Ei jõua ära oodata.

Saadan kaks korda päevas M'ile kirju. "Kas me nüüd võime minna puhkusele?"
(a la shreki eesel)




(ses suhtes, et tglt on puhkus natuke rikutud sellega, et mu nahk otsustes, et on vaja mingi nõme seen-nakkus-asi saada ja olla kole ja punane ja sügelev...bleh) (vist areneb sinna paremuse poole, aga nõme on ikka)



(ja siis, et kes see lubas mul jälle "jah" öelda. ehk kuidas tulen puhkuselt tagasi, et taas nädal teatris elada. hah.)