Ma jälle ei jaksa ära oodata, et oleks kolmapäev ja saaks korraks kooli.
Väärib mainimist (ma oleks praegu mainib väärimist kirjutanud..), et see poolaasta jätkab tavalist traditisooni - 2 päeva koolis. Jobud. Mulle meeldis eelmine poolaasta - väga!
Kõik igasugused unerežiimid ja graafikud on absoluutselt pea peal (või.. millal nad mul üldse kunagi normaalsed on?)
Kord kirjutan öö läbi esseed ja värki. Magan 15 tundi. Ärkan kell 5 hommikul. Lähen magama järgmine 5 hommikul. Magan 3 tundi. Normaalne (NORMAALNE??) päev. Järgmine päev magan 12ni, silmad valutavad. Teen kummelikompressi. Liiga valgustundlikud, et avada. Jee. Lõpuks uni/silmade kinni hoidmine viskab üle. Tõusen üles kell 1 öösel. Päris hurraa.
Homme võibolla, kui hästi läheb, äkki, parandatakse mu toa valgus lõpuks ära. Valgus sakib praegu, sest pirn põles läbi ja poes oli ainult uduseid pirne. Bleh.
Üks päev mõtlesin, et olen tubli olnud ja ostsin pizza endale, suure. Ja kahetsesin terve päeva. (aga to be fair, mul oli suht terve päev vahele jäänud, niiet see, et ma jube palju sõin oli nats loogiline..)
Ja mu essee kripeldab mul peas ja mõtlen ja kahetsen, et tuli ikka ilgelt kehv.. Nii paljut oli, millest oleks saanud sügavamalt rääkida ja rääkimata jätta jälle see, et 1918 aasta naiste riideid on kehv disainida, sest see oli veider aeg, kus Edwardi-aegne rangus polnud veel päris kadunud, aga uued 20ndate tuuled juba puhusid. Ja blabla.
No tere.
Oleks võinud valgusest kirjutada. Palju. Kuigi on raske, aga oleks pidanud.
Vihkan, et ei ole motivatsiooni, kunagi.
Selle pärast oli hea kui olid pidevalt proovis - pidevalt oli kohustus arendada mõtteid. Ei olnud, et 2 kuu pärast on tähtaeg, küll siis hakkan tegema. Oeh jah. Ei õpi ka ju oma vigadest. Kord kui on midagi, mille kohta on palju öelda. Ja ikka on ainult vusserdis.
A. Ja NewMedia grupi presentatsiooni oli mu näitlejakarjääri tähetund. Õpetaja leidis, et meie presentatsiooni kõige toredam asi oli Katie ja minu vaheline karakterite pinge. Läks muidu kaheksakümmend üheksa korda paremini ka kui oleks oodanud. Olin pirts ja turts ja tige hommikul. Ja Kiku päästis elu ja printis mu esseed ja lisasid (no ma ei tea, mis ma teeks Kikuta). Ja pärast esimese grupi presentatsiooni küsiti selliseid küsimusi, et ma mõtlesin, et sinna me sureme. Ja siis oli kõik tore ja näitlemist kiideti?! Lisapunktiks see, et me muutsime eelmise õhtul oma presentatsiooni konseptsiooni. Ja tund enne "eksamit" tegime üldse esimest korda asja läbi. Edukad.
Miks siis on nii, et see, mis nii väga ei meeldi, läheb palju paremini kui see, mis tegelt ka meeldib?
Peaks nüüd Shakespeare'i lainele end maandama. Ja lugema neid keerulisi ajaloolisi. Milleks, kui saab lõpuks Rowlingu uut raamatut alustada?
No comments:
Post a Comment