Ei jõua ära oodata.

Saadan kaks korda päevas M'ile kirju. "Kas me nüüd võime minna puhkusele?"
(a la shreki eesel)




(ses suhtes, et tglt on puhkus natuke rikutud sellega, et mu nahk otsustes, et on vaja mingi nõme seen-nakkus-asi saada ja olla kole ja punane ja sügelev...bleh) (vist areneb sinna paremuse poole, aga nõme on ikka)



(ja siis, et kes see lubas mul jälle "jah" öelda. ehk kuidas tulen puhkuselt tagasi, et taas nädal teatris elada. hah.)

Kogemata kaks nädalat teatrit.
Läbi selleks korraks jälle.

Vahelduseks sai nuppe vajutada.
Ja siis hiljem 97 valguspunkti ühe laulu jooksul. Sa vahi.
Aga isegi see muutus igavaks.

Palgatõus, nats. (mille pihta ma tundsin end nats halvasti, sest mu minion pidi läbi tegema raske ja hindava jutuajamise minu ja mu bossiga. ja isegi siis me mõlemad oli nats nagu "eip, sa tglt ei vääri seda" ja kui ma küsisin, siis pool tundi hiljem rääkisime numbritest. hmm)

Ja varsti on taas seikluse aeg!

Märts

Nats hilja peale ole jäänud selle postitamisega.

Lund sadas. (KAKS korda!!!). Terve riik oli täielikus kaoses. Tore oli korraks lund näha, aga siin olles on see lihtsalt liiga tüütu.
Teatris elasin mitu aega.
Milaanos käisin uiskamisega juramas.
Kevad tuli natuke (ja siis tuli lumi jälle).

Aga jah, üldiselt. suht. Jah. misiganes.

Edithi täiskasvanu elu.

Peekoni ja stiltoni võiku hommikusöögiks (või ütleme lõuna ooteks)

Brie ja Feta ja Gouda crostinidel õhtuooteks.

#fancylife
#söönmistahanmillaltahan

(Stilton ei olnud väga meelepärane, kuid ainus valik)

(nüüd on vaja vaid krõbinaid piiimaga õhtusöögiks süüa ja siis on päris viis pluss)
(mul pole krõbinaid.)
(kurb elu)