Ülevaade:

* Ei pidanud kolima. Hetkel. Mõneks ajaks. Ilge junn omanike/haldajate/elukate poolt.

* "Salaaed" sai läbi. Palju paanikat. Palju fotošoppimist (ma peaaegu võibolla oskan midagi teha). Aga tegelikult oli tore ja mulle tegelikult meeldib see inspitsiendindamine päris hästi (välja arvatud iga õhtune paanika).

Mõni pilt. (Olin absoluutselt laisk ja tegin ise mingi.. 2 pilti? Pädiga. Eriti osav, tean. Niiet varastasin Ingridi instagrammi pilte ja feisbuukist näitlejate pilte...)

Ehitusjärgus lava

Valgust

"aia" valgus

Sain mitmeid lilli viimasel õhtul.

* Esimene uue töö nädal. Tore on teha teatriasju, isegi kaudselt. Aga tegelikult ma ei tea. Võibolla on lihtsalt uus tunne iga päev samaks ajaks tööle minna ja samal ajal lõpetada ja mulle tundub, et see ikka üldse ei istu mulle, aga see on vast igaljuhul parem kui see, mis enne oli.



* Mul on väsimus endiselt. Inimeste üleküllus ja hommikud.

Teine sajandis juhtuv ime. Ma ärkasin hommikul üles ja ma polnud väsinud. WAAOOO.

---

Paul:" Kuidas sa elasid 3 aastat tudengielu üle kui sa ei joo alkoholi?"
ehk kuidas Edith jõi siidrit. (ja pidin üles teatrisse jooksma ID-kaardi järele, sest muidugi ma ei näe välja 18... -_-.)
(Ja see jook. siider. asi. Oli kõige veidram asi, mida ma joonud olen. Reaalselt. Ma ei tea, mis asi ta oli.)

Ja siis see lavastaja. "Ei, ma ei taha sulle midagi öelda, kõik tuleb kui sa tunned/tad etendust paremini."
30 sekundit hiljem *vuristab ette 2 leheküljelist listi*
Ma olen ära hellitatud automaatsete pultidega..


Teisisõnu, 2 nädalat teatritööd. Hurraa

See ükskord sajandis juhtuv ime, kui ma tegelikult ka suudan endale lõuna kaasa pakkida (, millega kaasnes eelmisel öösel kell 2 riisi keetmine..), pole mul füüsiliselt seda hetke, millal lõunat süüa enne kui kell 11 õhtul.

Aga olles söömata ja tegeledes valgusega, ei hakanud mul täna pea valutama, mis on küll pagana suur pluss.

--

Põhilause täna: "Ehk jälle kõik cue'd korraga?!"
Onu lavastaja: "Jeph, kõik korraga.."
Mina: "Normal.."

Mu ümber on ilusad inimesed, kes ajavad mu asju, minu heaks.
M ja S, kes pidevalt smseerivad, et "SeejaSEe otsib töötajaid - sulle sobiks see!"
Ja siis Paul (ja ka Matt, üllatavalt?), kes ajavad teatririda ja räägivad kõikide vajalike inimestega.
Ma ei oska olla nii ilusate inimeste keskel. Halb hakkab enda pihta.

Teisipäeva päeval juba olin nii väsinud, et inglise keel ei tahtnud hästi välja tulla suust. (St, ma olen päris kindel, et ma vahepeal rääkisingi eesti keeles..)
Hommikud pole minu jaoks. Et 8.30 olla majast väljas, on vaja HÄSTI palju tahtejõudu. (Seletasin seda M'ile täna, ta naeris mu üle ja ütles, et "8.30 hommikul on ju tegelikult juba keskpäev... minu jaoks". Bleh.

Ehk sel nädalal teatrimaailmas:
* Edith teeb nägu, et ta saab aru, mis toimub elektri-installatsiooni-maailmas. Kaablid ja positsioonid ja terminalid ja. Eh, mida? (ja natuke blondid hetked..)
* Edith saab aru, miks wibbliwobblid (ehk liikuv-valgus) tegi seda, mis ta just tegi ja kuidas viga parandada. Hakkab looma.
* Ei Edith ega Paul ei tea, mida üks või teine cue peaksid tegema. "Kas ma lihtsalt vajutan Go?" "Jaa, mida iganes, midagi väga hullu ju ei saa juhtuda.." - Lisaks - milleks peaksid näitlejad oma blockingust kinni pidama. Milleks? Kellel seda vaja on? Me cue'd ju üldse ei olene nende liikumisest. Mkm.
* Tim'iga üürgame korda mööda (ja korraga) erinevaid esitatud laule ja üritame teisele üht või teist laulu kummitama saada. (Tim'il igal juhul õnnestus see..)
* Edith peab pagana Qlab'is videojunni hästi professionaalselt tegema pühapäeval, ruttu. Üldse ei oota seda. (peaks vist Qlabi taas avama ja vaatama, et kuidas miski toimis..)


Ja muidu:
Mina, peakokale: "Jah, ma teen järgmine nädal hommikuid. Ma olen S'i juures öösel ja siis ma ei pea 2 tundi transporteeruma, et tööle jõuda, nii et on OK."
Peakokk: "Et, kas 11 on liiga vara..?"
Mina: "EE... Ma just ütlesin, et MA EI PEA REISIMA, et siia jõuda. Ma võin teha hommikusööki ka.."
Peakokk: "Ok, ma panen su kella 11st siis"
Midaiganes. MIDAiganes.

Algas mu kolm+ nädalat teatrielu.

Eile päeval India ja Bollywood. Ja kõik, kes üritasid mulle kell 1 päeval curry't (st karri?) pähe määrida. (Ma ei tea, mis värk on, curry pole üldse selline toit, mida võibolla ei võiks kell 1 päeval süüa, aga see mõte karrist kell 1 päeval ei olnud üldse isuäratav).
Sellised 7-9-aastased pliksid buutisheikimas 60ndate Bollywoodi laulude järgi. Põnev, on kõik, mis ma öelda oskan.

Ja siis õhtune baarishow. Ja Pauli "AA..Ma ei maininud sulle, et mind pole õhtul? Ups. Mind pole õhtul. Kõik sinu teha". Ja siis on muidugi ju ruum, kus pole midagi ja mis pole mõeldud teatreerimiseks ehk tuli kaableid vedada ja panna jalgadele üles prožesid ja mis kõik. Ja esinejad, kellel on sügavalt suva.
Aga.. vähemalt ma õppisin natuke Lightroomist paremini aru saama.. Ja mängisin LED parcanide effektidega. Hästi palju värve. (Ja tundub nagu poleks üldse kui ise vahetada, sest nii palju ju ise ka ei viitsi RGB'd slaidereid katsetada..)
Ja tutvusin inimestega. Üks Iiri tüdruk, kes viimased pool aastat elas Rootsis ja nüüd läheb Tšehhi "Ma ei tea, mis ma tegema hakkan või kus elan, aga mul on üheotsa lennukipilet!"Väga äge! Ma olin reaalselt lihtsalt iga kolmanda lause järel "Appi! Nii vinge!" Ütles, et tahab Eestisse tulla, sest meil on üks suurimaid ja tuntuimaid swingtantsu festivale.. Ma ei osanud selle peale midagi kosta.. "Kui sa niii ütled?"
Ja siis oli seal soomlane. Ja on tekkinud uus küsimus kui selgub, et olen eestlane, et "Mida Eesti arvab Ukraine-Vene situatsioonist." Ja ma muidugi ju ei tea. :D Aga seda on mult juba mitu korda küsitud.

Ja täna. Täna sain lõpuks mängida päris intelligentsete-prožedega. Nii põnev! Nad on suht junnid programmeerida. Eriti Windowsi arvutiga, mis on niisama jabur (minu jaoks, st).  Eriti LightFactorys. Aga elab üle. Aga ma kindlasti eelistan päris valguspulte, heeblite ja asjadega. (kas heebel on see sõna, mis ma mõtlen?)
Ja palju laule, paljudest muusikalidest, ja külmavärinaid-tekitavalt-kaunid harmooniad. Ja nii palju laule, mida ma pole elus kuulnud. Ja siis veidrad lauluvalikud nagu "That's how you know" Enchantedist?!?!

Jaaa, Paul ütles mulle vähemalt neli korda, et mu tehtud teed on lausa maagilised. Vähemalt ma oskan midagi teha?

Ja siis järgmine nädal on see ime-hetk, mil mulle tegelt ka makstakse teatritöö eest. Hurraa!

Käisin kohtumas proua lavastaja-organiseerijaga, Paul kaitseks kaasas. Natuke Katret meenutavad naine, diagrammid etendustest ja palju ei puudunud, et õpilasi "tibudeks" või "õiekesteks" või millekski ei kutsunud. (tegemist on siis miskise teatrikooliga 3-18 aastased. ja et tegemist pole 'normaalse' teatriga, et nende põhieesmärk on lastes enesekindlust ja julgust kasvatada..ja siis neil on iga aasta mingine kindel grupp näidendeid (mingine 4-6  erinevat teksti grupis) ja siis kõik rühmad lavastavad ühe näidendi sellest grupist ehk ühe õhtu jooksul ma näen umbes 3-4 eri versiooni samast tekstist, väga põnev. Paul veel ütles, et ta on neile techi teinud viimased 4-5 aastat ja noh, et nüüdseks on umbes kõik etendused peas :D (sest neil ongi umbes 3-4 gruppi etendusi, et kui sa juba kolm aastat oled teinud, siis neljandal on ilmselt sama grupp, mis esimesel..))

Ja täna saatis Paul meili, et "Proua oli enne küll väga paanikas kui ma ütlesin, et ei saa teha, aga pärast sinuga kohtumist on vanarahu ise ja väga pingevaba"
Success!

Rääksin veel Paulile, kuidas ma kandideerin tehnikuks Tobacco Factorys ja siis ta lubas mind järgmine nädal veel kaasa tirida mingitele asjadele, et oleks ikka rohkem kogemust.
Need tutvused, need tutvused, miks te olete nii vajalikud. (ja thankgod, et Paul on olemas.)(ja et ma ise õigel ajal oskasin 'jah' öelda)

Ja siis sõitsime läbi Bristoli ja siis ta mingi "Siin kirikus ma abiellusin". Kirikul on suurkiri "hindu tempel". Ma selle peale "Eeem.. Riight?!" Ta "Nojah, see on aja jooksul päris palju muutunud. Minu ajal see polnud veel hindu tempel. Peaks minema ja vaatama, et kas nad lasevad mind sisse uurima, et mis värk on?"
Ajas itsitama. Mõte Paulist kui hindust, st.

"Ja see siin on Edith, ta on ekspert just selle valguspuldi alal. Ja ma arvan, et me kasutame just seda pulti."

(Ja siis me üritasime 2-3 tundi välja mõelda kuidas lihtsaid LED'isid programmeerida pulti. (ei aidanud, et tüüp mu kõrval oli põikpäine ja ei viitsinud proovida asju, mis ma soovitasin.) (lõpuks saime siiski hakkama, ma arvan.)

"Et, Edith, et sa siis täna õhtul improviseerida ja homme programmeerid kõik pulti, sest sa oled ju ka kunstitüüp meil."

Raait. RAAAIT. Ma olin natuke paanikas algul.
Tegelikult polnud häda. (ja tegelikult Paul homme tahab väga kindlaid asju, ma loodan.)



Mulle ei meeldi LED'id.
(või puldid, mis ei taha lihtsalt vajalikke LEDisid tunnistada...)
(või muusikalid, kus sa põhimõtteliselt oled kohustatud kasutama õudsaid värve.) (seekord polnud hull tegelikult, nats paroodia on, ja siis pole nii paha tunne punast lasta neile näkku. ) (ja vahepeal olid väga kaunid värvimiksid, mis ma suutsin teha...)
(ja tegelt on hea, sest ma mõtlen Paul'iga üpris sarnaselt ja tegin mitmeid ta valgusolekuid täpselt üks cue enne kui tal sarnane asi kirjas oli.. edukas)



uni on. Asjad, mida ma teen pmst ainult teatri heaks:  *olen kodust väljas kell 7.30 hommikul.

Eile aitasin valgustada ja värkida heategevus üritust "Dance for Dementia" (Tantsuga dementsuse vastu).

Ja kujutate ette, et mul tuli meelde, et mul on tegelikult ka kaamera ja et vahel võiks teda kasutada ka! Ja mitte, et ma ainult ei võtnud teda kaasa, vaid leidsin ka hetki, et tegelikult ka pilte teha. (st esimese kontserdi ühe vaatuse ajal oli kaamera Prantsuse-Ingridi käes, kes istus auditooriumis. Teise kontserdi ajal tegin pilte valgusruumist..)

Kaamera läks käiku tegelikult selle pärast, et üks trupp oli acro-gymnasts (ehk pmst iluvõimlemine?) ja nad olid nii pagana ägedad, et ei saanud pilte tegemata jätta, eksole.

Ja tantsutase oli üldiselt väga kõrge ja väga vinge oli kõik värk. (oleks veel side-lighte ka olnud, oleks eriti vinge olnud...)

Pisikesed lapsed, kes on tugevamad kui ma elus olla saaks.

Ja kordi ja kordi painduvamad

Natuke iiri tantsu

Ja natuke balletti

Natuke geniaalseid, kes tantsivad Zero7 ja Arvo Pärdi järgi.

 I approve.

Natuke pisikesi tänavatantsijaid. 

60+, kes jaksavad 5 minutit järjest hüpelda ja kekselda tantsides Šoti rahvatantsu

Ja jälle need iluvõimlejad.
Hüppenööri kasutamine on nõrkadele.

Tähelepanu sellele umbes 8-aastasel all ääres.

Lendame!

Veel nats Iiri tantsu ja varje

Sõitsid motikaga..

Veel tänavatantsu. Nad olid väga ägedad.

Ja siis muidugi Aafrika rahvapärast tantsu.
(Miks nad lillat valgust tahtsid - jumal seda teab?!)

Ma vaatan, et blogger on suht 1:0 pildikvaliteedile teinud...Jama..

Tundsin vajadust lisada "Jane Eyre"i treiler siia.
See treiler on üks väga kehv treiler, ja ei anna üldse edasi seda, mis see tegelikult on, samas annab väikese vihje muusikale, lavakujundusele ja koreograafiale. Natukenegi.

Kas ma tohin küsida, et kuidas saab üks kunstivorm olla nii kaunis nagu seda on teater? Nii hingematvalt liigutav, ükskõik, mis pidi. Nii kaunis? Nii hooliv? Nii tõene? Nii teema- ja ajakohane?
Niiii kaunis? Nii lohutav? Ja nii piinav?

Mu pea valutab tunnetest ja nutmistest ja naermistest ehk käisin Jane Eyre'i maratonil Bristoli Old Vic'is. (sest nüüd oli vaja nädalaga oma viimase 4 kuu puudujäägid tasa teha) (kuidagi ei tule see tasaarveldus välja nii)

Mulle ei ole kunagi "Jane Eyre" meeldinud, on mul "uhkuse ja eelarvamusega" ja muude siukestega ühes pajas kui mõttetud tilu-lilu-armastus-oh-armastus lugude all, mis noh.. ei ole mulle, ühesõnaga, jätab külmaks.
Aga see jutustus laval, oli nii kaunis, nii kaunis, niii kaunis.
Kui palju saab öelda väga vähesega. Kõik oli minimaalne ja see oli rohkemgi kui vaja, et tabada õiget punkti ja mõtet.

Lugu oli kärbitud nii mõneski kohas või ainult põgusalt peatatud, aga oluline oli kõik olemas. Üliefektiivne koreograafia (mitte tantsuline). Huvitavad tasandid lavakujunduses, tekitatud väga lihtsalt. Punane valguses, mis oli õige, ja ei häirinud. Ühtne kostüümidisain (sinine-hall, kusjuures, mida ei ole tihti?), kostüümidega, mis olid lihtsalt kohandatavad. Muusika - muusikud laval! Kontrabass-kitarre-klaver-akordion-trummid. Imelise häälega lauljatar. Ja muusika, mis oli segu A.Pärdist ja P.Glassist, törtsu Indigolaste mõjutustega (minu mõtteis, muidugi, Pärt oli väga tuntav, ei tea muidugi, kas oli ka tegelik mõjutus). Suurepärane näitlemine. SUUREPÄRANE näitlemine. Kusjuures, suulist teksti polnud palju. Palju oli liikumisega edasi antavat, või helidega (heliefekti tehti otse lavalt, näitlejad ise), palju oli pilkudes ja kehakeeles. Nuttu ja naeru. Kiiret ja aeglast rütmi. Vaikust ja hoogsat laulu.
Ma enamus aega vaatasin silmad suured ja suu ammuli, et kas tõesti on see võimalik, nii geniaalne, nii geniaalne, nii kaunis.
Nii ilus, nii kaunis.

Ja mina veel mõtlesin, et tulen parem koju magama. Mul on hea meel, et ma teen vahel õigeid otsuseid.

TEATER.
Ma ei ole nii ammu teatris käinud.
Nii hea oli teatris olla, kuigi, noh, ma ei nimetaks seda väga tavaliseks teatri elamuseks.

Death and the Ploughman (Surm ja Põllumees?? näiteks.. otsetõlge on 'kündja')
Arno's Vale'i surnuaias.

Just just. Surnuaias, kell 8 õhtul. (ja pagana külm oli)
Algas pisikeses kabelis. Ja siis me jalutasime läbi surnuaia ja peatusime osades kohtades, et stseene vaadata.

Tantsisin surmaga valssi, Edith Piaf taustal laulmas. Päris kaunis mõte või? (muidugi ma olin esimene, keda tantsule paluti...)

Esiteks tahtsin öelda, et tekst oli väga kaunis. See on siis sellest, kuidas põllumees süüdistab Surma oma naise surmas (eesti keeles kõlab eriti kehvasti..), ja et kuidas see ei ole Jumala süü, sest Jumal oleks meest karistanud pattude eest, aga Surm võttis ta naise, kes oli Jumala silmis perfektne. Ja Surm üritab end kaitsta ja seletab, kuidas kõik maapealne kuulub temale, et Jumalal on Taevas&Põrgu, aga maa kuulub Surmale. Ja palju kauneid kauneid mõtteid ja sõnu ja lauseid oli.

Näitlemine oli kehv. No ma ei tea. Kehv. Kaks peaosalist, Neiu Surm ja Härra Põllumees. Neiu oli veel enam-vähem, vahepeal, ta alguses oli väga põnev ja oli väga ilmselgelt 'surnud' või...'mitte-elus', põneva ja erilise kõnnakuga, aga see vajus kõik ära kuidagi, ja ta unustas end ka alguses ja seisis pulk sirgelt, et siis uuesti rääkima hakata ja olla taas Surm. Nomisasja.
Ja siis Vabatahtlikud, kes etendasid Surnuid/Surma üldisemalt. Kratsisid kukalt ja nokkisid nina vahepeal.
Ja laulsid kehvasti. Hurh. See on Hille süü, et kõige pisemgi mööda laulmine kriibib kõrva. Väga. Ahvin. Ja kirtsutan nina.

Aga see idee, et see oli surnuaias oli kaunis. Ja disain oli osaliselt kaunis. Mulle meeldis, et õues enamus ajast oli valgustiks lihtsalt suur taskulamp või ehitusvalgus. Mis oli kaunis! ja sobiv! (mööda surnuaeda jalutades stseeniplatsilt stseeniplatsile oli valgustatud kohti, kus siis mõni tegelene (vabatahtlik)  tegi midagi, algul nad kõik tegid aiatöid, hiljem nutsid haudade kohal)
Mulle meeldis, et nad olid tekitanud maja sisemuse haudade ja puude vahele. See oli VÄGA kaunis.
Metall voodi, uhke peatsiga. Vann. Vanaegsed toolid. Tugitool.  Ja valgustatud (birdidega või väikeste LEDidega. Ühes kohas ka ice-lightidega, see oli ka vahva, ice-lightid on vahvad)
See oli väga kaunis, ja väga oleks tahtnud pilti teha.
Aga samas oli koguaeg tunne, et oleks võinud nii palju rohkem teha. Natuke rohkem valgust mõnes kohas, et välja tuua surnuaia elemente. Või noh..midagi oli nagu puudu.
Ja kostüümid oleksid võinud olla ühtsed. Vabatahtlikud olid kõik oma suvalistes matkapükstes ja paksudes jopedes (ma saan aru, et külm, aga oleks ju võinud teha neile ma ei tea, mingid üht värvi hõlstid, mida oma riiete peal kanda või midagi?)

Väga põnev, muidugi. Hea tekst, hea etenduspaik. See tekst jääb mind vist kauaks kummitama, ja tahaks isegi kohe midagi teha sellega. (see juhtub pea alati kui ma teatris käin...)
Oleks võinud parem olla, aga teater on alati tore.

--

Ja inimesed on üle mõistuse. Tagasi jalutades (surnuaia teisest otsast peaväravasse..) kõmpisin üksi ja kuulasin pealt, mis teised arutasid ja arvasid.  "Kas sa ei leia, et on huvitav, et sama tükk on nii erinev erinevates versioonides? Ma olen leidnud, et see on tihti etenduste puhul nii.. Jaa, väga huvitav."  Hästi, inimene, kas sa teadsid, et see ongi sama teksti erinevate lavastuste point. Muidu võiks ju igat teksti ainult ühe korra mängida ja vsjo, kõik, mõte edastatud ja kõik said ühtselt aru, ja teisi variante pole.

või tibid, kes tegidki iga kahe minuti tagant mobiiliga pilte ja selfiesid. Ma saan aru, et see oli natuke vabam vorm kui teatrisaalis istumine, aga siiski?!
(Ja kandsid pealaternaid, ja pimestasid pidevalt kõiki oma ringi vaatamisega -_- ).

Inimesed üldse ei istunud täna. Isegi vähem kui tavaliselt.

---

Ja siis bussipeatuse prügikasti kõrvale oli kellelgi lõpuks olnud mahti oma jõulukuusk välja visata.

----

Nädal tagasi vaatasin öösel koju jalutades tükkaega rebasega tõtt. Liikusin talle lähemale ja ta ikka jõllitas mind. Ma olin tast 3 meetri kaugusel, siis ta leidis, et ma vist ikka pole päris semu-sorti-tüüp ja siis ta liikus. Liikus täpselt nii, et istus teisele poole teed maha ja jõllitas edasi.

Täna kodust välja jalutades märkasin, et ma olen vist ära eksinud. Bristoli asemel olen sattunud mingisse Ameerika äärelinnakesse, kus kõik teavad kõiki, pühade aegu toimub võidu majade-aedade kaunistamine, ja üldiselt ei juhtu mitte midagi põnevat - reaalselt olid mitmed-mitmed majad kaunistatud ämblikuvõrkude ja nõidadega, ja pea iga ukse ees oli jubedaks lõigatud kõrvits. Tänavatel jooksid ringi pisikesed kollid ja nõiad ja kõrvitsad ja printsessid ja haldjad ja vaimud ja superkangelased;  pisikesed kotikesed kommidega käes ja karjusid "Trick or treat!" samal ajal kui häbelikud vanemad sörkisid neist paar meetrit eemal. Või, vahel olid vanemad need eriti kostümeeritud. Kõndisin mööda Luigist ja tema vankris siputavast kauboist, näiteks.

Ühesõnaga, avastasin, et Britid siiski peavad seda püha rohkem kui minuealised (ja natuke nooremad ja vanemad), kellele see on taaskordne võimalus ennast purupurju juua (boonuseks, et sa saad poolalasti ja verega kokkumökerdatud olla).


Ja siis ma ütlen veel, et FRANKENSTEIN. Käisin seda taas vaatamas, samapidi castinguga. Istusin seal jälle suu ammuli. Imetlesin näitlejameisterlikkust ja lava ja valgust. (Need friiking lambipirnid, though, ma ausõna pole kade selle pihta, kes neid ülesriputas...). NäitlejaMEISTERLIKKUS.

(Ja siis oli veider, sest ma vahepeal olen ju Millerit näinud nüüd muudes asjades ka. Frankenstein on väga sama tüüpi inimene. Mõlema jaoks, muidugi.) (seda enam on imeline, mis moodi koletist kehastatakse)

23.märts

Täna öösel on oluline öelda, et 12 tunni pärast on viimase OneActsi call. Ja 15 tunni pärast alagab viimane etendus. Ja 18 tunni pärast peavad kõik asjad koos olema ja kogu Broad-Waysi trupp Arad Gochist väljas olema.

Ja pean ütlema, et ma armastan ja vihkan neid 11 tunniseid päevi, mis on põhiliselt tehnilisele- ja kostüümiproovile mõeldud, ja mis on alati hullumajad. ja inimesed näitavad end kõige kehvemast küljest. Ja leiad, et pole mingit loogilist mõtlemist inimestel (alates sellest, et lava taga olen kuss ja ei pauguta uksega, lõpetades sellega, et panen rekvisiidi sinna, kust võtsin..).
Rääkimata lavastajatest, kes ei ilmu tehnilisse proovi kohale - oleks siis, et tiim oleks informeeritud, aga pole ta toonud ei rekvisiite, ega andnud heli, ega piisavat valgusinfot.. Pole üldse pingeline nii ju esimesel õhtul peale minna, teades UMBES, kus mingi valgus vahetus peaks toimuma.. ("Tahan rohelist ja valget valgust..) (Andsime neiu lavastajel siiski, mis ta tahtis "metsa" ja see näeb kohutav välja. Pagana vale roheline on. Aga Arad Gochist pole normaalseid filtreid. Ja siis me kasutame LEDe (ilgeltägeon, ma pole kunagi enne LEDe kasutanud, need vahetavad värvi!!) , aga see on siuke ilge kole erk roheline.. pluss gobo.. Jaaaa...nooo.. gobosid peaks kasutama nii, et sa teed mingit trikki sellega, sest muidu on väga.. gobo..)(Aga lavastajal on suva..)

Või siis teine näidend, kus lavastajal on no niii suva valgusest.. See võiks olla palju atmosfäärilikum ja põnevam (ja keerulisem mulle jälgida ja vahetada, aga midaiganes) ja ilusam.. Aga milleks. Ja ma olen laisk ka ja ei viitsi ise ilu teha. (sest ma ei tea tükki nii hästi..)

Aga siis on näiteks Gemma tükk. Ja Barrie tükk. Ja need on pagana ilusad. nii palju backlighti! Oh, backlight.
Ja mulle hästi meeldib Mari-Liisi tüki valgus ka.. Kuigi see on täpselt valgus peale, valgus maha, ja vahepeal 25 minti passimist.. Aga kõike me 201 filtrid on kasutusel, ja 201 on ilus! (Daylight to tungsten ehk..noh.. sinine, või mitte päris.. mida võiks kutsuda "valgeks" (sest tavaline lamp annab ju kollast/oranži..))

Aga eks eismene õhtu oli paras paanika.. Pooled valgused läksid, kus seda ja teine, olin unutanud mingeid leveeleid sisestada ja/või liiga kõrgeks/madalaks sättinud, mingi nalja pärast..., ükski stseeni vahetus ei sujunud... Kõik oli väga kole. VÄGA kole.
Aga täna, st eile nüüd, teine õhtu, reede õhtu, oli ilus. Peaaegu väga ilus! natuke paanikat.. ("BARRRIEE, kas ta mängib veel muusikat, mul on que, et tumedamaks teha, sest ta pidi viiuldama, aga mis siis saab kui ta ei viiulda???" B mõtleb ja mõtleb E:"Vahet pole, ma enam ei jõua, jätan vahele.")

Ühesõnaga, ma armastan (ja muidugi vihkan ka natuke) seda paanikat ja pidevat närvitsemist, et kas kõik ikka sai ja kõik muutuste pikkused on ikka õiged ja õiged laternad sees...sest siis kui on kõik juba käpas ja pole vaja midagi uuta, siis on see aegajalt lihtsalt GO nupu vajutamine. Ja ei midagi põnevat.

Neljapäeval enne esimest etendust, umbes 1,5 tundi, saime teada, et tüübid polnud Risk Assesmenti teinud. Lacey siis tegi seda, minu abiga (Edith, kes on elus ühte risk assestmenti lugenud ja mitte ühtki isegi üritanud teha..). Loetlesin talle asju, mis on riskiga (Jaaaaaa, paljajalu! jaaaaa liigutavad poolpimedas asju! jaaaa... blindfolded?!). Ja siis tuletasin Laceyle meelde, et mis märgistus, mida tähendab. A1-C3. (kasu ka sellest, et ma olen uudishimulik ja loen suht IGAT paberit, mida ma kuskil üleval näen... St, et olin lugenud seda risk assestmenti, mis Stephen Falling Silentiks tegi...)

Üldiselt ma siiski tahatsin öelda, et teater on hea, isegi kui ta pole hea hea, on ta siiski hea ja ilus ja õige.

Ma tegelt tahtsin öelda, et täna oli ilus hetk, kus sõin musta leiba taluvõi ja Eesti juustuga. (sest Kikul on sünnipäev kohe-kohe ja ta mamiito (tsiteerides teda) saatis talle paki). Ohnomnom.

13.veebruar

Vihma täiega pladistab. Juuksed tilguvad vihmast. Tekk pakub natuke soojust varvastele (vähemalt võrreldes õues oleva niiskuse ja külmusega). Kohvi lõhn on ninas, ja ma just tulin teatrist.
Lihtsad, ilusad hetked.

1. Stsenograafia - pidime tänaseks mingid mõtteid koguma, et mis me teha tahame..mul oli mitu mõtet. Mitte ühtki korralikku küll. Lihtsalt suur füüsika ja keemia ja öise taeva ja universumi vaimustus. Vaimustused pole head, vähemalt mul, ma olen lihtsalt jube elevil, aga ei oska kogu selle elevusega midagi peale hakata. Pluss sellele elevusele järgneb tavaliselt 1,5 päeva teki all pooleldi unes ja pooleldi üleval olekut, mille vältel ma ei oska mitte midagi endaga peale hakata. Maksimumist miinimumi. (Hea, et mul see teisipäev vaba oli, sain oma vegeteerimist teostada..). Ühesõnaga - me pidime paarides rääkima teisele, et mis me teha tahame ja siis paariline räägib kogu grupile, et mida sina teha tahada ehk ise oma asjast ei räägi. Mis pani mind põmmjapauk otsuse ette - tuleb nüüd ja kohe midagi kokku rääkida. Ja siis ma ütlesin, et ma tahan teha Kuu. Jeph. Kuu. Suuure TäisKuu. Castle Theatris on hästi kõrge lagi (vana kirik..) ja ma tahan selle kuu sinna talade vahele panna. Ja kõik muu on segane. Kuidas ja millest ma selle kuu teen või, mida see kuu ise teeb.. pole õrna aimugi.
Põnev oli, et kõigil on väga teatraalsed ideed. "Ma tahan, et inimesed tuleksid ja tunneksid seda atmosfääri ja nuusutaksid ja tahan neis mingeid mälestusi tagasi tuua.." või "Tahan neid läbi mingi protsessi viia.." (kleidid, mis muunduvad ühest vormist teise ja miskõik..) Ja siis mina oma Kuuga. Tere.

2. Shakespeare - Henry V on nii jauram näidend, et ma ausõna arvan, et ma kärbun seda lugedes. Nii segane ja what. Ma arvan, et ajaloo näidendid pole minu teema (st Shakespeare'i ajaloo omad..)

3. TEATER. Ma tükkaega ei teadnud, et kas ma saan pileti või mitte.. Lõpuks nad siiski vastasid ja ütlesid, et on pielt broneeritud. JESS. Ma pole ammu tudengigruppide näidendeid näinud.
"Pitchfork Disney". See on hästi..veider.. Jube hea, aga jube veider.. Näideldi väga kaunilt, pidevalt olid pinges, sest see jaburus, sa ei teadnud, mida oodata. Kaks täiskasvanud-last õde-venda, kes elavad šokolaadist ja jutustavad üksteisele hirmudest ja unenägudest ja luupainajatest ja mälestustest. Ja siis tarakane sööv showbisnessi poisike ja tema partner. Tundub veider? Jeph, seda ta on. See on siuke asi, mille kohta postdramatic theatris öeldakse visceral. Et sa tunned seda läbi kõhu? Ja see on nagu.. natuke vastik/ebameeldiv, aga see mõjub. Ma ei oska seda seletada. Selline, et oled koguaeg ääre peale ja natuke ebamugav kuni selle punktini, et mingi ajuvaba veider asi ajab sind naerma, sest sa ei oska enam midagi muud teha. Ja näidend muidugi mängis ka sellele, sellele poolikule koomilisele fraasile. Korraks maandas pinge ja siis whoump pinge hakkab jälle kasvama kuni järgmise hetkeni. Või siis kasvab pinge selleni, et sa tõesti kardad. Sa istud, kramplikult toolist kinni hoides. Kardad tegelaste pärast, nende suhete pärast ja enda pärast. Sest see..miski..tungib sisse. Ei tea.
Hea oli, seda tean.

Sunnitud Meelelahutus*

Käisin teatris.
Naljakas, ma hetkel isegi ei tea, mis selle etenduse nimi oli...
Käisin trupi pärast. Forced Entertainment*
Tuntud nimi, siin maal. Ei, nad käisid Eestis ka, Rakveres selle festivali ajal, noh, misiganes ta oli.. Baltoscandalil!
Nii, etnedusi nimi oli The Coming Storm. Aga point on, et FE puhul pole nimi üldse oluline, sest..see pole oluline... (Okei, eelmine aasta kui kohustuslikult Void Story't vaatasime ja pidime 2500 sõnaga seda analüüsima, siis ma rääkisin küll, et nimi sai õigustatud..) Aga üldiselt.
Üldiselt on nii, et Forced Entertainmendiga ei oska midagi oodata.
Nende etendused on pudrujakapsas. Väga hoolikalt kokku pandud pudrujakapsas. (jah, pudru, ja mitte puder.)
Ja.. see kord ma mõtlesin, et selle asemel, et etendusenime analüüsida, oleks pidanud eelmine aasta hoopis trupinime analüüsima. Sunnitud meelelahutus. Sest seda ta on. Sa ei oska enam midagi teha kogu selle jauramiga, mis nad sulle ette söödavad, niiet sa lõpuks naudid seda. Ja meeled saavad lahutatud.
Ideeliselt nad rääkisid lugusid. ja, katketasid üksteist. Ja tegid muusikat. Ja olid üksteise pihta närvis.
Ma tõesti...ei tea. Siuke, nats ajupesu tunne on. On nagu midagi, aga pole mitte midagi. Midagi, mille kohta vist saaks palju tarka öelda ja analüüsida. Aga samas on nagu... Meh? Mis asi see nüüd oli? Selline, et on lõpuks ja vahepeal päris tore. Aga siis järgmine hetk sa istud pea toetumas käele ja avastad end sadat muut mõtet mõlgutamas (kaasa arvatud, et "Millal pagana pärast ma siit ära saan?") ja järgmine hetk hammustab krokodilli kostüümis mees  kott-peas meest, samal ajal võrgutavalt saba lehvitades, samal ajal kui üks naine räägib sellest, kuidas 6-liikmelisel perel oli süüa ainult 5le ja pereema peab otsustama, kes sureb esimesena, samal ajal kui kaks teist näitlejat mängivad upbeat muusikat klaveril ja trummidel ja üks näitleja üritab suuuri puuoksi laval kuhugi paigutada ja on ilmselges hädas.. Ja siis sa naerad, sest see on täielik jaburus (ja krokodilli flirt on naljakas..) ja jalg lööb takti kaasa ja sa peaaegu naudid.

Mis ma tegelikult tahtsin öelda, et seekord mängisin mitu korda mängu "Katsu ära arvata, mis filtri numbrit on kasutatud" Mis on mõtetu mäng, sest ma tean ainult üht sinist, mis on 201 (ja nad olid seda kasutanud ka), aga ühtki teist numbrit ma peast ei tea.

Ja siis tahtsin öelda, et seda jaburust vaadates tuli ilge tahtmine ise laval olla. Olla lihtsalt, keegi teine. Ja ollagi võibolla jabur ja vahel karjuda ja ennast välja elada ja siis nutta ja siis naerda ja tantsida ja hüpata..ja olla, laval, näidelda.

Ja muusikat improviseerida! Ja teada midagi rütmist. Ja osata trummi mängida. Ja kitarri. Ja lihtsalt mängida..Lihtsalt. Et paned käed klaverile ja muudkui mängid. Jamh..

25.jaanuar

Ma jälle ei jaksa ära oodata, et oleks kolmapäev ja saaks korraks kooli.
Väärib mainimist (ma oleks praegu mainib väärimist kirjutanud..), et see poolaasta jätkab tavalist traditisooni - 2 päeva koolis. Jobud. Mulle meeldis eelmine poolaasta - väga!

Kõik igasugused unerežiimid ja graafikud on absoluutselt pea peal (või.. millal nad mul üldse kunagi normaalsed on?)
Kord kirjutan öö läbi esseed ja värki. Magan 15 tundi. Ärkan kell 5 hommikul. Lähen magama järgmine 5 hommikul. Magan 3 tundi. Normaalne (NORMAALNE??) päev. Järgmine päev magan 12ni, silmad valutavad. Teen kummelikompressi. Liiga valgustundlikud, et avada. Jee. Lõpuks uni/silmade kinni hoidmine viskab üle. Tõusen üles kell 1 öösel. Päris hurraa.

Homme võibolla, kui hästi läheb, äkki, parandatakse mu toa valgus lõpuks ära. Valgus sakib praegu, sest pirn põles läbi ja poes oli ainult uduseid pirne. Bleh.

Üks päev mõtlesin, et olen tubli olnud ja ostsin pizza endale, suure. Ja kahetsesin terve päeva. (aga to be fair, mul oli suht terve päev vahele jäänud, niiet see, et ma jube palju sõin oli nats loogiline..)

Ja mu essee kripeldab mul peas ja mõtlen ja kahetsen, et tuli ikka ilgelt kehv.. Nii paljut oli, millest oleks saanud sügavamalt rääkida ja rääkimata jätta jälle see, et 1918 aasta naiste riideid on kehv disainida, sest see oli veider aeg, kus Edwardi-aegne rangus polnud veel päris kadunud, aga uued 20ndate tuuled juba puhusid. Ja blabla.
No tere.
Oleks võinud valgusest kirjutada. Palju. Kuigi on raske, aga oleks pidanud.
Vihkan, et ei ole motivatsiooni, kunagi.
Selle pärast oli hea kui olid pidevalt proovis - pidevalt oli kohustus arendada mõtteid. Ei olnud, et 2 kuu pärast on tähtaeg, küll siis hakkan tegema. Oeh jah. Ei õpi ka ju oma vigadest. Kord kui on midagi, mille kohta on palju öelda. Ja ikka on ainult vusserdis.

A. Ja NewMedia grupi presentatsiooni oli mu näitlejakarjääri tähetund. Õpetaja leidis, et meie presentatsiooni kõige toredam asi oli Katie ja minu vaheline karakterite pinge. Läks muidu kaheksakümmend üheksa korda paremini ka kui oleks oodanud. Olin pirts ja turts ja tige hommikul. Ja Kiku päästis elu ja printis mu esseed ja lisasid (no ma ei tea, mis ma teeks Kikuta). Ja pärast esimese grupi presentatsiooni küsiti selliseid küsimusi, et ma mõtlesin, et sinna me sureme. Ja siis oli kõik tore ja näitlemist kiideti?!  Lisapunktiks see, et me muutsime eelmise õhtul oma presentatsiooni konseptsiooni. Ja tund enne "eksamit" tegime üldse esimest korda asja läbi. Edukad.

Miks siis on nii, et see, mis nii väga ei meeldi, läheb palju paremini kui see, mis tegelt ka meeldib?

Peaks nüüd Shakespeare'i lainele end maandama. Ja lugema neid keerulisi ajaloolisi. Milleks, kui saab lõpuks Rowlingu uut raamatut alustada?

8.detsember

Aitasin Broadwaysi hädast välja ja läksin neile viimase hetke valgus- ja helitehnikuks. JUMAL KÜLL..
Teisipäeval sain õhtul lavastaja ja kirjanikuga kokku. Lugesin skripti läbi. Päris äge.
Neljapäev pidi olema technical rehearsal ja 2 dressi.. AGA.. Terve päev kulus 1. mingite asjade (rekvisiidid ja ma ei tea mis..) ostmiseks linnas, st enamus asjapulki olid ära 2. Teatri department oli tüng ja auto oli liiga väike ja kogu valgustuskraami toomine oli lihtsalt piin.. Me käisime vähemalt 7 korda edasi-tagasi (autoga küll), paar korda lihtsalt sest asjad ei mahtunud autosse ja siis hiljem, sest asjad olid jurad...
Pätsasin Emily-Daviese stuudiost terve hunniku 15ampiseid (amp.. see on siis.. aahaaa. amper!) pikendusjuhtmeid.. Ronisin mööda hoiukappi - üle kahe laua, madratsite, et leida õiget kinnitusklambrit (mida ma otsisin karbist seistes külili oleva redeli peal...)

Tehnilisi tüüpe pole KUNAGI SEAL. Jumal külll.. Vähe ei ajanud närvi.. ma saan aru, et teid on 2 ja õpilasi on...palju, aga...seda enam te ei saa lihtsalt kaduda.. Läksime hommikul 9.30ks production office'isse, et asju võtta.. Beckyt pole.. kostüüm Jill ütleb, et ta läks just suitsule.. Ootame 10.15ni, Beckyt ikka pole.. läksime performance space'i.. jaurasime seal nats.. Läksime tagasi, Beckyt ikka polnud, Chris oli õnneks, et siis saime osa oma asjadest kätte.
Hiljem läksime tagasi, et küsida kinnitusklambrit ja õigeid mutreid.. Noo mitte kedagi polnud.. Blarggh....

Ühesõnaga.. Kell oli umbes 17.30 kui me kõik asjad lõpuks kätte saime. Ja siis tulid raamatukogu valvurid (sest etendus oli National Librarys) ja teatasid, et me saame ruumi kasutada kella 6ni ja mitte 9ni nagu me teadsime.. ILUS.
Näitlejad ei teinud päeva jooksul MITTE MIDAGI. Käisid vahepeal loengutes.. Neil käsiti igakord üliruttu tagasi tulla ja olla koguaeg seal.. Ja nad ei teinud isegi ma ei tea.. proovi teises ruumis või..midaiganes.. Istusid seal.. Jube..

Reede polnud parem "TULGE NIII VARA kUI SAATE!! 9st!"ja jälle istusid kuni kella mingi.. 2ni vist kui me alustasime esimest läbimängu..

Aga nagu.. Edith on valgus- ja helitehnik.. Väga success.. korraga teha neid... kui lavastajad ise ka ei tea, mis nad teevad.. Ütlesid, et umbes kus muusikad sisse tulevad.. umbes... ja siis ütleb mulle et "Kui see muusika mängib siin teksti alla kui kaugele nad jõuavad tekstiga muusika lõpuks, et siis millal järgmine muusika algab?" MIDAPAGANAT MEES. Ma näen skripti teist korda elus?? Kuidas pagana pärast ma peaks seda teadma??
Või küsid, et kuhu sa spotlighti tahad? "Ma ei tea, sina otsusta.." MA EI TEA KUHU NAD LiigUVAD VÕI MIS  ON OLULINE: JESTAS KÜLL.

väga jube. väga.  Ei mul oli põnev.. sain vahelduseks ise ka prožesid näppida ja üles panna ja fokusseerida..
aga ideeliselt jah.. ma ei tea.. päris jube näidend oli.. või oli lihtsalt see vahe, et ma just tegin väga kõrgel tasemel 3.aasta productionit, kus ma olen 10 nädalat teemas olnud koguaeg.. näinud ja teadnud, mis ma teen..
versus VÄGA amatöör teater, 6 prožega ja 4 päevase valmistusega.. (mitte et nad oli ka 9 nädalat proove teinud..) BLÖRG.
Igatahes väsitasid need 3 päeva mind sama palju kui 10 nädalat enne seda.. + mu keha leidis, et nüüd pole enam midagi olulist ja ma olen terve tänase päeva tatistan ja köhinud ja silmi pisardanud ja niisama tatiuimas olnud.


Ja neljapäeval kui prožede jaoks scaffe bar'e (suured raud, eeee.. pulgad? torud.. asjad..kuhu valgustid riputada) stuudiost võtsime, suutsin ma midagi teha, oli hästi palju verd.. ja siiamaani pole vere jooks täielikult lõppenud.. Ma ausõna ei tea, mis ma tegin.. Ma arvasin, et ma lõin näpu vastu pulka ära, aga närvi koha pealt.. ja järgmisel hetkel oli terve mu käsi verd täis..


ja advendikalendrit mul ka ikka pole..

25.november

Alates kolmapäevast olen ma olnud Castle Theatris igapäev 9st hommikul vähemalt 10ni õhtul.. Mõnel päeval kauemgi.. (Okei, täna läksin alles 2.30ks, aga see oli sellepärast, et ma lihtsalt magasin 2ni..) Väsimuse tase on ütlemata kõrge, aga tuju säilib, sest tegu on teatriga! Ja aina rohkem mõistan KUI väga ma teatrit armastan! Isegi kui see tähendab lõppematut väsimust ja stressi! See armastus ületab kõik selle jura..

Ja see nädal veel üle elada, mis saab olema keeruline, aga muidugi saame hakkama, ja siis saab puhata.. (ja on hästi veider, sest ma pole siis enam 16 tundi jutti tegevuses pidevalt..)

Kolmapäeval on esikas! Kes vähegi satub siia maale, siia kanti, tulge aga!

(Ja apparently ma olen assistant musical director, vot mida kõike teada saab :D)

A Midsummer Night's Dream

oh, ilus teater.
Ma tahtsin kreepsu saada kui esimesed tegelinskid tulid lavale ja oli briti uniformis ja nende metall kaussidega peas, et "oh I maailmasõda???? NOWAY". Ei olnud, II Sõda oli. Aga ega see seda vähem ilusamaks teinud.

Edith, teeb nägu, et teab palju valgusest, ja et OHMUJUMAL SEE OLI KAUNIS. Lihtsad asjad tegelikult. Näiteks mets, st puud oli mitmetel kilekardinatel (nagu teate, kuskil laohoonetes külmkambrite ees, paksust plastikust kile ribad), mis tegi võimalikuks aksist valgustamise, ja valguse peegeldumise "puude vahel".
Üldiselt oli suht hämar laval, ja vahel see häiris mind, aga siis ma mõtlesin, et müstiline mets ju.. ei saagi väga valge olla..
Neil oli suur kangasekraan sügavuses, mis oli animeeritud - päev muutus läbi loojangu tähiseks ööks kuni kuu tõusis. Liblikad lendlemas metsa vahel. Imeline. Ja valgus oli koguaeg vastavuses. Kõige ilusam oli päikese tõus ekraanil ja valgustugevuses.. See oli nii ilusasti lahendatud, et tunduski, et see keskpunkt ekraanil, kus Päike paistis puudevahelt, oleks helendanud ja aina eredamaks muutunud.. Tegelikult muutus ekraanil olen ainult õige vähe.. roosakast läbi oranzika kollakaks päevavalguseks.. ja seda oli tehtud muidugi ilmselt lihtsalt valgustugevuse ja võibolla valgusallikate lisamisega, aga kogu see ajastus oli nii perfektne, et see oli lihtsalt maagiline!

Ja siis imeilus lahendus oli haldjad. Minihaldjad. Need maagilised näpuotsa lambikesed, mida alati hamleyses demonstreeritakse. et õrna puudutusega süttivad ja kustuvad. IMEILUS. ja maagiline.. pisike jaaniussike on peos ja järgmine hetk on ta "Õhku puhutud". Tõeliselt lihtsalt geniaalne.

Ja siis ma pean ütlema, et Puck on vast üks mu lemmikuid tegelaskujusid, üldse. Ta on vist täpselt selline tegelaskuju, keda on mõnus mängida, keda on lihtne (!) mängida, aga keda ei tohi jätta lihtsa mängu tasandile. Ja siis kõik korrad (st KÕIK need terved 2 korda..) on Puck olnud imeline. Tänane Puck - ohsapoiss! Lihtsalt imetlesin seda mängulisust.

Pean ütlema, et kõik näitlejad olid väga.. tantsulised.. Liikumisi oli hea jälgida, ei jäänud mingeid kohmakaid liigutusi silma ega miskit. Nad postshow talk'il rääkisid ka, et nad algul tahtsid tangotada haldjatega, et noh.. neil haldjatel sellised vastatikulised põnevad suhted.. Aga et see läks proovide käigus palju vabamaks..

Ah, hea on jälgida hästi mängitud Shakespeari. Keelgi ei tundu äkki enam nii keeruline. Rütmist saab liikumine ja liikumisest saab mõte ja mõttest saab aru. Ilus on see Shakespeari keel ja rütm ikka küll. Nüüd tahaks jälle lugeda palju. Lugeda Shakespeare'i ja teada ja tunda.


Ja siis meie etendusest, kapten Elliot ütleb shellshocki ja Shakespeare'iga seoses, et "Theatre is therapy."
Aamen.

24.oktoober

Kolmapäev pole üldse minu päev. Lihtsalt sest NewMediaks ärkamisega ei kaasne üldse mingit motivatsiooni, lihtsalt üks suur vingupingupilv. Bläh.

Aga kui siis tundub osutub päris ägedaks, siis on natuke toredam olla, aga see vingupingupilvest alles jäänud väsimus vallutab mind siiski terve kolmapäeva. Päh.
Aga tund oli suhteliselt äge! Tegime grupitööd ja ma sattusin nii ässa gruppi, et noooo, ei teagi kohe. Jake ja Lynsey ja Beth. ja noh..mina.. Aga tegime kunsti ja blurrisime kaamerat ja tegime hääli ja meil oli kohe päris idee ja värki.. (kuigi Beth ja Lynsey olid pidevalt, et "teeme lihtsalt.. noh, sest on segadus.." mille peale me Jake'iga pead vangutasime..aga ok)

Äge oli, et kõik grupid tegid nii erinevaid asju. Muidugi oli sarnasusi, sest tekst, mille miniperformance (ausõna, minut max) põhines, oli sama..
Ja leidsin, et ikkka palju põnevam on kui asja vastu tegelt ka huvi on. Audioteater. Helid.. jaaaa, mulle meeldib. Ega New Man pole ilma asjata mu lemmik theatre passport show. Kuigi, eks nõnda, audioteatrina,  on teatri palju raskem piiritleda - kui vaatajatest saavad näitlejad ja iga mööduv inimene on pealvaataja? või näitleja?
Ja siis, et kui palju on tegelikult igasugust meedia teatrit me ümber (okei, Eestis vist mitte, ma vist, VIST, pole midagi Eestis näinud, mis oleks meediateater.. või teater, mis kasutab meediat.. võibolla midagi NO99'lt, aga..eh, ei tea), ühesõnaga, kui palju on meedia teatrit ja kui harjunud me/ma meediaga olen ja isegi ei pane tähele, et on midagi rohkemat kui lihtsalt teater.