Hamish, kiisu, armastas mind täna. Nurus paid ja lebas mu peal ja lubas oma kõhtu sügada ja arvas, et ta on koer ja tõi mulle palli, et ma talle viskaks ja viskas viit ja tegi musi ja ma olin väga vaimustuses.

Also, ma olen endiselt meister dektiiv Edith. Kuigi Gem on väga lähedal. (ehk mängisime mu Cluedot, taas).

Ma pidin kreepsu saama. Tähendab. Ma olen endiselt väga suurte silmadega ja OMG näoga.
David Shearing, kes on suht noor stsenograaf, mu absoluutne lemmik WSD näituselt, teeb multimeedia teatrit ja IMEILUSAID asju;  followis mind twitteris enne kui mina teda. OHMUJUMAL. MIKS.

Minu nägu praegu, literaalselt.

28.september

Täna Peter ütles: "What's in Bristol that we don't have?" ja "If you are actually going..who am I going to annoy then?"
ehk elus poleks uskunud, et Peter on seda sorti tüüp, kes ei tahaks kedagi ära lasta.
Peter on mu boss, muide, võinoh, kokk/omanik kohvikus.
See oli omamoodi armas.
Üldse olid need vähesed kliendid, kes täna olid, väga toredad. Lõbus oli kuidagi. Ja kõik sai enamvähem tehtud, mis on ka alati positiivne.

Ja me Hagridil oli sünnipäev ja veendusin, et buttercream on täpselt nii rõve nagu ma teadsin, et ta on.
Ja õhtu otsa mängisime Heads Up'i, ja ma ei saa hakkama, sest pole Atsi, kes poole sõna pealt aru saaks, mida ma seletan, tähendab, kuna pole tiimimäng, siis sõnastaks ümber. Pole Atsi, kelle seletustest ma saaks poole sõna pealt aru. Ma ausõna olen kõige kehvem selles mängus. (Gem lõpuks lubas mul tõmmata muusikalide kaardid alla, siis läks asi paremaks, natukene.)
(Tähendab, kes seletab mulle Gershwini "he was quite a known composer.." ja kui ma kohe ei vasta, siis öeldakse, et niikuinii ei tea. "porgy and bess"? "Rhapsody in blue" teretulemast. )

Kolmapäeval on marsruut Aber-Cardiff-Bristol. Kas sellest midagi head ka tuleb, eks näis.

27.september

Mõtlesin, et tegelikult võiks üks Edith palju rohkem kirjutada. Välja elada ennast. Sest ma tean, et kirjutamine on mu põhiline iseenese mõistmise variant (kirjutamine endale, ärge lootkegi kõike näha või lugeda).
Teeme siis arutlusringi. Ekraaniga. Mina-ekraan-mina.

Jube keeruline on ikka see elamise leidmine, Aberis on see alati käinud nii poolmuidu, kuidagi keegi ütleb, et seal on ja siis nii saabki. On ära jäänud igasugused hirmsad maakleritelt petta saamised, mida pea üle nädala võib jälle oma facebooki feedist lugeda..
Alati on kohal midagi viga. Suurepärane hind ja koht, ja siis pole maksud sisse arvestatud ja on kirjutatud, et see lisab veel umbes poole üürisummast. No, thanks.
Imeline koht ja hea hind. Teised maja kaaslased on kaks 40-50 aastast meest. No, thanks. (no näete, eestlased, kes siin pole elanud vist ei mõistakski, mis selles siis halba on - kortermajades ju leidub igasuguseid - ega sa ju ei näe neid seal.. Aga Briti majad on nagu peremajad, kus kõigil on oma toake ja siis köök/vannituba/elutuba on kõigile kasutada, ja elamine 'perena' kahe/kolme keskealise mehega (, kes pahatihti soovivad ainult naisi oma kaasüürnikeks) tekitab natuke siiski mingeid hirmujudinaid minus. ) No, thanks.
Hea hind ja kaunis maja. Miljard miili ükskõik, millesest asulast eemal. Suurepärane kui oleks auto (võinoh..juhiloadki?) Mis kasu mina sellest saan, et kiirtee majale lähedal on? Lähen teen jalgrattal enesetappu? No, thanks.
Või on kõik sobiv, aga eelistavad mees üürilist (üürnikku? ma olen nüüd segaduses, mis sõna ma kasutama peaks?). Või võiks vanus olla 25+. Või see ammu tuntud jura - ole kas tudeng või professionaal. Just ülikooli lõpetanult peakski vist iga 'normaalne' britimaa elanik elama kodus vanematega ja mitte üritamagi mingisugust iseseisvat elu arendada. (sama käib töö otsimisega - ole kas õpilane, et saaksid teha mingeid õpipoisitöid (ma ei suuda sõna intern tõlkida, vabandust) või oma sadat miljonit professionaalset kogemust) (räägin siinkohal erialasest tööst).
Ühesõnaga, just ülikoolist tulnute elu on vägagi keeruliseks tehtud. Vahel tekib tunne, et jääkski siia Kiku põrandale ja teeks oma 2-3 vahetust kohvikus, terve elu. (ja siis teinekord tekib tunne, et vahet pole, ja ma lihtsalt lähen kuhugi ja loodan, et läheb hästi. Seda tunnet on vähem...kahjuks??!)


Ja teisesõnaga. Professor Brian Coxil on uus sari - Science Britannica. Vaatan, aegajalt lõpetan Prof. lauseid enne kui ta ise, ja tunnen end ääretult targana. CERN. Higgs Boson. Newton.

Elis ostis täna endale oma lab komplekti (kirurgilised igasugused käärid ja pintsetid ja skalpellid ja kõik muu, et asju ja elukaid lahti lõigata ja seestpoolt uurida) ja see on kõige ilusam asi maailmas. Nagu mõni ilus kunstnike pintslite komplekt.
(Ja siis ma mõtlen, et äkki oleks pidanud mingit loodusteadust õppima..eh)

Muidu olen mõttetu. Hurraa.

22.september

Mul on teglikult pikk postitus WorldStageDesignist pooleli, niiet see ilmub ka kunagi..hiljem..kui ma viitsin..

Kiire update mu elust:
*olen Aberis, taas/endiselt
* elan Kiku põrandal (mugaval madratsil, st)
* käin natuke tööl Rheidolis, endiselt (küll on tore, et ma 2. aastal sellise töö leidsin, mis pole mingi ametliku contractiga ega midagi, st võimaldab lihtsalt uuesti vahetusi saada, jeee)
* muidu olen mõttetu, jee.

Mitte midagi põnevat ei toimu. Ajan vaikselt Bristolit, kuhu ma lähen nüüd üksi, sest inimesed sakivad (no, tglt ei saki, aga erinevate põhjuste pärast on jäänud mitmest üks, niiet nats sakivad, aga pole hullu..). Ja ilmselt loodaks oktoobri algusest sinna kolida, kui hästi läheb (hoiame pöidlaid, onju).