Oh ilus hetk kui pangakontol olev summa sai neljakohaliseks. Hurraa.

---

Väsimuse tase on selline, et maailm tundub aegluubis olevat. Või pigem. Mina aegluubis, samas kui maailm kihutab mööda. Väga veider.

Hippodroom on niiiii suuur. Saalist vaadates ei tundu ta niiiii suuur. Aga vau.
Ja üleslendava asjad ja aksides on tegelt ka ruumi ja trepid need trepid.

Ja ma sattusin kuidagi lavavasaku inspitsiendiks. St. Tglt mitte päris. Ma kannan kõrvaklappe ja annan vasakul lavameeskonnale käsklused edasi. Vot nii asjalik olengi. (ja muidugi täna, esikal, kogemata juhtisin üht käsklust, sest inspitsient unustas..)

Olen avastanud, et mul on oskus petta väsimust. Ses suhtes, et kõik niikuinii vinguvad kui väsinud nad on, siis mul ju pole mõtet vinguda ja siis ma mängin, et ma pole väsinud. Väidetavalt on usutav.

Mul pole ausõna tegelikult midagi öelda.

Järgmine nädal on surm.
Aga ahoi Hipodroom ja üks suurimaid vastuvõtvaid teatreid UK's.
Aga surm.
Uni on nõrkadele niikuinii..

(ehk nädal täis 5:30 hommikul bussile minekuid ja 7-15 tööpäevi ja 8st hommikul teatrisse sisse saamisi ja lava püsti panemisi ja öösel kella 2-3ni lava maha võtmisi, et järgmine hommik kell 7 järgmisesse teatrisse sisse saada, et järgmist lava tekitada. hurraderiihurraaderaa)

Harry Potter ühendab elusid ja igasid.
Ehk kuidas umbes 75+ vanatädi komplimenteeris mu Hogwartsi t-särki. :D

--

Ma vist olen nüüdsest P pereliige XD Ehk kuidas ta naine mind toitis.
(Kaua sellest möödas on kui ma päriselt laua taga sooja toitu kellegi teisega koos sõin?? sajandeid, ilmselt)

--

Ja siis istusime 45 minutit autos, sest pagana Dan Brown suutis oma raamatu lõpu venitada mitte millestki vähemalt 6 peatükiks. (ehk herr P sai sünnipäevaks Dan Browni "inferno" audioplaadi)

(suht okei raamat, muide, kuid ma pole kindel, et audioformaat mulle istub. Raamat peab ikka paberist olema, ma arvan.. aga arvestades seda, suutsin ma üpris hästi jälgida, mis toimub..)(Sellest ma ei räägi, et poolest raamatust ma ei tea midagi, sest ilmselgelt ma päris kõikidel sõitudel ei ole P'ga koos..)(Aga kuna raamat on väga Brownilik ja mu teadmised Dantest ja Itaaliast ja bioloogiast ja Brownist on üllatavalt piisavad, et tabada ja ennetada juhtumisi)

Naljakas on see eemal olemine.
Igasugused postid ja asjad jõuavad ju päevi hiljem.. Ja päev, mida üritad vältida (mitte, et saaks..), venib palju pikemaks kui tavaliselt.


--

Muidu on nii, et käib kordamööda töö hotellis ja igasugune teaterdus.
Ja töö hotellis muutub iga korraga vähem talutavaks. Peab vist selle õudse töö-otsingu uuesti ette võtma. Võeh.

Lisaks tuli põhiline hommikusöögi kokk tagasi ja kuna ma olen teinud mitmeid hommikuid viimasel ajal, näen ma teda. Ja ta on väga vastumeelset sorti inimene mu jaoks. Ajab mind närvi. Oma olemisega. Ja rääkimisega.
Rääkis teisele kokale, kuidas tal on "hea hobi, mis toob sisse" ehk tal on piisavalt raha, et ta on soetanud endale suhteliselt väga hea kaamera ja igasuguse lisanduse, mis sellega kaasas käib (vinge välk ja miskõik..). Kahjuks ta ei tea mitte midagi stseeni sättimisest või ma ei tea, kas või pisikeste asjade muutmisest töötluses. Sest.. noh teate ju küll.. "Mul on hea kaamera. Järelikult ma olen professionaalne fotograaf".
No ausõna. He does my head in. Nagu mingi britt ütleks. Lihtsalt koledad pildid. KOLEDAD. Ja kuna ta on ilge fotograaf, siis on ta pilte mitmes kohas seintel hotellis (tagaruumides vaid, õnneks, kliendid ei pea jubedust nägema) ja ma igakord võdisen õudusest kui mõnest mööda kõnnin.

Ja üleüldse ajavad mind inimesed tööl närvi viimasel ajal, mis ei aita kaasa üldisele mornindusele, mis selle tööga kaasneb.

--

Teatrimaailmas aga.. Olen see nädala vähemalt umbes iga päev P'ga igal pool kaasas käinud (vahel olen lausa kasulik..)(ta on ilmselgelt avastanud mu tobeda mälu, mis mäletab kõikide teiste miniatuurseid vajalikke detaile, ja mitte mu enda, aga see tähendab, et ma olen kasulik.) (ma olen teisiti ka kasulik, aegajalt)
*Puurid on endiselt päris õudsed (ma olen täna seda sõna mitu korda kasutanud ja ma endiselt ei tea, kuidas teda käänatakse-väänatakse :( ). Eriti õudsed on nad kui peab läbi metalli puurima. PÄRIS JUBE. (Sain hakkama küll, aga päris õudne oli)
* Lisaks ma pole piisavalt vägivaldne inimene, et hakkama saada metalli sisse pisikese augu tegemisega, haamriga.
(Aga olen piisavalt vägivaldne, et herilase pihta kurje sõnu öelda)
* Pistikupesade kokkukaabeldamisest on saanud suhteliselt kiire ja lihtne töö - progressss!!!
* 5 minutiga uute valguspultide õppimine on ilmselt mu kutsumus ja talent........
* Muudest asjadest peale valguse tean ma endiselt häbiväärselt vähe...
* Ja siis on need hetked, kus on mingi uus sõna, mis mulle öeldakse ja ma nagu umbes tean, mis see on, nii et mul pole probleemi arusaamisega või selle asja toomisega või mis iganes, aga see absoluutselt ei registreeru mu peas, niiet ma ise kunagi ei oska asjadest rääkida.. Ehk kuidas kõik asjad on 'thingy'd. (ma peaks hakkama kasutama seda teist põnevat sõna.. mida ma ei mäleta.. deeem...)

P käskis perekonda impressida (muljet avaldada, kui tobe väljend) selle review'ga:

http://exeuntmagazine.com/reviews/homeward-bound/


See on siis see etendus, mida ma tegin paar nädalat tagasi.

--

See pagana kuu on alati punane ainult ameerikas. Väga ebaaus.

--

Ainus kurb asi hommikuste vahetuste tegemise juures on, et ma igatsen oma toredaid öiseid bussijuhte, kes mind teavad. (ja üles ärkamist, aga see selleks.. bussijuhid on põhilised)

Primarkis, kohe ukse ees, on terve kollektsioon Potteri riideid. T-särgid 7.filmi plakati piltidega. Dressid. Pusad. Muidu t-särgid.
Lisaks on see automaatne uute parimate sõprade leidmise koht.


--

Plaan oli, et kuna ma olen jälle 5st hommikul üleval olnud, et..lõpetan töö ja saan omad asjad Argosest kätte ja kobin koju vegeteerima.
See oleks olnud jube hea plaan kui tänane liiklus poleks otsustanud hullumaja olla.
Tähendab. Argoses oli hullumaja. Nende numbriluger tegutses omapead. Klienditeenindajaid polnud. Asju ei leitud.. Ma olin 40 minutit seal. Ootasin. Pagana lina.
Ja siis buss. Seda ma ootasin üle tunni aja. Sest.. miks mitte onju.. Oleks ju võinud kõndida, aga jaksu polnud enam üldse.
(ja muidugi on see see üks päev kui mul pole ei raamatut ega märkmikut kaasas..lihtsalt.. vahi taevasse..)

ugh.

--

laupäeval sain, vist, loodetavasti, üle oma puurimishirmust. Ja suuuuure ketassae kasutamise hirmust. Võib-olla. (puurid endiselt ei meeldi mulle..)(aga ma võib-olla olen võimeline neid kasutama..)
St kolmapäeval pisikeste tudengite ees oleks niikuinii teinud julget nägu...