16.aprill

pool aprilli läbi. Kool jälle algab.. Paanika nats kasvab, esseed ja tähtajad ja lõpp.. Päris jube..

ma tglt tahtsin öedla paar sõna Prantsusmaa kohta.

Et.. Pariisi arhitektuur on kõige ilusam, üldse! Ja kui ma oskaks ilusaid maja pilte teha, siis ma ainult majadest ja akendest ja rõdudest ja katustest teeksi pilte.
Ja et, ma käisin oma 7 hommikul kuni 5 õhtul Pariisi päevaga maha 25km ja pärast nutsin oma villis ja väsinud jalgade üle.
Sest milleks käia turistivärk päevas kui saab kõik nad päevaga ära näha. Ehk Triumfikaar, Eiffeli torn, Louvre, SacreCoer (prantsusekeel ei ole tugev mul..) ja Notre Dame said kõik kohustuslikult nähtud. Jalgsi. Lisaks veel mustanahaliste ghetod ja imelikud pisi tänavad ja raamatupoed ja miskõik..
Nats palju ikka vist küll ühe päeva jaoks. Raske kotiga ja pideva jalul olemisega ja vähese bussi-unega..
aga ma juba hommikul leidsin, et jube naljakad on need vaatamisväärsused Pariisis, et.. igav on.. Nad on nii palju vähem kui lubatakse.. Tahtsin eiffeli tornist ilusat pilti saada, aga ta on üksi nii igav ja nii palju nähtud..., et tuleb kuidagi oksi ja puid ja lilli talle ümber toppida, et oleks midagi..
jah, võibolla nad polegi nii igavad, aga nad on nii ära leierdatud.. Pariis just.. oma romantilisusega.. ära leierdatud.. kindlasti on nii palju ägedamaid kohti, mida ei oska otsidagi kui pole aega (ehk kui on aega rohkem kui 9 tundi..), aga mida ei märgatagi, sest "Pean nägema Eiffeli torni ja SacreCoeri ja NotreDame'i ja Monalisat.."
Tegelikult ma tahtsin üldse minna Musee d'Orsey'sse aga karma on loll, ja muuseum otsustas, et esmaspäeviti on ta kinni..
Ja jube on ka. üksi Pariisis. suure koti ja kalli kaameraga kaelas. bõrrabõrra. Ei soovita.

Besacon aga, on tore. Ei tea. Mul on endiselt Strasbourgist nii toredad mälestused ja mõtted, et kõik Prantsusmaa linnad (st Pariis ja Besancon, sest need on ainsad, kus ma käinud olen, ja siis Strasbourg ka..) jäävad selles võrdluses kõvasti alla. Aga ei tore oli. Naljakas oli ikka, et nii palju rahvusvahelisi õpilasi, st minu vanuseid, ja nad ei räägigi inglise keelt. Lihtsalt, null, mitte midagi.. Aga väga armas oli, et nad ikka üritasid. Natukenegi, sest minu lemmik lause oli "Je ne parle pas Francais".

Ja siis ma mõtlesin, et kui lihtne on ikka keelt õppida kui sa oled keele keskkonnas.. Mu nädalakese lõpus ma sain juba peaagu aru, mis räägiti.. NÄDAL. Jah, muidugi, rääkida ma ei oska, aga mind ka ei kohustatud selleks. Kui peakski rääkima ja aru saama, eks siis vast räägikski ja saaks aru ka, poleks probleemi.

Ja üldiselt sain väga motiveeritud igast keelte õppimiseks. Sest Werontsi tutvusringkond on täis igasuguseid põnevaid väljamaalasi. Noh, võin kihlavedada, et te ei tea kedagi, kes on Bruneist pärit (borneo saarel, malaisia piirkonnas, pisike riik, nii umbes 200,000 elanikku ;) ) aga vot, ma nüüd tean. Kusjuures, preili Brurneist õppib Swansea'is ehk mitte üldse väga kaugel Aberist.
Ja kuidas need inimesed, kes oskasid inglise keelt, olid üldse väga mitukeelsed. Araabia ja malaisia ja jaapani ja hiina ja prantsuse ja inglise ja natuke saksa. Nii väga äge! Niiii äge! Ja siis ma mõtlesin ka, et teeks natuke suuremat tutvust prantsuse keelega, sest seal päris prantslaste ja mitteniipärisprantslaste poolt soravat juttu kuuldes, oli see ikka väga ilus.

Aga üldiselt ma leian, et Prantsusmaa pole väga minu paik, vähemalt nii palju kui teda nähtud on, ja olen ikka UK-fänn. Aga eks näis, äkki leidub Prantsusmaalgi neid kohti, mis meeldivad. :D  Kui oleks aega ja raha, et avastada, eksole..