Kolm aastat õpinguid on lõpule jõudnud.
Nüüd vaid üks paberike saada ja ongi kõik.
Ja noh, hindeid oodata, aga sealt ei tule vast midagi ootamatut.
Veider. Tortsun ja torisen ja olen kehvake. Pingelangus haigus? Ei tea, mis asi see on, ühesõnaga.
Ja veider ja jube jube hirmus on see kõik.. See igasugune igalpoolt tulev küsimuste laviin, et "mis nüüd edasi?" ja/või "mõtle, sa lõpetad 5 nädala pärast!" või kursakaaslastega "kui enne ei näe, siis näeme lõpetamisel!"
Nii tuleb ju pisargi silma.. (ja ma kujutan ette, et lõpetamisel olen ma täielik pundar omadega..)
Kohvikus ka kõik juba et "oh, aga sa ju lahkud varsti." ja "sind jääme küll igatsema." ja, oehjah.
Lõppemised ei meeldi mulle. Kuigi nendega kaasnevad alati uued algamised (mis omakorda siiski tulevad koos kunagiste lõppudega).
Tegin katset asju pakkida natuke, lootusetult, muidugi. Sest uude-ajutisse kohta pole mõtet tarida rohkem kui ma kasutan, aga neid asju, mida ma kasutan...neid ma ju KASUTAN ja seega ei saa ära pakkida. Ja kuna ma mõtlesin, et ma tarin lihtsalt sama suurt kohvrit edasi tagasi, siis mul pole neid asju, mis ma siia garaaži jätan ajutiseks, ikkagi kuhugi panna.
No comments:
Post a Comment