On alanud kurva sügise aeg, kus kõik on hall ja tühi ja mudane.
Ja ma ei teinud ühtki pilti oma lemmik aastaajast. Kui häbematu minust.

Ma olen peaaegu aktsepteerinud sel aaatal jõulumeeleolu. Poed ja tänavad, mis on juba ammu-ammu jõuluehteis ja jõulukaubaga, ei tundugi niii eemale tõukavad. Võib-olla selle võrra on nad vastikumad detsembris, kes seda minu aju teab..

Nädalavahetusel mängisin taas, et tean midagi helist. Tõestasin, et ma endiselt ei tea midagi, aga siiski olin helipuldi taga terve hiigelpulma vältel ja mängisin helimeest. (Pulmast veel - kes pagan sööb pulmas karrit?! Mis valik see on?!) (Ja kes otsustab, et tumepunane ja must on parimad toonid pulma dekoreerimiseks?!)(Ja kes laseb L'il alati teha powerpointe, õõvastav, I tegi õudusest 3 minutiga imeilusa powerpointi (see on ka ta töö, aga midaiganes onju) ja seda ei kasutatud, sest "pruut disainis ühe slaidi ja oh õudus kui kogu asi ära muudetaks"....)

Mul on teatrivaba nädal. Ja ma ei suuda seda päriselt uskuda, mul on reaalselt 3 vaba päeva, kus hetkel pole veel mitte midagi planeeritud. Mitte midagi. Ma ei tea, mis ma teen oma eluga nii..

Otsused vajavad langetamist, ruttu.

P leidis teise pisikese puutüki Newmanist. Ja kinkis selle mulle.
Ja leidis, et ta näeb välja nagu Bert.
Ja I joonistas Bert'ile näo pähe.
Bert on tõsist tüüpi puuklots..
Homme palun Martinile ka iseloom joonistada.

(Mu põnev elu kahe puuklotsi Berti ja Martiniga.)

Kaneelirulle tegin. Pettumust valmistavad rullid.
Maitseb nagu sai.
Kodus maitseb nagu rull ja fluff.

P  ja WB-teatri juht arvasid, et jube head on. Nii, et.. Pluss punkte siiski?

--

P üritas pisike tüki ilusat puud ära visata. Ma päästsin ta. Martin (wibbliwobblide auks) on nüüdsest minu kaitse all ja keegi ei tohi talle öelda, et ta pole eriline (mis sest, et ta tglt ka pole).
Ehk kuidas Edith paneb tudengeid minu sanity's kahtlema (ma ausõna ei suuda seda sõna tõlkida hetkel.. ma üritasin, tükk aega..) kahtlema..

(ja siis ma jätsin Martini UWE'sse ja õhtu otsa mõtlesin, et isversusver)

--

Õues on külm.
Majas on külm.
P naerab, et ma olen külmavares, sest ma alati palun, et ta kütte sisse paneks (kui see on ta võimuses)

--

P on ilmselgelt ainus asi, mis minuga üldse toimub, niiet ta on umbes igas teises lauses sees.. Ilmselgelt.

--

Peaks raamatuid lugema.

12 tundi und nagu niuhti.

Aga ausõna, teha kaks etendus ja get out, mis lõppes 3:30 öösel, et järgmine hommik, kell 7 alustada järgmist get in'i ja siis teha terve päev sättimist ja proovi ja õhtul kontsert, on natuke palju isegi mulle. Keeldusin raskeid asju tõstmast. Sorteerisin värvifiltreid (need ju piisavalt kerged, onju). Ja suutsin vähemalt ilusad värvid valida (ja sama tooni lausa, vaau). Imestasin, kuidas inimesed teavad värvitooni numbreid nii täpselt (ja olin kade) ("See sinine on kindlasti Lee 132." "jeph, jeph, on küll")
Tegin P kaameraga pilti ja kirusin pool-DSLR'e. No pagan teil pole teist kruttimisnuppu...Grr.
Vaatasin ja imestasin seda poppy festivali, maailmasõdade mälestuseks. Ja mõtlesin, et ainult britid teeksid midagi sellist. Jube veider.. Kõik lipud ja standardid ja sõjaveteranid (kelle auks tõusid kõik püsti, mis oli päris kaunis, pisar silmas kaunis (või võibolla olin ma lihtsalt juba pisar silmas väsinud..)) ja erinevate religioonide mälestuspalved-asjad (mis oli ka kaunis, ses suhtes, see fakt, et erinevate religioonide esindajad ja värki..). Aga nii veider. Mida värki??

Lisaks olen ma jõudnud punkti, kus kõige tobedamad laulud Sister Act'ist kummitavad. Aga see oli päris kaunis etendus. Päris kaunis.. Jube mõttetu, aga tore.. Muusikal vist?!

Aga hea on, et mul oli lõpuks vaba hommiku poolik ja mul on olnud aega, et tglt ka arvutis tšekata kõike vajalikku (ja mitte 3minutiga telefonist, et kas kuskil on mingi hädaolukord..) ja et ma ei ärka teadmisega, et pean tunni pärast (või vähema aja pärast) juba jälle kuhugi jooksma.. Mitte, et poleks üldse tegemisi, ikka on töö ja UWE ja järgmise etenduse get in reedel.. Aga ühe päeva sisse jääb üks asi, mis on üsna palju rahulikum kui muidu.  Kuigi veider oli keerata kalender novembrisse ja näha üpris tühje kastikesi.. (kuigi kui P'd uskuda, siis on november ta kõige rohkem täis buukitud kuu, et küllap siis saavad minugi kastikesed täidetud..)

Lisaks näen homme taas Frankenstein'i, mis on üks tõsine kirss tordil ja puhas nauding.

Oh ilus hetk kui pangakontol olev summa sai neljakohaliseks. Hurraa.

---

Väsimuse tase on selline, et maailm tundub aegluubis olevat. Või pigem. Mina aegluubis, samas kui maailm kihutab mööda. Väga veider.

Hippodroom on niiiii suuur. Saalist vaadates ei tundu ta niiiii suuur. Aga vau.
Ja üleslendava asjad ja aksides on tegelt ka ruumi ja trepid need trepid.

Ja ma sattusin kuidagi lavavasaku inspitsiendiks. St. Tglt mitte päris. Ma kannan kõrvaklappe ja annan vasakul lavameeskonnale käsklused edasi. Vot nii asjalik olengi. (ja muidugi täna, esikal, kogemata juhtisin üht käsklust, sest inspitsient unustas..)

Olen avastanud, et mul on oskus petta väsimust. Ses suhtes, et kõik niikuinii vinguvad kui väsinud nad on, siis mul ju pole mõtet vinguda ja siis ma mängin, et ma pole väsinud. Väidetavalt on usutav.

Mul pole ausõna tegelikult midagi öelda.

Järgmine nädal on surm.
Aga ahoi Hipodroom ja üks suurimaid vastuvõtvaid teatreid UK's.
Aga surm.
Uni on nõrkadele niikuinii..

(ehk nädal täis 5:30 hommikul bussile minekuid ja 7-15 tööpäevi ja 8st hommikul teatrisse sisse saamisi ja lava püsti panemisi ja öösel kella 2-3ni lava maha võtmisi, et järgmine hommik kell 7 järgmisesse teatrisse sisse saada, et järgmist lava tekitada. hurraderiihurraaderaa)