Pruutpaar vist jagas lõpuks pilte külalistega.
Mu FB on täis pilte hashtägiga EdithHermannPhotography.
Is this a thing now? Should it be a thing? Wat.
August 16, 2014
Mulle jõudis ruuter täna, how exciting!
Mitte, et ma sellega enne reedet midagi teha saaks, aga.. HOW EXCITING!
Ma vist olen internetiajastu laps.
---
Ma satun ülemääraselt elevusse vaadates wilkinsonist (siuke..ee.. koduvärkide pood? a la Koduextra või Jysk või noh siuke, kust leiab vajalikke asju ja muud möga) elektriasjade lehte. Hõiskasin rõõmust kui tundsin ära terminalid (kes seda teab, mis asjad nad eesti keeles on ja, kas neid üldse on, sest nad on mõeldud earth-juhtme (MAANDUSJUHE, mulle meeldivad sõnaraamatud) jaoks, ja nagu ma mõistan, siis ülejäänud Euroopa ei harrasta earth-juhet)(MAANDUSJUHE, mulle meeldivad sõnaraamatud.. aga kas see tähendab, et ikkagi harrastatakse, oleks loogiline, aga mul ju nüüd pole aimugi, kuidas elektrindus toimub kahe junniga pistikutes..) ja nende juhtme külge saamise masinat (Ma nüüd jälle unustasin ära, mis asi ta on, ka inglise keeles.. cremp? CRIMPING - ma armastan oma sõnaraamatut vol2 - kurrutusmasin!)
Ja kas ma olen rääkinud imelisest juhtme koorijast, mis on minu arust kõige maagilisem tööriist. üldse. nagu.. puhas maagia.. Paul iga kord naerab mu pihta.
(muidu ma ei saa juhtmetega üldse hakkama. Nad on alati, kas paar millimeetrit liiga pikad või lühikesed ja siis katsu neid saada nii, et nad täpselt sobiksid.... Ja siis Paul räägib, et tegelt see koorija on ainult kobadele, et tegelikult sa peaksid tegema seda noaga ja ma olen igakord šokeeritud näoga (iga kord, sest talle meeldib asju mitmeid kordi rääkida...), et siis ma ju lõikaks traatidesse ka sisse.. (ja lõikan ka, testitud teema) ja milline loll kasutaks nuga kui sa saad kasutada maagilist tööriista..
--
Mu elu on täpselt nii põnev, et ma kirjutan kaks pikka lõiku tööriistadest ja juhtmetest. Hurraa!
Mitte, et ma sellega enne reedet midagi teha saaks, aga.. HOW EXCITING!
Ma vist olen internetiajastu laps.
---
Ma satun ülemääraselt elevusse vaadates wilkinsonist (siuke..ee.. koduvärkide pood? a la Koduextra või Jysk või noh siuke, kust leiab vajalikke asju ja muud möga) elektriasjade lehte. Hõiskasin rõõmust kui tundsin ära terminalid (kes seda teab, mis asjad nad eesti keeles on ja, kas neid üldse on, sest nad on mõeldud earth-juhtme (MAANDUSJUHE, mulle meeldivad sõnaraamatud) jaoks, ja nagu ma mõistan, siis ülejäänud Euroopa ei harrasta earth-juhet)(MAANDUSJUHE, mulle meeldivad sõnaraamatud.. aga kas see tähendab, et ikkagi harrastatakse, oleks loogiline, aga mul ju nüüd pole aimugi, kuidas elektrindus toimub kahe junniga pistikutes..) ja nende juhtme külge saamise masinat (Ma nüüd jälle unustasin ära, mis asi ta on, ka inglise keeles.. cremp? CRIMPING - ma armastan oma sõnaraamatut vol2 - kurrutusmasin!)
Ja kas ma olen rääkinud imelisest juhtme koorijast, mis on minu arust kõige maagilisem tööriist. üldse. nagu.. puhas maagia.. Paul iga kord naerab mu pihta.
(muidu ma ei saa juhtmetega üldse hakkama. Nad on alati, kas paar millimeetrit liiga pikad või lühikesed ja siis katsu neid saada nii, et nad täpselt sobiksid.... Ja siis Paul räägib, et tegelt see koorija on ainult kobadele, et tegelikult sa peaksid tegema seda noaga ja ma olen igakord šokeeritud näoga (iga kord, sest talle meeldib asju mitmeid kordi rääkida...), et siis ma ju lõikaks traatidesse ka sisse.. (ja lõikan ka, testitud teema) ja milline loll kasutaks nuga kui sa saad kasutada maagilist tööriista..
--
Mu elu on täpselt nii põnev, et ma kirjutan kaks pikka lõiku tööriistadest ja juhtmetest. Hurraa!
August 14, 2014
August 8, 2014
Läksin kogemata teatrisse. "Singing in the rain". Pool overture'i ajast ma ei pannud üldse tähele, mis inimesed laval tegid vaid ahhetasin valgust. (Ma ei tea ikka mitte midagi valgustamisest).
Ja vihm. Laval. Niiii palju vihma. NII PALJU.
Ja neil on kõige ägedamad vihmavarjud. (Alguses ma olin nii pettunud, aga siis - Woah!)
Ja tase omaette laulda jõle kehvasti, hästi meelega.
Ja nüüd tahaks steptantsu õppida, eksole.. (Ja 20ndates elada, taas)
---
1200st pulmapildist on saanud 650. Ilmselgelt peaks veel kärpima ilgelt palju. Ettevalmistuse ajast tegin eraldi kausta, et anda õnnelikule pruutpaarile mingigi taster.. Aga mu internet ja dropbox ei suuda neid 150 piltigi üle elada.. -_-. Jubedalt sakib see nett ikka..
(ja rääkimata sellest, et selles ülejäänud 450s on need jubedamad pildid, mis tuleb kuidagi ägedalt kokku miksida, et vähemalt pruutpaaril oleks silmad lahti piltidel ja whatnot.. õudukas..)
---
Olin jube äge ja tegin lokke endale eile... Mitte et neid enam näha oleks.
Aga - lühemad juuksed ahoi!
Ja vihm. Laval. Niiii palju vihma. NII PALJU.
Ja neil on kõige ägedamad vihmavarjud. (Alguses ma olin nii pettunud, aga siis - Woah!)
Ja tase omaette laulda jõle kehvasti, hästi meelega.
Ja nüüd tahaks steptantsu õppida, eksole.. (Ja 20ndates elada, taas)
---
1200st pulmapildist on saanud 650. Ilmselgelt peaks veel kärpima ilgelt palju. Ettevalmistuse ajast tegin eraldi kausta, et anda õnnelikule pruutpaarile mingigi taster.. Aga mu internet ja dropbox ei suuda neid 150 piltigi üle elada.. -_-. Jubedalt sakib see nett ikka..
(ja rääkimata sellest, et selles ülejäänud 450s on need jubedamad pildid, mis tuleb kuidagi ägedalt kokku miksida, et vähemalt pruutpaaril oleks silmad lahti piltidel ja whatnot.. õudukas..)
---
Olin jube äge ja tegin lokke endale eile... Mitte et neid enam näha oleks.
Aga - lühemad juuksed ahoi!
August 5, 2014
"Järgmine postitus tuleb Eestist" jäi natuke ära, aja puudus, vist.
Vähem aega on alati mu jaoks tähendanud rohkem produktiivsust. Ma sain lausa mingi osa oma "peab Eestis olles ära tegema" listist tehtud. Vapustav! (ja osa siiski ootab paremat ja rohkemat aega..)
Sai laagerdatud ja tarka mängitud ja "kunsti" tehtud.. (mul on natuke kahju monteerijatest...)
Sain saarel oldud ja ujutud ja vajalikke inimesi nähtud ja mõned rahulikud saaresed hingetõmbed tehtud ja lihtsalt raamatut loetud.
Sai parklapiknik vol2'te tehtud (mitte küll parklas ja ilma kirssideta, aga vähemalt midagigi).
Sai Haapsalus käidud ja Leega kassi kuningriiki mängitud (kõige olulisem osa suvest, obv).
Sai kirsse söödud, igas vormis.
Sai Tessat piinatud, ta küll ei raatsinud mulle seekord kaissu pugada ööseks, aga see eest kappas iga kord õues mu poole, tegi südame soojaks.
Sai isegi fotoshuuditud. Ja juukseid nüsitud.
Kõik olulised said vähemalt korra kallistatud. I'm glad. Järgmise korrani.
---
Ei unustanud Paulile kommikarpi kinkida. Ta jumaldas neid ka. Hurraa. "I'm glad you're back. You make a nice cup of tea." - mulle meeldib, et olen kuidagi kasulik :D
---
J mängis korra autos mulle Stingi plaati. Nüüd mängib repiidi peal.
---
Mulle tundub, et pulmapildid ei saa kunagi otsa. Ja et on nii kohutavad, et nutaks kuskil nurgas.
Ja siis postitas C oma pilte fb'sse. Tema oma vinge kaamera ja kadestusväärsete objektiividega, ja ma vaatan neid ja mõtlen, et "Vau, Edith, sa vist natuke ikkagi oskad midagi kaameraga teha.." ja et "Vastab vist tõele, et kaamera ei loe nii palju kui inimene seal taga.." Naljakas.
Vähem aega on alati mu jaoks tähendanud rohkem produktiivsust. Ma sain lausa mingi osa oma "peab Eestis olles ära tegema" listist tehtud. Vapustav! (ja osa siiski ootab paremat ja rohkemat aega..)
Sai laagerdatud ja tarka mängitud ja "kunsti" tehtud.. (mul on natuke kahju monteerijatest...)
Sain saarel oldud ja ujutud ja vajalikke inimesi nähtud ja mõned rahulikud saaresed hingetõmbed tehtud ja lihtsalt raamatut loetud.
Sai parklapiknik vol2'te tehtud (mitte küll parklas ja ilma kirssideta, aga vähemalt midagigi).
Sai Haapsalus käidud ja Leega kassi kuningriiki mängitud (kõige olulisem osa suvest, obv).
Sai kirsse söödud, igas vormis.
Sai Tessat piinatud, ta küll ei raatsinud mulle seekord kaissu pugada ööseks, aga see eest kappas iga kord õues mu poole, tegi südame soojaks.
Sai isegi fotoshuuditud. Ja juukseid nüsitud.
Kõik olulised said vähemalt korra kallistatud. I'm glad. Järgmise korrani.
---
Ei unustanud Paulile kommikarpi kinkida. Ta jumaldas neid ka. Hurraa. "I'm glad you're back. You make a nice cup of tea." - mulle meeldib, et olen kuidagi kasulik :D
---
J mängis korra autos mulle Stingi plaati. Nüüd mängib repiidi peal.
---
Mulle tundub, et pulmapildid ei saa kunagi otsa. Ja et on nii kohutavad, et nutaks kuskil nurgas.
Ja siis postitas C oma pilte fb'sse. Tema oma vinge kaamera ja kadestusväärsete objektiividega, ja ma vaatan neid ja mõtlen, et "Vau, Edith, sa vist natuke ikkagi oskad midagi kaameraga teha.." ja et "Vastab vist tõele, et kaamera ei loe nii palju kui inimene seal taga.." Naljakas.
July 10, 2014
Viimase nädala paanika on viinud hetkel selleni, et ma ei viitsi enam midagi teha. (ja on vaja vähemalt 125830 asja enne reede varahommikut korda saata)
Keegi, tuletage meelde, et ma pean Paulile Eestist kommikarbi tooma, onju. See onu teeb nii palju mu heaks, et ma kohe ei oska midagi öelda ega teda ära tänada.
Mängis minuga intervjuud (MA EI OSKA MITTE MIDAGI :( )(jõime kohvi ja vestlus käis teemal "Sinu kõige parem töö." või "Kuidas sa teeksid seda või seda teatrivärki" või "Miks oled sina just parim". Ma olen räme närvis ja ma pole CV'dki ära saatnud..). Tegi autosõidu ajal mulle heliõpet. (Ma mõnda asja lausa teadsin. Mõni asi läks täppi nii kogemata. Ja siis muidugi need tavalised, lihtsad asjad olid mu jaoks lihtsalt.. "eee, mökmök"). Rääkimata sellest, et ta mind tirib ja tassib igalepoole ja näitab ja seletab ja värkisärki.. (Ahoi, miks mõni mu ülikooli õppejõududest poleks võinud üks liba-Paul olla?)
Mm. Mu nädalavahetusene töö läks okeilt. Ise olin loll ja tegin endal elu raskeks. (sest inimesed tahavad värvi ja kui Edith riputab prožesid üles ega ta siis ju ometi ei mõika, et need värvid võiks nüüd ilusasti paika panna). Värvidega pole mul hea suhe. Üldse mitte.
Tekitasin Lavastaja-Produtsent-Tähtis-Tädis paanikat teatades, et läpaka aku saab kohe otsa ja laadija viskas sussid lakke. (oleksite pidanud ta nägu nägema.... hirm, paanika, puhtalt). Õnneks ma suutsin olla vapustav ja 20 minutiga end sopast välja kaevata. (Siinkohal patsutus Dave'i õlale, et ta viitsis ringiga minna, kuhu iganes ta läks, ja mulle office'ist laadija hankida). (JaPaul, kes tuli koos oma läpakaga).
(Täna tegin maailma kõige kiirema Apple'i poes käigu ja sain laadija, mis töötab! Hurraa! 3minutiga.)
Vahepeal aitasin veel teha sadat asja Ship&Castle'i etendusele enne esikat. (Vägev lava on! Kunagi kui mul on TEGELIKULT aega, siis tuleb vast mõni pilt ka..). Kohtusin härra Lavastajaga, kellest ma olin igasuguseid õuduslugusid korduvalt kuulnud (Paul ja Ingrid üks kord rääkisid mulle 40 minutit järjest õudukaid härra Lavastajast, ja kuidas temaga käituma peab...), aga õnneks tundus, et ma suht sümpatiseerisin talle.
Lisaks tuli nostalgia "Falling Silenti" pihta, sest nendegi etendus toimub 1.maailmasõja ajal, ja nad laulsid samu laule ja kasutasid samu pilte ja whatnot.
Ja siis ma hetkel näen välja nagu ma kannataks koduvägivalla alla või oleks lihtsalt peksa saanud, aga tegelikult meeldib asjadel mind rünnata. (Näiteks rekvisiit-pargipink üritas mind mõrvata ja jätta mulje enesetapust veenide läbi lõikamise läbi, õnneks tal see siiski ei õnnestunud). Ja ega ma ise ka pole väga osav ja hüppan ja kraabin end igast asjade vastu. Olen suur sinikas.
Järgmine kord vist juba Eestimalt. How exciting.
Keegi, tuletage meelde, et ma pean Paulile Eestist kommikarbi tooma, onju. See onu teeb nii palju mu heaks, et ma kohe ei oska midagi öelda ega teda ära tänada.
Mängis minuga intervjuud (MA EI OSKA MITTE MIDAGI :( )(jõime kohvi ja vestlus käis teemal "Sinu kõige parem töö." või "Kuidas sa teeksid seda või seda teatrivärki" või "Miks oled sina just parim". Ma olen räme närvis ja ma pole CV'dki ära saatnud..). Tegi autosõidu ajal mulle heliõpet. (Ma mõnda asja lausa teadsin. Mõni asi läks täppi nii kogemata. Ja siis muidugi need tavalised, lihtsad asjad olid mu jaoks lihtsalt.. "eee, mökmök"). Rääkimata sellest, et ta mind tirib ja tassib igalepoole ja näitab ja seletab ja värkisärki.. (Ahoi, miks mõni mu ülikooli õppejõududest poleks võinud üks liba-Paul olla?)
Mm. Mu nädalavahetusene töö läks okeilt. Ise olin loll ja tegin endal elu raskeks. (sest inimesed tahavad värvi ja kui Edith riputab prožesid üles ega ta siis ju ometi ei mõika, et need värvid võiks nüüd ilusasti paika panna). Värvidega pole mul hea suhe. Üldse mitte.
Tekitasin Lavastaja-Produtsent-Tähtis-Tädis paanikat teatades, et läpaka aku saab kohe otsa ja laadija viskas sussid lakke. (oleksite pidanud ta nägu nägema.... hirm, paanika, puhtalt). Õnneks ma suutsin olla vapustav ja 20 minutiga end sopast välja kaevata. (Siinkohal patsutus Dave'i õlale, et ta viitsis ringiga minna, kuhu iganes ta läks, ja mulle office'ist laadija hankida). (JaPaul, kes tuli koos oma läpakaga).
(Täna tegin maailma kõige kiirema Apple'i poes käigu ja sain laadija, mis töötab! Hurraa! 3minutiga.)
Vahepeal aitasin veel teha sadat asja Ship&Castle'i etendusele enne esikat. (Vägev lava on! Kunagi kui mul on TEGELIKULT aega, siis tuleb vast mõni pilt ka..). Kohtusin härra Lavastajaga, kellest ma olin igasuguseid õuduslugusid korduvalt kuulnud (Paul ja Ingrid üks kord rääkisid mulle 40 minutit järjest õudukaid härra Lavastajast, ja kuidas temaga käituma peab...), aga õnneks tundus, et ma suht sümpatiseerisin talle.
Lisaks tuli nostalgia "Falling Silenti" pihta, sest nendegi etendus toimub 1.maailmasõja ajal, ja nad laulsid samu laule ja kasutasid samu pilte ja whatnot.
Ja siis ma hetkel näen välja nagu ma kannataks koduvägivalla alla või oleks lihtsalt peksa saanud, aga tegelikult meeldib asjadel mind rünnata. (Näiteks rekvisiit-pargipink üritas mind mõrvata ja jätta mulje enesetapust veenide läbi lõikamise läbi, õnneks tal see siiski ei õnnestunud). Ja ega ma ise ka pole väga osav ja hüppan ja kraabin end igast asjade vastu. Olen suur sinikas.
Järgmine kord vist juba Eestimalt. How exciting.
Subscribe to:
Posts (Atom)