõrvuni naeratus läbi bussiakna ehk kuidas mu kaelkirjaku sarved ikka kõigile meeldivad.
Spordikoti rihm läks katki, ma teadsin, et miski läheb kehvasti. Ja siis lõpuks said asjad pakihoidu anda. Aga niii palju rahvast oli. Ei jaksanud. Jalad valutasid. Käed värisesid. Paha oli olla. Siis hakkas vihma sadama. Tänane Liverpool ei istunud mulle üldse. Maandusin raamatupoodi ja olin natuke ilusas maailmas.
Tunnike rongijaamas istumist ja mitte Liverpoollaste inglise keele mõistmist. "Kus pileti automaat on?" "Midagimidagimidagi suure aktsendiga" *möhnägu ja* "Ahah, aitäh"
Aga siis olin esimeses rongis ja oli topelt vikerkaar. ja siis sõitis rong vikerkaare vahel (st suur terve kaar oli mõlemal pool) ja siis oli reaalselt näha vikerkaare algust, keset vett oli, pooleldi õhus. Ja oli kaunis vihmane taevas ja kaunis Päike, mis siis säras.
Ruttu rongivahetus - ikka nii, et peab trepist üles ja alla minema, et uuele platvormile saada. Lift, mu semu. Ja siis hiljem jälle rongi vahetus ja segadus siltidega ja jälle semu lift, mis osutus väga mõttetuks ja tegelikult ei pidanudki üles-alla sõitma.
Ja siiis lõpuks Aberi rong. ja joodikud mu ees. "We are drunk!" "No, we are not drunk, we are tired." "It's the same.." ja oh mis ajuvabad jutud. Süvenema aga ikka raamatusse ja hingame salli.
Aber ja hea tunne. Tuttavad teed ja tänavad. Ülim vaikus. Kašia, kes oli nii rõõmus. "LÕPUKS, ma ei jaksa enam ainult poistega koos elada," ja kumbki ei oska inglise keelt enam. Kes on suvi läbi poola keelt rääkinud, kes eesti keelt. Jutud ja uudised ja küpsised ja poola tee.
ja siis lõpuks peaks ju oma tuppa jõudma ja vähemalt voodisse mingid pesud panema. Tuba on ümertõstetud ja ma olen kindel, et siin oli enne kummut ka, aga noo, mida iganes siis. Võiks ju ilusam olla, olen ühika luksusega harjunud.
Homsest olen UK numbril saadav, +447790331145 .
Ja mu aadress on
47 Cambrian Street
Aberystwyth
SY23 1NZ
United Kingdom
kirjutage ja joonistage
No comments:
Post a Comment