IIIIIIIIIIKKK.

Hästi mitu väga äge vinge apppi.

Jõuluaeg ja blahblahblah.

Nats kurb on, et lõpuks otsustasin mitte kuuske osta.. Aga heihoo eksole..

Päevad täis söömist ja mõttetut internetitamist ja tobedate sarjade vaatamist prozektoriga..
(Tahtsin ju täna uisutama minna, aga need pagana rongid ei sõida ju..)(nii tobe)

Päike paistis täna, mis oli omamoodi ilus. Ega ma välja ikka ei läinud ju.. (vahepeal korraks mõtlesin, aga siis mõtlesin, et linn on ju rahvast täis, sest "boxing day sales" on käimas...)

Vähemalt mu tuba on tore, eksole!

Nõnda vaadatakse uisutamist suurel ekraanil. (ja tobedaid sarju, muidugi..)

Eriti sasipea ja põhjatu rebase tass.

Laenutasin lego!

Täna päike paistis.

Päike paistis vol2.

Ma lõpuks lahkusin jubedate punaste kardinate maailmast ja ostsin endale uued kardinad. (Tõeline täiskasvanu) (Miks ei ole olemas kardinaid, mis mulle tegelt ka meeldivad, on piisavalt väikesed, et mu akendele sobida (sest ilmselgelt ülejäänud maailm omab maast laeni aknaid, mis vajavad kardinaid?!?! Vähemalt kardinate valmistajad arvavad nii) ja mis ei maksa kaht kopsu ja neerusid...)

Tähendab,mu uued kardinaid on täitsa toredad, aga mitte nii toredad nagu ma tahtsin. Bleh.

(vau, küll mul on igav elu)

Pea pool aastat on möödas mu Jaapanist. Ja ma pole endiselt suutnud lõpetada neid blogipostitusi. Ups.
Ühel hetkel saan üle sellest "Kui-ma-nüüd-ära-kirjutan-siis-ongi-kõik" tundest ja kirjutan lõpuni oma Jaapani mõtted. (Ilmselt pannes kuupäevad umbes juulisse, et nad kõik ikkagi koos oleksid)

Seniks aga tuli korraks jura kirjutada, et see jaapani "9" ei kummitaks mind iga kord kui ma blogi avan, ja et saaks siis muust ka kirjutada, onju eksole.


Esimene advent. Ma peaaegu ostsin kolmnurkse küünla-asja, et noh.. advent onju.. (aga siin riigis pole see väga midagi..) (mitte, et minu jaoks see väga midagi oleks, lihtsalt.. nostalgiline, vist)

Nostalgia ongi vist viimaste aegade märksõnaks. Avastasin uisutamise anime. Ja nüüd elan uisutamise maailmas veidi. (Irooniliselt on anime täpselt ajastatud grand prix etappidega samal ajal = animes oli Cup of China ja päriselt lõppes ka just Cup of China) (järgmised etapid on teistpidi, aga mis iganes onju. Animes on Rostelcom Cup ja päriselt on NHK Trophy, aga siiski.. head ajastused)
(Ja viimaks olen sunnitud uurima natuke rohkem "uut" (haahaahaaa! See on üle 10-aasta vana juba) hindamissüsteemi)

Muidu. Kademeel on, et ülejäänud Euroopas oli juba lumi. (Nüüd vist juba lännud?) Siin on endiselt suur sügis. (Aga esimest korda vist, kus tegelikult ka lehed on maas ja mitte endiselt puudel). Otse akna taga on suuuur puu ja sellelt on tore jälgida, kuidas loodus muutub.

Uus aasta on planeeritud Pariisis I'ga. Võibolla isegi Disneylandis (kui seda just maha ei pommitata enne...).

Kirjutamise tunnet pole enam. Kahju vist.

9

Edasi ja edasi.

Hommik algas taas väljakolimisega. Loksusin bussis Kyoto Jaama ja peitsin kohvri taas kappi. 

Kyoto jaam on ulme ja utoopia ja mitte-üldse miski, mida sa ootaksid ühelt vaikselt ja kultuurselt Kyotolt.  Klaas ja metall ja teravad nurgad.

Leidsin, et ei saa lahkuda enne kui olen näinud Kiyomizudera templit, mis on üks tuntumsid vaatamisväärsuseid. Ta on vastand Kuldsele templile, mis on perfektne. Wabi-sabi - imperfektne, mittekunagivalmiv.. Ja minu mötteis mu lemmik. 

Tuhanded teised turistid, aga ilmselgelt mõtlesid samamoodi. Ja bussi järjekorrad olid meeletud.

Turnisin siis natuke jaamas ringi. Sõin sõõrikut hommikusöögiks (ja matchat, üllaülla). Aga kui ma teisel korral nina välja pistsin oli järjekord sama hull, niiet ma andsin alla ja otsustasin jalutada, sest"kui kaugel see ikka olla saab"

Tee peal põrkasin kokku ameerika neiuga (Francesca) kellega taas olime parimad sõbrad järgmiseks paariks tunniks. Valearusaamade tõttu (ja noh sest mu aju oli selleks ajaks puder ja kapsas igasugustest jaapanikeelsetest templinimedest) arvasime, et otsime sama templit, aga tuli välja, et ei otsinud, aga see lihtsalt tähendas, et ma nägin üht templit, mis kavas polnud. Seiklesime ja jagasime muljeid, st Edith jagas õpetussõnu (ta oli just veetnud öö kuskil teises linnas, sest jäi oma viimasest rongist maha ja ta oli üleüldse mööda aasiat ringi sõitnud ja õpetanud inglise keelt ja miskõik). Ja ta oli väga tüüpiliselt ameeriklane ja hüperenergiline, niiet see oli kõik väga väsitav, aga igatahes sattusime Sanjusangendo templisse, mis on hästi pikk, aga paremini tuntud kui 1001 Kannoni tempel. Ma vist enne kuidagi ei pannud kokku, et hinduism onju tegelikult Indiast pärit, aga nähes kõiki neid tuhandeid Kannoneid jõudis kohale kui palju religioon on rännanud ja kohanenud/kohandatud. 

Francescaga olime suurepärased üksteise täiendajad, kus ma olin mitmeid Valvur Jumalusi juba näinud erinevates templites ja oskasin seletada ühtteist ja ta, kes ta oli tuttav tai ja hiina jumalustega oskas teisi  asju seletada ja natuke arusaada, mida juhendajad oma õpilastele rääkisid. Ja koos märkasime minatuurseid mustreid ja jälgi värvidest ja  arutasime kui veider, et kunagi oli kogu tempel kirju. 

Ja muidugi oli kaunis aed väljas, aga sel hetkel läksid me teed lahku.

Ma tatsasin edasi oma Kiyomizuderat otsima ja ta jäi mustreid maalima. 

Jube palav oli, pean mainima. Kleepuv-palav ja tormi-vihmane. 

Aga lõpuks leidsin tuntud tänavakesed, mis viivad üles mäkke templi juurde.

Ja oli imeline templikompleks küll jah.. Vähem ja rohkem tuntud templi osad, hiigel kellad, palved, kosed, trepid, rahvamassid. Ja see tuntud vaade, mis avaneb ja mis on nii tihti pildistatud kord kirsiõites, kord sügiskuldsuses ja kuidas ma pole kunagi märganud tänast Kyotot tagaplaanil.

Tükkaega uudistasin ringi. 

Ja siis uudistasin mööda alla mäge pisikesi tänavaid ja siis vahepeal sadas padukat ja siis jälle oli tappev kuumus. 

Ja siis oli maiko, kes lihtsalt jalutas bussipeatusest mööda.

Ja siis oli viimane aeg tagasi Jaama poole liikuda.

Ja siis ma muidugi istusin valesse bussi ja sain taas jalutada mitu aega.

Ja siis tegin postkontori seiklust.

Ja siis oli veel ameeriklasi, kes õppisid Kyotos ja kes aitasid mul leida õiget piletit Osakasse ja kes aitasid kohvrit tirida ülerahvastatud rongis ja olid valjud ja ameerikalikud, aga väga toredad.

Ja siis Osaka ja kuidas mul polnud üldse aimu, et kuhu ma minema pidin, aga lõpuks ikka leidsin tee ja uue kodu ja isegi süüa sain ühes yakisoba kohas.

Ja oli küll heameel, et ma ikka ühese toa siin lõpuks võtsin, sai vabalt võtta..

Ja siis ma avastasin, et ma ei jalutanud Filosoofide Rajal, ja olin kurb.

---

And on and on.

Moved out again in the morning, and found my way to Kyoto Station to hide my luggage for the day.

Kyoto station is a bit dystopian and unreal, and not anything you'd expect of an old and cultured kyoto. All metal and glass and angles.

I had  made my mind up to go to Kiyomizudera Temple, which is like the opposite of the Golden Pavilion, and it's treasured as an example of wabi-sabi - imperfect, never quite finished, always improving. And in my mind it was going to be the nicest of all the temples.

But judging by the que for the bus - I wasn't the only one thinking that..

So I wandered around Kyoto Station a bit, ate donuts for breakfast (and matcha, ofcourse). But the line didn't shrink so I decided to walk..

On my walk I met Francesca the American, and due to miscommunication (and my brain not being able to differentiate between all these Japanese temple names), we thought we were looking for the same temple. We weren't. But hey, whatever.

We got lost and foudn our way and talked and shared tips (well I did, she had only just arrived in Kyoto, but had travelled most of Asia already, teaching English and such), and she was superfriendly and american and rather tiring but whatever. But we finally got to Sanjusangendo temple, better known as the Temple of 1000 Kannons. And until then I hadn't realised the link between Hinduism, and it being from India and how far the religion had travelled and how it had been changed and adapted.. 

But it was a perfect temple for Francesca and I, we were compliting each other. I knew about some of the guardian deities, because I had seen them in other temples, and she knew about some of them because she'd been to other hindu temples, and also could understand a little bit what the tutors were telling school kids. And together we noticed miniature patterns, and drawings, and splashes of colour, and wondered how weird and wonderful it must have been when it all was still in colour. 

And then we parted, me to have quick wander in the garden, and she had to sketch some of the patterns.

So I went on to find Kiyomizudera. And I did. And climbed up the hill, and what a wonderful temple complex it was!

Better and lesser known temples, and shrines, and waterfall, and steps, and gongs and prayers, and incense , and masses of people. But it was lovely.

And the view, the famous view that is so often on postcards and photos with cherry blossoms or autumn leaves, and how actually seeing it live, you notice the modern Kyoto in the background, as the perfect juxtaposition (again).

And the humidity and hotness of the day with the ocassional stormlike downpour, and the little shopping streets leading down from the temple. 

And the maiko who just walked past the bus stop I was waiting at.

And me being stupid and taking the wrong bus and having to walk long distances again.

And then attempting to send post to UK and Estonia. Which was way more effort than it probably should've been.

And the more Americans who were actually studying in Kyoto and went to Osaka for a party and assisted me with buying tickets and helped me drag my suitcase in an absolutely packed train, and who entertained me for the train journey, but again who were rather typically american, loud and hyperactive, but still rather lovely. 

And then Osaka, and me not having any clue where I should be heading towards.

I still managed to find my way to the new home, and even managed to get some excellent food at a yakisoba bar with broken english and broken hand gestures, and finding new ways of communication.

And how glad I was that I had booked a single room.

And then just before bed realizing I never went to Philosopher's Path, and feeling rather sad.

8

Kyoto on tõesti uimane. Kapsulis magamine ilmselt ei aita (ja valgusega üles ärkamine on jaburus...)

Kuidagi ei suuda otsustada, kuhu sammud seada..

Lõpuks otsustasin bussi kasuks.

Kuldne pavilion (Kinkakuji) osutus eesmärgiks. Nii palju turiste. Tokyos ei olnud see nii märgatav.

Järjekorrad, et näha templit, mis oli..kuldne..(aga põnev, et erinevad korrused on erinevad ajastud) Nagu igal pildil. Aga haigur järvel oli kaunis. Ja järv oli kaunis. Ja männid. 

Algkoolilapses ekskursioonil, teevad märkmeid, üks ülesannetest on rääkida turistiga. Ma olin mitmel korral see turist. Ma olen nüüd mitmete jaapani algkoolilaste ekskursiooni piltidel?! (Ja pisike tüdruk andis mulle origaami linnu).

Niiiii palav. Mitu jäätist. Matchamatchamatcha!

Jalutasin end Ryoan-ji budismi templisse, et näha zen aeda. 15 kivi ja palju riisutud kruusa. (Väidetavalt üks kõik, mis nurga alt sa vaatad, näed ainult 14 kivi, 15 ilmub ainult kui sa saad valgustatud..) 

Naljakas, aga oli tõesti.. Zen.. Ja imeilusad kunstiteosed ja mõtted. Kui olla kuskil religioosne, siis ma ilmselt oleks budist. Vblla. 

Seiklused bussides, et jõuda Arashiyamasse. Teised turistid, kellel on veel vähem aimu, mis toimub ja kuhu minna.. 

Arshiyama ja matcha igal nurgal! Nii palju kaunist. Oleks võinud terve päeva veeta seal. Pisikesed poeksed, ja miljonid templid. Ja bambus mets. Ja bambus kohisemas tuules. (Aga endiselt niii palav) 

Endiselt ei tee vahet, kas on tempel või kellegi kodu?!

Bambus!

Imetlesin bambust nii kaua, et jõudsin vaid ühe suurema templi aeda..(ja selleks ajaks ma olin juba ammu unustanud, miks mingi tempel tore ja vajalik oli või isegi et mis nimi oli) (tenryu-ji).

Suur aed. Nii teistsugune kui pargid/aiad Tokyos.. Sidrunipuu. 

Ja järv! Need järved ja pisikesed saarekesed järves on piisav põhjus Jaapanis ära käia.

Buss tagasi kesklinna. Ja aeg elukohta vahetada. Ekstra üli utoopilisest kapsulist ryokani, mis on siis traditsiooniline Kyoto elamu. Okei. Tglt polnud päris, sest need on ülikallid.. Aga traditsiooniline elamine siiski. Tataami matiga ja futon maas ja uks, mis käib küljeti (slidy noh.. Ma ei suuda eestikeeles mõelda..). Onu kelle elamine see oli, st kes oli oma elamise hosteliks pööranud, üritas soovitada söögikohti ja eks ma natuke uurisin ka eriti tobedas naabruskonnas ringi, aga kõik toidukohad olid  suitsetamist lubavad ehk ma jalutasin neist suure kaarega mööda..

Aga see linnaosa oli jura, miks ma kohta vahetasin?! Seal polnud miskit põnevat peale kontorite.. Buu.

--

Kyoto is soo lazy. (Yes, I'm blaming the city and not myself..). Sleeping in a capsule doesn't help, and waking up with a fancy daylight immitating lamp is rubbish, it didn't help me at all..

Anyways, I got going in the end and decided for taking the bus to the Golden Pavilion (Kinkakuji). Soooo many tourist. You literally had to queue to even see it. And well it's golden... Like on every tourist brochure. I mean, it was quite interesting that each level is built as a different architectural era. 

But the lake was nice. And the heron on the lake was nice. And the little islands. And the garden that almost looked golden aswell.

Primary school kids go on trips to these famous landmarks as well.. And they fill in workbooks, and one of the tasks is to tLk to a tourist in English.. Guess what... I was that tourist a few times.. I'm now randomly on some kids primary school trip photos.. (But a little girl gave me an origami crane, so it's alright)

I also accidentally did a fake tea ceremony. In the sense that there was no ceremony... It was just matcha from a bowl with the traditional tea ceremony sweets (that was just..sugar.. But it was golden..but blergh). And I had a long chat with some Indonesian people to whom Japan is like the go-to-holiday because it's so close. They really thought that I should have a photo with my bowl of matcha.. But I do not allow these things..

Matcha is very much the theme of the day anyway. It was boiling today!

Then I walked over to the buddhist temple of Ryoan-ji that is famous for its zen garden. 15 stones and a lot of gravel. (Apparently you can only see 14 stones from any angle, the 15th only becomes visible once you're 'enlightened' ;) ). It was surprisingly calming though. And lots of nice artwork and quotes and thoughts.  I could totally be a buddhist. Probably not, but it's almost a plausible thought. 

Then more bus adventures to get to Arashiyama. Other tourists who were even more clueless than I was.. Sort of comforting I guess.

More matcha. There's never too little matcha. And Arshiyama (which is a district of kyoto) is lovely. With thousands of foody places and tiddly shops and temples by a dozen. And a river and hills. Perfect! And a bamboo forest! And the sound of bamboo in the wind. And the sigt of thousand of bamboo trees shooting up to the sky. I could've probably spent a long time in Arashiyama.. If I had had the time. 

Also more Japanese ladies who really wanted to talk with me with their eight words of english, which was adorable, and somewhat useful (because I really did not have a clue)

Also, still can't tell the difference between a small temple and someone's home..

I spent a long time in the bamboo forest and when I got back I only had time to visit one of the temples, which I guess was alright because by that time my brain couldn't differentiate between the  temples and their importance or even recall their names anymore..(that one was Tenryu-ji).

It had a massive garden. Lots of different plants. A lemon tree.

And a lake. I love the lakes. And the little islands on these lakes. Like the islands and their lakes are a reason enough to visit Japan...

Back to the centre of Kyoto. And time to swap hostels. Have I told you that Kyoto has almost no sidewalks? Most of the time it's a two way road that's probably wide enough for 1,5 cars and then it has a line to separate the pedestrians....

Anyways. From super dystopian capsules to a ryokan (not really, ryokans are realllly expensive..)(a traditional Japanese house converted into a hostel though. With tatami mat and futon and slidy door).

The old man who had converted his house to this hostel tried to introduce me to the wonders of local food, so I did take wander in the neighbourhood.. Alk the suggested food places were smoking-allowed places, so I didn't actually enter any of them because they absolutely reeked. And it was a silly neighbourhood with only office buildings and law firms. Rather sad. 

Sama hästi võiks kodus olla.

7

Kyoto on uimane linn. Päev ei alga tegelikult enne 11. Jube veider, aga ma ka kohe ei jaksanud varakult kuhugi asuda. Teine probleem on ilmselt, et siin on NII paljut, mis on maailma kuulus, et valiku tegemine on jube keeruline (ajaprobleemid, tegelikult)

Esimene täis vihmane päev, mu hostel oli taas tore ja laenas mulle vihmavarju. Leidsin, et jube keeruline on vihmavarju ja kaamerat samal ajal hoida. Ja väiksemas sajus ma panin varju ära ka, aga vahepeal ikka ladistas täiega. Kui vihmane Tokyo tundus just see õige atmosfäär, siis Kyotole vihm ei sobi. 

Suutmata otsustada, mida ms näha tahan, paterdasin lihtsalt mööda tänavaid. Leidsin kassikohviku! Käisin kiisutamas..(sest aega ju jube palju Kyotos....). Jõin kohvi ja matchat igal kolmandal nurgal lootuses, et inspiratsioon tuleb.

Ja see uue ja vana kokkupõrge on siin ikka veel eriti suur ja tähelepandav. Aga samas hoopis teisiti kui Tokyos. Siin on lihtsalt templid igal pool. Kõige kuulsam templi kompleks on keset suurt kaubanduskeskust, näiteks. Ja samas inimesed endidelt elavad vanades majades, millel on uhked puidust väravad ja toriid ja nii nagu ei teagi, et kas see ilus asi seal eemal on mõni pood või tempel või kellegi kodu. Väga veider.

Lõpuks siis läksin üle silla Gioni poole ja ette jäi rongipeatus ja ma mõtlesin, et katsun õnne, et kui ma saan siit lihtsalt Inari Toriide juurde, et siis lähen - ja sa vahi, oligi õige liin! Niiet läksin neid tuhandeid torisid vaatama. Neid on ikka meeletult. Ma ei kujutanud ette, et  päris nii suur hulk. 10,000+ . Kõndisin mäest üles ja üles ja mõtlesin, et nad ei saagi otsa (sest kuskilt läheb see piir, et kui palju neid punasoranže asjandusi sa näha jaksad). Jõudsin siis mingisse puntki, kus oli nagu tempel või midagi ja olin uhke, et sain mäe otsa ronitud.. Ja siis ma nägin kaarti. Ma polnud poolel maalgi veel. Level kaks mingidt kümnest.. Ja siis ma hakkasin alla tagasi laskuma, sest see suurem hulk neid torisid enam poleks vist vaimustanud. 

Aga ma olin miskine personaalfotograaf kõikidele. Ma ei tea, kas see oli kaamera mu kaelas või välimus, mis reedab, et ma ilmselt räägin inglise keelt või  kes teab.. Igatahes valisid mitmed mind välja, et tee meist nüüd pilti piis... Nojah.

Igatahes. Tagasi Gioni. Läksin siis geisha alasse. Ja armusin. See on nii reaalne nagu teeksid reaalset aja rännet. See ala on vaid mingid paar tänavat, aga ma tiirutasin seal jube kaua ringi. See ilmselt aitas kaasa sellele, et ma nägin päris päris mitut päris ja ehtsat maikot (vist oli üks geisha ka). Mul oli nii kahju neist. Nad tahavad vaid teha oma tööd ja teha see vajalik paariminutine jalutuskäik teemajade või takso vahel. Ja inimesed lihtsalt kargavad neile kaela ja jälitavad, et saada seda üht pilti.. Päris õudne oli vaadata. 

Siis ma jalutasin veidi Gioni templite poole (neid on umbes, ma ei tea, 15-20?) aga hakkas juba päris pimedaks minema ja erinevalt Tokyost pole enamus templeid valgustatud. Niiet ma siis läksin tagasi geisha rajooni ja nautisin seda õhtusemat aega. Ja olin kohalike tähelepanu keskpunktis, kus taheti minuga rääkida.. Alates vanematest daamidest, kes uurisid, et kust ma tulen, lõpetades koolipoistega, kes tahtsid inglise keeles kolm sõna rääkida..

--

Kyoto is very much a sleepy city. Nothing is open until 11. Streets are pretty much empty before that. And that's how I felt as well. And the , there's an excess of world famous places to see that it's almost impossible to make a choice. (If I only had the time....)

First full rainy day. It turns out it is extremely difficult to hold the camera and the umbrella at the same time. And, as I said before, the rain in Tokyo creates just the right atmosphere,but rain really doesn't suit Kyoto.

As I couldn't decide where to go, I just wandered the streets aimlessly. Found a cat cafe and everything! Drank coffee and matcha in every third cafe hoping for inspiration. 

But the juxtaposition of old and new is even greater here than in Tokyo. But in a weirdly different way. There are no glass giants here, but you'd find a temple and shrines in the middle of s shopping centre, in between the shops. And not just small shrines, well-known, proper old and important ones. And at the same time people still live in houses that have fancy gates and gardens. And you'll never know walking along the street wether the pretty thing you're taking a photo of is a shop or a temple of someone's home. There's very little English explanation here as well, which makes it even harder.

Finally I crossed the bridge towards Gion and saw a train station, and thought I'll give it a try - if I can get to Inari easily - I'll go. And it was the station with the direct line! So off I went. 

Thousands of toris! THOUSAND! So many of them, I didn't quite imagine there being that many. Apparently 10,000+. I was climbing the hikk thinking they'll never end. Then got to a point after climbing for ages with a big shrine  and though I've finally reached the top of the mountain! Then saw a map. I wasn't even half way up. I was on like level 2 of 10... And then I turned around and decided I've reached the point where no number of these orangered things is going to excite me anymore. And I was bored being everyone's personal photographer person. 

Anyways back to Gion. Went to the Geisha district. Fell in love. It's amazing, it's literally these 4-5 streets that are still stuck in the past. I waswalking these few streets for ages, just admiring everything. Spotted quite a few maikos (and possibly a geisha). And felt so sorry for them. There are crowds of people just hanging around the street corners trying to snap a photo (there's a sign forbididng people of taking selfies...). And when they spot one they literally run towards them and then follow them closely, and it.. Just isn't a pleasant view. Quite sad.. The maikos are just trying to do their job and us, silly tourist, are making it really hard for them just to do that one necessary walk between the teahouses or to/from a taxi.

I wandered towards the temples in Gion (and there are like 15-20?) but it was getting dark already and most temples are not lit during the night.. So I headed back to geisha district to get the last glimpse, and then I was the middle of local's attention, and many people tried to talk to me, from old ladies just wondering where I'm from to schoolboys wanting to practise their English. Bizarre.

6

Hommikune äratus oli ekstreemselt vara, eriti minu jaoks. Astusin hostelist välja kell 6. Mõtlesin, et nii on kõige lihtsam, käin ringi ja vaatan linnakse ära ja saan varakult tagasi Tokyosse minna, et siis edasi teisele poole Mäge liikuda.

Kawaguchiko on paras pauk teistsugust pärast Tokyot. Selline imetilluke linnake, umbes nagu Aberystwyth, ma kujutaks? Ainult, et ta on suht turistiline, sest Fuji on sealsamas ta kõrval. (Ja 5 suurt järve aitavad ka kaasa).

Igatahes, kell 6 hommikul haarasin bensukast kohvi ja saiakese hommikusöögiks ja tatsasin üsna ärksana järve poole. Mitmed inimesed juba ruttasid tööle või kuhugi aga üldiselt oli vaikne.

Järve ääres olid paar munka (või keskit?), kes tegid varahommikust tai-chid (või noh, võis ju olla mingi muu sarnane ka ega ma ei tea).

Istusin järve ääres trepil ja sõin oma hommikust einet. Ja siis muidugi see igavene Jaapani draama - kas mul veab ja kuskil läheduses on prügikasti? (Vedas, oli) (tavaliselt ei vea nii hästi. Igal umbes teisel tänavanurgal on joogiautomaadid, nende juures on tihti plastiku ja purgi prügikastid, aga lihtsalt prügi jaoks on haruharva midagi.. Vist, sest jaapanlaste jaoks on nats tabu tänaval süüa.. Aga kes teab)

Ja siis hakkasin ümber järve tatsama, sest ma tahtsin Musicbox forestisse minna ja kaart nagu näitas, et täpselt vastas peaks olema.. 

 

Siinoohal peaks mainima, et Fuji olukord hommikul oli olematu. Udu oli piisavalt tihe, et lähemal asuvate, palju palju madalamate mäekeste tippusidki polnud näha... Muidugi lootsin, et läheb soojemaks ja päike tuleb välja ja udu haiub veits. (Ei vedanud see kord. Hea, et ma rongiaknast ikka pildi sain..)

Igatahes, jõudsin vastas kaldale ja uurisin, et kuidas ma üles mäenõlvale saan, et sinna musicbox asja minna.. Ja jõudsin järeldusele, et kaarti ma ikka lugeda ei oska ja et see metsake on veel 50minuti kaugusel ümber järve.. Nojah, nii palju aega mul polnud. Kahjuks. Ületasin järve üle suure maantee silla (teisel pool silda ja järve , st seal kuhu ma kõndida ei jõudnud, oli palju ilusam. Tüüpiline) (see teine järve pool tundus pakju vähem turistiline, mis tähendas, et pildil polnud tuhandeid järve äärseid hotelle..)

Jõudsin tagasi hostelisse kella 9 ajal, uurisin kähku bussi ja rongi plaane ja tõttasin minema..

Bussid oli hommikul juba täis.. (Ma endiselt ei mõista), niiet taaskord rongisõit. Seekord sõitsin uhkema rongiga Kawaguchikost minema. Ja see oli niii tore rong - see oli spets mõeldud Fuji vaatlemiseks, niiet tehtid peatusi ja tädi seletas, mis kuskil on ja et nüüd vaadake paremale seal on jõgi ja kui ei oleks udu, siis te näeksite Fujit siit jm. Lisaks nägi rong megavahva ka välja, aga ma unustasin rongipildid tõmmata tahvlisse..

Igatahes. Tagasi Shinjukus ja siis seiklus, et leida, kus see koht on, kus kohver luku taga on.. Ja siis järgmise rongi peale. Järgmine sihtkoht Hakone-Yumoto. 

Sinna jõudes hakkas päris kahju, et ma Kawaguchiko kasuks otsustasin, sest Hakone tundus palju palju põnevam ja ilusam (võinoh, ilmselt oleks pidanud mõlemas tükkmaad kauem aega veetma). Hakone on ka palju suurem, niiet tänaseks oli kavas vaid Väikese Printsi muuseum. Sinna sõitsin loksuvas bussis mööda mägiteid. Vinge!

Mu kaameraku aga hakkas vingerpussi mängima ja läks järsku kolmelt pulgalt ühele, niiet iga klõps oli potentsiaalne viimane. 

Igatahes. väikese Printsi muuseum oli ilmselt kõige vigem muuseum, kus ma kunagi käinud olen! Tähendab... Kahju oli, et enamus kirjeldused olid vaid jaapani keeles, inglise keeles oli vaid lühikesed kokku võtted.. Aga see oli niii geniaalne! Õu oli kõik Prantsusmaa - Exupery kodukant ja nii.. Ja muuseum ise (kus polnud lubatud pilti teha, sorry) oli Exupery elulugu ja vihjed, et mille põhjal mingid elemendid Väikeses Printsis on.. Ja sa jalutasid läbi selle laburündi, mis oli kõik ehitatud temaatiliselt, et ta lapsepõlve tuba ja siis pariisi tänavad 20ndel ja siis postilennuki sisu ja siis new york 30ndatel jne jne.. Imeilus ja tore!

Ja siis tagasi loksuvas bussis. Veider bussi süsteem. Sa maksad kui bussist väljud (et vastavalt mis vahemaa sa sõitsid).. Ilmselt et ära hoida, et inimesed ütlevad, et sõidan kolm peatust ja tegelikult sõidavad liini lõppu?

Igatahes. Kaamera aku ütles üles kui ma muuseumist välja astusin.. Vähemalt pidas nii kaua vastu.

Järgmine rongisõit (6 rongi ühes päevas - jeekim) oli shinkansen! Jehuuu! Maksin hästi mitu raha ja ronisin platvormile. Üks kimas mööda.. Ma ei jõudnud telefoni avadagi, et pilti teha kui see oli juba läinud.

Igatahes. Sõitsin Nagayosse ja siis istusin ümber järgmisele shinkansenile Kytosse. 

Uskumatud asjad ikka küll.. Veidi ebamugav on see sõit, kõrvad on pidevalt lukus ja pea hakkab ringi käima, aga eks see kiirematel hetkedel 300 km/tunnis on seda väärt ehk ma jõudsin Kyotosse 3,5 tunniga ( nii umbes 600km, ja ümber istumine)

Ja Kyotosse jõudes olin ma nii surmväsinud, et otsisin ruttu oma hosteli üles - kapsulid! Täiega sürr ja utoopiline ja nagu mingine sci-fi film.

--

Morning started extremely early, specially considering it's me, but I thought that would be the only way to actually see anything at Kawaguchiko and get to The other side of the Mountain at a sensible time and whatnot. So I left my hostel at 6am. 

Kawaguchiko is such a culture shock after Tokyo. It seems like this dead end kind of town where people come and then stay because it's 'sort of convenient'. I mean it's relatively touristy with being literally next to Mt Fuji, and 5 huge lakes don't hurt the tourism either.

Anyways, I grabbed a breakfast (oh no, it's becoming an habit?!) from a petrol station and headed towards the lake.

I saw a few people on my way, and people greeted me (is this a thing morning people do?!) but when I got to the lake it was silent and empty except some monks (probably) doing early morning tai-chi (or other martial arty-yoga-thingymebob). So I had my breakfast on some steps, hoping that I'd be lucky and there's actually a bin somewhere around (there's the thing - every second street corner has a drinks vending machine, and there are often can and plastic recycling bins next to them, but normal rubbish bins are extremely hard to find.. Possibly because it is slightly frowned upon in Japan to eat on the street/while walking?). Anyways. There was a bin. Yay!

I started walking to the otherside on the lake because I sort of wanted to bead into the Music Box Forest and it seemed that it was just across, and up somewhere..

Oh, yes. Fuji. Dreams lf getting magical early morning photos of Mt Fuji from across the lake were shattered. There was so much fog! You couldn't even see the shape of it, but I still hoped that it'd get warmer and sunnier and the fog would lift a bit (it didn't). Glad I snapped the photo yesterday from the train window.

Anyways. Got to the otherside from where I was before and realised I can't read maps.. And that it was at least another 50 minutes to the music box forest that was even further up the lake..well. I didn't have  that time. So I crossed the lake on an highway bridge in the middle. (It was much nicer on the other side, where i didn't have time to go....) and headed back to hostel to check out and head back to Shinjuku.

The buses were already sold out (what? Where were all these people? What size are those buses? What?). So I had to take the train back. And it was lovely. i upgraded to a  fancier train (it was only ¥200 more.. That's like £3) and it was like a special tourist, sightseeing train for viewing mt fuji. So they made stops and the lady on the train pointed out waterfalls and things on the side of the tracks and points where you could 'usually' spot Mt Fuji and such. And the train itself was a funky design as well.. With seats in the round and side ways and every seat with a different pattern (I was silly and didn't import any of the train photos though).

Anyways. 

A shirt adventure back in Shinjuku trying to find where the lockers were in the huge station. And then onto the next train tooo Hakone-Yumoto. (And weird train food. Who would've thought that sweet potato mochi is that yummy?)

Anyways. Once in Hakone, I felt a bit dissappointed that I didn't stay overnight there. It looked really lovely and beautiful! It is also much bigger than Kawaguchiko. And well in reality one should spend much longer in both towns probably...Anyways, the only thing in my Hakone itinerary was the Little Prince Museum. Had to take a bus to the top of a very windy hill, and it was amazing.just green all around, and then waterfalls and straight drops down, and it was all very picturesque!

And The Little Prince Museum is probably the nicest museum I've ever been to. Outside gardens are inspired by the French homes of Exupery ( they've actually built the streets). And the inside museum is the story of his life and drew parallels where things in his life have inspired things in The Little Prince. But it's all like a labyrinth  that you walk through and the scenography of it all is amazing. Like the walls have pretend torn off posters from paris in the 20s, and then you walm through an airmail plane and then you see Exupery's office in New York in the 30s, and then there's desert and starcloth and stuff. It was beautiful and really well designed! ( sadly photography wasn't allowed inside) It was a shame though that it was all in Japanese - there was only a rather brief description in English..

Anyways, just as I got out from the museum, my camera battery died.. (It was playing up.. A bit worrying really)

And the bus journey back to Hakone station. And then another train journey (6 alltogether today!). This time the Shinkansen (bullet train) to Kyoto! Paid lots of monies, was a bit confused which one I actually needed to take (and for once there was no station staff around?!) but managed to find the right platform. Just before my train arrived, another one hurrled past at mega speed. I didn't even have time to take out my phone and it was gone.

So I took a shinkansen to Nagoya and then to Kyoto. Crazy things. A bit uncomfortable.. My ears kept poping and I felt a bit queesy but I guess travelling up to 300km/h is no joke ( that's about 220m/h apparently...) So I was in Kyoto in about 3,5h (that's about 600km, and I didn't take the fastest shinkansen...)

And by the time I got to Kyoto I was soooo tired, so I hurried to my hostel.. No - CAPSULE! And it is surreal. Like, literally something out of a sci-fi.

5

Viimane pool päeva Tokyos.

Lahkusin hostelist vara, et ringi vaadata veel ruttu ja raha vahetada ja hommikust süüa, vahelduseks. 

Ja opaaa - vihmasadu! Vihma hooaeg peaks niikuinii olema, siiani olen pääsenud, aga pean ütlema, et jube kaunis oli. Ja noh, hommik oli ju ka.. Nii 8 aegu...

Sain rahad vahetatud ja 'mängult' jaapani hommikusööki ja selleks ajaks kui ma söödud sain, oli vihm ma järele jäänud. Nii palju siis sellest. Jalutasin tagasi templi kaudu ja mõtlesin, et tegelikult peaks ikka tükkmaad kauem olema Tokyos kui vaid 4,5 päeva, et selle ajaga näeb need turistikad 'must see' asjad ära, aga tegelikuks avastamiseks pole aega.

Igatahes, checkisin end outi. Jagasin noortele receptionis briti šokolaadi ja kimasin Kabuki teatri poole. (Idikas nagu ma olen, et enne selleni ei jõudnud..). Mõtlesin, et eh mis seal ikka, jään nats hiljaks 10:30 pileti müügi ajaks, et kes see ikka vihmas viitsib teatris käia, aga no neh.. Ma jõudsin sinna 10:45, hommikune etendus oli välja müüdud ja inimesed olid järjekorras järgmise pileti müügi alguseks. Ronisin ka sappa, ise mõeldes, et pekki, see ajastus nüüd küll suurepärane pole, aga ok, tuleb ära näha. Sain seisukoha pileti, aga nüüd oli aega kella 1ni. Mõtlesin, et panen pagasi hoidu ja jõuan äkki kassikohvikussegi aga noneh, vaevu jõudsin Shinjuku jaama, lukukapikestega jaurata, 'skandinaavia pagarist' saiakase haarat ja tagasi Ginzasse minna etendusele.

Etendus oli maruäge! Mitte midagi ei saanud aru, aga niii äge ja teistsugune! 

Õnneks (ajaliselt) ja kahjuks (elamuseliselt) kestis see vaatus vaid 30 minutit, niiet ma sain joosta ruttu tagasi Shinjukusse.

Kus ma otsisin bussijaama kaks sajandit, et siis teada saada, et piletid on otsas tänaseks. Njamh. Egas midagis, tuleb kulutada 3x rohkem ja minna rongiga (kui ma lõpuks Kawaguchikosse jõudsin, siis küll mõtlesin, et kus need tuhanded inimesed kõik on, et buss, mis käib iga poole tunni tagant on välja müüdud... Who knows..) (ja kõigepealt tegeldasin veel vana tädiga reisi-infos, kes üritas mulle maha müüa terve jaapani loode ranniku turistipassi ja rääkis, mis kõik kaunis seal on ja kuidas saab metsas jalutada (kaamera oli mul kaelas ja ainult seljakott onju..) aga Jah, tädi, võibolla järgmine kord..)

Rongisõit oli ok. Ilusad vaated! Nägin ära Mäe, aga lõpuks kui Kawaguchikosse jõudsin oli juba täitsa pime.. Kohe aru saada, mis linnavalgus teeb tegeliku valgustajuga.

Käisin söömas tempura restoranis, mis oli IMELINE. Milleks on roheline paprika hea? - tempuras friteerimiseks! Ohsapoiss. Ja imelikud seenedki kõlbasid süüa tempuratatult. 

Ja siis oli aeg imekenasse hostelisse üheks ööks tukkuma minna.. 

--

Last half day in Tokyo.

Wandered out of my hostel relatively early, to have the last look around, exchange some cash and eat breakfast (I felt fancy, alright)

And Boom - the rainy season had kicked in! And it was pouring down! But it was lovely. Really, really lovely.. And relatively quiet (it was around 8am). Peaceful, and the reflection of everything on the puddles, and the sound of raindrops on the umbrella, and...

Anyways. Had some fake Japanese breakfast with way too many drinks - water (they insist of filling your glass of water after you've taken like 3 sips) and then you get a juice with the breakfast and well I wanted a coffee (without knowing about the other two drinks), and then I sat there waiting for my breakfast and wondering which glass I should drink out of..

I still don't quite approve meat for breakfast but a slice of bacon came with it, and I ate it, and it was the best slice of bacon I've ever tasted..

By the time I had finished eating, the rain had also stopped. I had a perusal around the tempel and shrine area before heading back to hostel to check out. And then I felt the sadness of leaving Tokyo so soon. 4,5 days is just about enough time to get ticks behind every 'must see' touristy thing, but definitely not enough time to actually...explore..

Anyways, checked out, gave the reception people some Maltesers and they were super happy and insisted a picture with me and Maltesers to go on their facebook page.. 

Run to Ginza to go and see a kabuki play in the massice Kabukiza playhouse foolishly thinking that I can get away with arriving 15 minutes after the sales for the first act have started. Fool! By the time I got there, act I was  sold out, and people were queing for the beginning of the next sale (which wasn't meant to start until 45 minutes later), so I got in line (a bit dissappointed in myself, all my timings for the day would be thrown off) and got a ticket for the second act. 

Then thought, I'll have enough time to get to Shinjuku, but luggage in locker, find a cat cafe+eat, and get back. But nope. Had just enough time to drop my luggage off at Shinjuku Station, grab a pastry from a questionable Scandinavian bakery and head back to Ginza. 

Anyways. The play was amazing! It's nice to know that sliders DO work some times! Really odd as well, and I obvs didn't understand a thing but it was AMAZING! Definitely was worth it!

Thankfully (timing-wise) and sadly ( emotionally) this act only lasted 30 minutes.

It did mean that I could shoot off back to Shinjuku to get a bus to Kawaguchiko, or so I thought.

I spent ages trying to find the bus station, and when I did finally find it (who puts ticket sales on 4th floor of a bus station?! And not as the first thing when you enter), they told me it had sold out for the day. Great. Well. Train at 3x higher rate it is then..(the travel information old lady tried to convince me to take a tour of like the whole north-west coast.. Apparantley it's very nice...I'm sure it is old lady, I'm sure it is...)

Anyways. Train journey was rather pleasant with some amazing views! Caught a glimpse of the Mountain, but arrived at Kawaguchiko in complete darkness. That's what  light pollution in big city does to your brain, I thought that it should still be completely light at 8pm..

Also wondered where the helll all these bus fulls of people were.. There were literally no people on the streets. NONE. I find it hard to believe that none of  the buses that run every half hour from Tokyo couldn't have fitted an Edith on. But hey. 

Anyways, grabbed some tempura for dinner. Which was amazing! Even the weird Japanese mushrooms were edible when fried in tempura batter! 

And then sleeps for one night  in the really fancy-looking hostel.

(On a side note - the ambulance here makes the exact noise that is usually used as airraid SFX. It was rather confusing the first few times)