Ma olen teile kõigile valetanud. Kaasa arvatud iseendale. Räägin teile kui hea quinoa on ja kuidas ma seda kogu aeg söön. täna poes avastasin, et see, mis ma ostnud olen polegi quinoa, vaid hoopis couscous. Täpselt nii tähelepanelik ma olengi. 3 nädalat on mul pidevalt pakk seda olnud kapis. Ja ma alles nüüd märkasin, et see pole see, mis ma arvan. 

Lisaks. Kael tapab. Pisarad on kogu aeg silmas. Valus on. Natuke parem on kui hommikul küll.. (aga võibolla ma pole lihtsalt viimase 2 tunni jooksul eriti liigutanud). Hommikul tegin paar liigutust liiga järsku, kogemata, ja valuhoog oli nii suur, et mõtlesin, et nüüd minestan, ja kukun, ja juhtub veel midagi ja keegi ei leia mind, ja siis ärkan kunagi hiljem rohkem vigastatult ja on jube, sest kuhugi helistada ka ei saa, sest krediiti  pole... Õnneks veel funkan. Ja mõtlen, et ilmselt peaks kiiremas korras telefonile raha laadima.. 

Kodus pole netti nüüd. Data sai lõplikult otsa. Järgmised 10 päeva veedan Doktor House'i vaadates ja hakkan ise meditsiiniliseks geeniuseks.

Veel. olin eile nii laisk, et ei viitisnud makarone kaussi kallata ja sõin otse potist. (natuke valetan, tegelikult sai nats palju neid makasid, ja nad ei mahtunud kaussi ära  lihtsalt).

ja siis ma leidsin, et see oli kohutavalt kehv möks, mis ma tegin ja viskasin pool potti ära.. kellel ikka sooja toitu vaja on, kui ma saan kiirnuudleid krõbistada otse pakist? 

Tegin täna siis Pretis proovi. Eile öösel ma veel kaalutlesin, et mis ma teen, kui ma saan mõlemasse kohta ja kuidas ma tahan vägaväga mõlemas kohas töötada.. Praegu.. ma enam ei tea.

Jube palju peab tegema väga väikeses ajavahemikus.
Ma alustasin köögist - võikud, baguette'id, wräpid, toaste'id jm. NOJUMAL. Neil on mingid x-ained sees. Tähendab, ei ole, kõik on väga kaunis ja värske, aga siukesed põnevad kooslused, et ma ei saaks elu sees üksi hakkama vist..
Põnev oli, kui palju erinevatest riikidest inimesi. Ma ei saanud poolest tekstist aru, mis nad rääkisid, sest inglise keel polnud neil just hiilgav. Ja mõtlesin, et kuidas nad üksteisest aru saavad.. Ilmselt harjud ära, kuidas keegi räägib..

Ja siis olin kassas tükkaega. JEEBUS. Niiii palju rahvast. Õnneks kui sa oled kassas, siis sa reaalselt teedki ainult seda, mitte ei korista laudu ja ei tee kohvi ja muud ka samal ajal.. Aga siiski! Esiteks kuna võikudel ja asjadel pole silti peal, et mis asjad nad on - sa pead lihtsalt välimuse järgi teadma, et mis see täpselt on, ja see oli minu jaoks jube keeruline - kust ma pean aru saama, kas see seal wräpi sees on kana või part?? Õnneks tüüp mu kõrval, kes mind juhendas oli tore ja üldiselt dirigeeris mulle neid nimesid ette. Lisaks on nad kassaaparaadis mingis ajuvabas järjekorras, millest ma hetkel aru ei saanud.. Aga üldiselt oli vist okei, muidugi vabandasin mitme kliendi ees, et Sorri, olen uus, üks hetk, ma ei tea, kuidas see käib või mis asi see on või kust ma selle leian. Aga pmst olime 5kesi kassas ja järjekord oli pidevalt. Päris hullumeelne.. Ja mõelda siis, et see pood, kuhu ma tööle läheks kui see avatakse, on täiesti-täiesti kesklinnas.. See saab olema veel hullumeelsem :/ ja ma ei tea, kas ma jaksaks..

Eks ma mõtlen sellele veel kolmapäevani, et kas ja mis. Manager põhimõtteliselt ütles, et ma võin ükskõik millal tööd alustada, aga ma ütlesin, et mul on kolmapäeval ka proovipäev, et ma pärast seda ütlen. Ja nii jäi. Oeh, ma ei teagi, väga keeruline.. Samas ilmselt kui asi saab käppa, siis oleks päris mõnus ja lihtne, aga hetkel oli küll puhas paanika pidevalt peas..

Ja jalad on nii maruväsinud. Ja üldse olen maruväsinud. See kella 9ks bussi peale minemine pole küll mu lemmik.. Ja isegi 4 tundi jalgadel püsimist on kuukesega saanud uudseks ja raskeks tegevuseks.

Päeva parim osa oli aga, et kuna treeningpood on üleval Cliftonis, siis ma sain sujuvalt BostonTeaParty'st läbi käia ja täis templitalongi eest tasuta kohvi lunida! Ja see klienditeenindaja oli maailma ägedaim. Ja kuna oli tasuta, siis ta ütles, et paneme siirupit ka sisse ja teeme sulle suure, onju! Ma muidugi olin agaralt nõus. Ja leidsin, et nende latte, mandlisiirupiga, on ilmselt maailma parim kohvijook!

Lisaks. Teksapüksid sakivad.

Ja nagu palutud, kahelt tööintervjuult tulid vastused. Mõlemad positiivsed ehk järgmine nädal kaks päeva ma teen nägu, et ma tean, kuidas asjad käivad (ehk kaks proovipäeva).
Ärkasin Preti kõne peale, ja olin ilgelt vaimustuses kui neiu teiselpool toru ütles, et tahame sind proovipäevale. OHSAPOISS.

Ja siis kui kõne lõppes oli paanika, et äkki mujalt on ka vastuseid tulnud. Ja oligi meilil kiri Krispyst. Tule proovipäevale! Kirja lugedes oli väike paanika, et mis siis saab kui need kattuvad vm, aga läks õnneks seekord veel! Esmaspäev ja kolmapäev! JESS! Asjad näivad täitsa toredad hetkel!

Tulin linna, sest muidugi ei oska ma normaalselt netti kasutada, ja no vahel tuleb ju tuju natuke mõnda juutuubi videot vaadata, mille tagajärjeks on, et mul on 1GB kasutada järgneva 16 päeva jaoks. Deeem.  (ehk 10GB netti pole piisav mu jaoks :/ aga rohkem ei taha ka maksta..)
JA LINNAS ON JÕULUD.

Suur German Christmas Market on kõik püsti. Ja jõululaulud üürgavad igast majakesest ja päkapikumütsides inimesed käivad ringi ja miskõik.
Tulin ikka Starbucksi ja siin on ju ka jõulumaitsed ja jõulutopsid juba täies hoos. Ja imekaunid jõululaulud mängivad ja puha..
Ja siin ma istun, rüüpan Eggnogg lattet ja ümisen kaasa Carol of the Bellsile ja mul on suva.. Ma ei tunne seda vastikust, mis seostub tavaliselt jõuludega, eriti jõuludega novembri alguses. Ma peaaegu naudin seda.
Endal hakkab ka veider enda pihta.

Ma sain sõbra! Hurraa! Nagu. Päris - elus ja lihane ja kontide ja luudega inimeseloom. Kui äge?!
Ei, päriselt ka on äge.
Preili on Poolast, lõpetanud Itaalia filoloogia, jumaldab kirjutamist ja kokkamist, ja on VÄGA ÄGE.
Me kogemata istusime Costas 5 tundi ja ajasime juttu.
Minu oma päris esimene Bristoli semu.

Ma ju võin väita, et mulle ei meeldi inimesed, aga vahel on ikka tore ka, kui saab kellegagi juttu ajada. Hea vaheldus mitte millegi tegemisele ja üksi nukrutsemisele.

Näete, saan hakkama küll suures linnas. Kui nüüd töö intervjuudelt ka mõni vastus tuleks...

Vaatan õudusega, kuidas mu toa temperatuur langeb umbes 0.2 kraadi 15 minutiga.

Ma arvan, et november on käes.

Tesco "intervjuu" oli veider.. Ja väga...kehv.. Ei jätnud head muljet. Teised kandidaadid olid toredad, naljatlesime ja arutasime, et "wtf?"
Esiteks meile ei räägitud midagi tööst endast.. Null.. Enamus ütlesid, et nad polnud isegi sellele tööle applyinud, et siis nad nagu ei teadnud üldse midagi.. (mina enam ei mäletanud, mis asjale ma täpselt applysin.. võis olla see.. kuigi minu arust ma ka applysin lihtsalt shop floor assistandiks või midagi, aga see intervjuu oli personal shopperitele..misiganes..)... Meile ei öeldud kaua see intervjuu-asi kestab..isegi ei vihjatud mitte.. St, mina arvestasin, et noh.. tund max.. Ma olin seal üle kolme tunni...
Peaaegu tund aega sellest korrastasime me kolmekesi ühte vahet.. Nagu?! Ja siis pidime kliendtidega suhtlema ja küsima, et kas nad vajavad abi? Ja kui nad vajavadki - me keegi ei tea seda Tescot eriti hästi..kui nad otsivad midagi, siis suure tõenäosusega ei osanud me midagi öelda neile.. Nagu..what?
Ei tähendab, mu poolekohaga OCD töötab sellises kohas hästi - et kõik purgid oleksid ühel joonel ja täpselt ühepalju silti oleks näha ja miskõik.. Peaaegu võimatu töö küll.. Nii kui oled mingid asjad ilusasti pannud, tuleb ostleja ja keerab ja vaatab neid purke ja värki.. Oehjah..Ei tea.. Ei ole väga excited.
Pret oli toredam.

Muidugi hakkab nüüd vist järjest tulema intervjuusid. Parem oleks, see online applicationite täitmine võiks ju midagigi tuua.

Täna käisin Preti intervjuul. Ja esmaspäeval on KrispyKreme'i intervjuu. Toit. See on vist see häda, et kuidas saada ära sellest ettekandja tööst.. Kuidas saada näiteks riidepoodi, kui ainus eelnev kogemus on ettekandjana. Tähendab, elame näeme. Esialgu vist vahet pole, aga ühel hetkel saab inimestest siiber, ja siis oleks tore näiteks riideid sorteerida.


Update: Tescost helistati ka. Homme lähen intervjuule. Isversusver. Ja kui ma pean hakkama valima, kuhu ma tegelt tööle tahan minna? Jeebusjeebus.

(Ja see oli kõige camp'im tüüp ever, kes mulle helistas. Ja ta rääkis nagu ma oleks pidanud kõike teadma juba... )