Kaht etendust järjestikustel(???? kas see on sõna??? kas ma olen kaotanud oma eesti keele võime juba täielikult???) nädalatel teha on päris täitsa kohe väsitav.

Lisaks. Kui ühele etendusele oled lavameeskonnas (lavameheks?)(ma vist peaks vahel emakeelt ka tarbima.....) ja järgmisel valgustehnik, siis on kindel, et temperatuuri erinevus on katastroofiline.
Ehk kuidas esimesel nädalal ma surin palavusse ja nüüd ma jäätun.


Täna oli hea päev, sest ma sattusin Poola poodi ja neil müüdi kookose KinderPenguit.



(Mu kätekeste nahk on viimasel ajal eriti hell.. Ma suutsin valguse patchimise (Pmst kaablite õigesse auku toppimise) käigus end kuidagi vigastada nõnda, et poolelt näpult nahk maas ja veri igalpool.. (Ma natuke liialdan, aga siiski, auk, ja ikka veel teeb haiget aegajalt..)(Ma ausõna ei tea, kuidas mul õnnestub.. Või miks ma seda teiega jagan..?!)


Kergesti ärrituv. ?.

Sain t2na kuupalga, mis on rohkem, kui mul kunagi uk pangakontol raha olnud on.

Njamh.

Üle päeva mõtlen sellele, et ilgelt peaks mõtlema, et kuidas ja millal ma oma passi ja id-kaarti vahetan....ja siis ma jälle unustan.. Ja siis kahe päeva pärast tuleb jälle meelde, et Ooooh, peaks.

Õues on soe. Enamus ajast. 15-19 kraadi. Täpselt selline ilm, et midagi pole peale hakata. St. Hommikul on mõnus pusas tööle minna. Tööl olles aga on vahel liiga külm. Koju jalutades sulan.. Ja ega mitmeid riide kihte ju ka ei viitsi koguaeg..

Järgmised kaks nädalt on töö-teater-töö-vöta üks maha ja järgmine lavale ja.. Kiirekiire. (Võinoh, eks selgub kui kiire kiire..) me oleme seekord mitut eeltööd teinud, sest ma olen lahe ja pusin joonestusprogrammi kallal ja täna peaaegu lõpetasime 3D lavakujunduse + arvutis tehtud valgusplaani. Votvot.

Ei ole ju onju suht võimalik, et toomingad juba õitsevad?

Elu esimene ametlik pikk nädalavahetus. (Sest britid on veidrad ja neil on lihavõtte esmaspäev ka vaba..)

Esimene selle aasta soe- Soe päev ehk "kellel seda jopet ikka vaja on"

Varsti on jälle kaks nädalat tihedat teatrit. Ja et selleks valmis olla õpetab P mulle VectorWorksi. Võinoh. Ma ise õpin. Lihtsalt P loendab mulle numbreid ja asju ja tema arvuti on kasutuses.

Arvuti koha pealt. Läpakas peab kindlasti olema mu järgmine suur investeering vist. Kahjuks. Ma olen peaaegu 90% üle läinud Pädi kasutamsiele, sest arvuti on lihtsalt nii aeglane.. Ja nüüd vist ütles aku ka üles (aga see võib lihtsalt see ka olla et ma pole arvutit viimased mingised paar nädalat kasutanud.. who knows..) Oehjah.

Töö on ok. Harjumis-staadium natuke veel.
Unegraafik on hästi kehv.
Muidu on ok.

Mul pole miskit öelda põnevat.

Ülevaade:

* Ei pidanud kolima. Hetkel. Mõneks ajaks. Ilge junn omanike/haldajate/elukate poolt.

* "Salaaed" sai läbi. Palju paanikat. Palju fotošoppimist (ma peaaegu võibolla oskan midagi teha). Aga tegelikult oli tore ja mulle tegelikult meeldib see inspitsiendindamine päris hästi (välja arvatud iga õhtune paanika).

Mõni pilt. (Olin absoluutselt laisk ja tegin ise mingi.. 2 pilti? Pädiga. Eriti osav, tean. Niiet varastasin Ingridi instagrammi pilte ja feisbuukist näitlejate pilte...)

Ehitusjärgus lava

Valgust

"aia" valgus

Sain mitmeid lilli viimasel õhtul.

* Esimene uue töö nädal. Tore on teha teatriasju, isegi kaudselt. Aga tegelikult ma ei tea. Võibolla on lihtsalt uus tunne iga päev samaks ajaks tööle minna ja samal ajal lõpetada ja mulle tundub, et see ikka üldse ei istu mulle, aga see on vast igaljuhul parem kui see, mis enne oli.



* Mul on väsimus endiselt. Inimeste üleküllus ja hommikud.

Laske mul paanitseda ja ma olen peaaegu asjalik.
Ehk kui elu tundub justkui peaaegu rööpasse minevat, peab ikka miski kõik täiesti uperkuuti lükkama.

Ehk täna on saadetud meil, et kahe nädala pärast pean välja kolima.
Sest ega ju etenduse-nädal-paanika ja uues-töökohas-alustamise-paanika on veel vähe samal nädalal..

Aastas on 52 nädalat. MIKS ja KUIDAS juhtub nii, et KÕIK on ÜHEL pagana nädalal.

Ma ei oska hetkel midagi muud öelda kui et.
fakk.

pundar.

Sajandi esimene vaba päev.

Ja ma endiselt pole teinud midagi triljonist asjast, mida peaks tegema.

Teisipäeval tegin sajandi suurteo ja HELISTASIN tööle ja ütlesin, et suren ja ilmselt ei tule tööle. (Ei läinudki).

P ütles eile, et ta oli päris mures mu pihta teisip, et ma olevat ikka päris surm välja näinud.

(Ja sellistel hetkedel olen ma ju eriti kangekaelne ja iseseisev "Muidugi suudan ma ise seda suurt pagana ülirasket asja tassida üksinda" loll...)

Kaks nädalat esikani. Appiappiappi.

Mul on ebanormaalselt suur hulk rohelist teed riiulis.