Ma mõtlesin, et ma ju täitsa jätsin kogemata oma tagasi vaatest välja, et ma suutsin saada lausa KAKS piletit Harry Potter and the Cursed Child etendusele (erinevatel päevadel küll).
Ehk kuidas mu lehe refreshimise skill on suhteliselt 5+.
(Selgituseks vist, et jube populaarne on ja, et kõik 70,000 piletit müüdi välja ühe päevaga, ja et sa oled virtuaalses järjekorras ja siis sul on 15 minutit, et leida mõni pilet ja ära osta, muidu lähed tagasi järjekorra lõppu..).
(Detsember 2017!)

Ja muud toredat (?)
Et. Ma siin aeg-ajalt teen jaapani keele õppimise nägu.
Oskan teile lugeda hiraganas (mitte, et ma sõnadest aru saan, aga vähemalt lugeda oskan).
Ja et sellega seoses avastasin, et tokyo ja kyoto on anagramid (see pole õige sõna). (mõlemad koosnevad samast kahest silbist-hiraganast. TO ja KYO. )(ma tükkaega itsitasin-imestasin selle üle).

Ja Väikese Õuduste Poe proovid algasid ja elu on kohutav ja kiire jälle.

Tagasivaade 2016

Kaks nädalat on 2017 juba tiksunud täis. Aga endiselt on raske meeles pidada, et tuleb kirjutada 17, mitte 16.

Igatahes, ma siin mõtlesin, et ma vist pole kunagi teinud sellist.. tagasivaatelist asja ja et võib-olla on tore? Ja võib-olla on natuke motivatsioon, et kirjutada ? Võib-olla.... jah, ja võib-olla tuleb välja, et ei olegi nagu millestki kirjutada..


JAANUAR 2016

* Käisin üle sajandi silmaarstil ja sain üle sajandi uued prillid. (Hea valik oli, ilusad prillid on, eksole)
* "Witches of Eastwick" ("Eastwicki nõiad") proovid algasi ja elu täis slidereid.
* Jaapani mõte tuli ja ka otsus.
* Käisin lausa KAKS korda teatris, olles ise mitte seotud. WOW. "Light Princess" ja "Mmm hmmm"
* Alustasin sõidutunde. Hirmus värk. (Endiselt on hirmus)
* Pool-kogemata soetasin uue telefoni..

Tuleb välja, et vahepeal oli öösel külm.

VEEBRUAR 2016

* Proovid jätkusid. Nii palju segadusi, et kus ja mis ja kes.
* LAURA käis külas! Ja oli armas ja tore korraks. (St armas ja tore on ju niikuinii, aga SIIN korraks ka). Ja me lavastaja armastas Laurat. (Siiamaani räägib ;) )
* Käisin taas KAKS korda teatris. Kes oleks võinud arvata. "Jane Eyre" ja "Ushers". (Ma võiks Jane Eyre'ist terve essee kirjutada, aga parem mitte, onju..)
* Martal oli teepidu ja me sõime liiga palju.
* Esimene etendus sel aastal. "Breaking the Code" (Koodi murdmine), millele ma väga palju kaasa ei aidanud, sest Nõidade proovid olid ju samal ajal.. Aga see oli ilus ja keeruline.

Tööl..

Breaking the Code ja  LED teip

                                     

Laura oma loomulikus olekus, värviraamatut kujundamas

MÄRTS 2016

* Witches of Eastwick etendus nädal. Esimest korda kasutasin Cue Lightse. Nädala lõpuks olin kõrges palavikus ja natuke suremas (Hurraa). Eastwick ei istunud. EI olnud tunnet. Aga oli ok, vist. 

* Ingridil oli sünnipäev ja me käisime Mängude Kohvikus ja mängisime esimest korda "Cards Against Humanity" jajah, ilus-kaunis.

* Jaapani piletid!! Jaa saaga.....

* Muutused töömaailmas. Palgatõus ja ametikõrgendus. Appi.

 Witches of Eastwick

 Mu sliderite cue lightsid
(milleks kui näitlejad arvavad niikuinii, et teavad paremini?!)

Ohsapoiss!

APRILL 2016

* Algas töö-elu üleval kontoris, omades isiklikku minioni (käsilast). Mu boss-mees lahkus uuele tööle. Ja StageDepot kolis kuu lõpus välja. Kõik teistmoodi. 

* Visatakse varsti kodust välja, aga Ingrid pakkus, et tema korterikaaslane ka kolib varsti, ja et siis on tuba üle. Pakkimise mõtted.

* 2 järjestikust etenduse-nädalat! "Carousel" (Karussell) & "Producers" (Produtsendid). 

* Käisin ÜHE korra muidu teatris. "A State of Mind". Vinge värk. 

* Probleemid Jaapani ja Martaga. Bleh..

Karussell

Oma nimeline telefon

Katedraalis oli ka kontsert mingi hetk

MAI 2016

* Kolimine. Korter-kodu. Esimene kodulik kodu Bristolis. Nii palju.. kraami.. igalpool.

* Teooria-eksam Gloucesteris. Läbitud!

* Vaid üks nädalane etendus. "9 to 5". Inspitsiendin taas. Nii palju kaunist. (Ja nii palju kohutavaid inimesi) (Aga Gertrud vallutab südameid ja meeli)

* Googly eyes vallutavad töö. 

* Viimased ettevalmistused Jaapaniks!!!!

Oma tuba

Oma tuba tehtud kodusemaks

9 to 5. Kõik need valgusvihud!

Googly eyes peaaegu kõikidel asjadel!

JUUNI 2016

* JAAAPAAN! Tokyost, Kawaguchikosse, Tokyosse tagasi, Hakonesse, shinkanseniga Kyotosse ja lõpuks Osakasse. (8-tunnised lennusõidud ei kuulu mu lemmikute hulka....)

* Miskit muud põnevat polnudki. A oli küll. 3! KOERA käisid tööl erinevatel aegadel!

Tokyo Tortoro maailm (Tegelt Meiji Jingu)

Zen

Kyoto

Universal Studios Japan

JUULI 2016

* Marta kolis ära UKst. ( :( )

* Kaks etenduse peaaegu nädalat. "Truth and other lies" (me ehitasime metsa) ja Helen O'grady värk. 

* Tegime production meetingut auru rongis.

* Pokemon GO vallutas meeli. 

Minust sai Totoro

Me oma Jaapan

Esimene Eevee kodus
(pärast oli neid igalpool koguaeg)

AUGUST 2016

* Harry Potter and the Cursed Child tuli välja! Pärast mingit nagu.. 9 aastat ootamist, sai taas Harry Potterit lugeda!

* Kiku tüdrukute õhtu Cardiffis!

* Elasin laua all onnides mitmel korral tööl...

* Juhtkonna väljasõit - tegime miskit inimtüüpide värki.. Palju jura, tegelikult.

* Avastasin Ingridi Nintendo 64. (kellel ikka midagi asjalikku teha on vaja kui saab päevad läbi Zeldat mängida?)

Cursed Child

Siis kui oli onn ja mulle pakuti luksusi

Kiku tüdrukute õhtu

Bruce ja Zelda

SEPTEMBER 2016

* Plasal käisime Londonis..

* Mitmed inimesed abiellusid..

* Paanikahood olid üpris pingelised.

* Korra käisin teatris. "Company". (Sondheim vist ikka ei istu mulle)

* Jaaaa.. SÕIDUEKSAM. Mis sai läbitud!

Robe Spiider Plasal. Silmailu.

OKTOOBER 2016

*"Viiuldaja Katusel" Hippodroomil. Palju ilu. 

* Marta käis külas korraks..

* Üks nädalavahetuse etendus-kontsert (St kaks etendust oktoobris)

* Käisin üle sajandi juuksuris. Tukk, taas.

* Käisime Ingridga Forest of Deanis GoApe'imas.

Viiuldaja

Forest of Dean puude otsast

Ingrid arvas, et saab küll keerulisemat rada mööda minna..

Me käisime IKEAs ja olime täiskasvanud

NOVEMBER 2016

* Üks etendus. "Six". seekord ehitasime kunigas Henry VIII õukonna. 

* Sel kuul jõudsin lausa mitmel korral teatrisse ja ka kinno!. "Annie", "Miss Saigon" lindistus kinos, "Fantastic Beasts" südaöine linastus (IMELINE)(vt august ja Harry Potter), "Billy Elliot". Avastasin ka Yuri on Ice, mis tähendas, et palju aega läks taas uisutamise vaatamisel (Grand Prix series)

Ehitus on hoos..

DETSEMBER 2016

* Korra jõudsin teatrisse."The Dark Tales of H.C.Andersen" Korra jõulukontserdile. Korra ka uisutama (juradus kuubis)

* Adam tegi meile süüa üks päev ja tutvusme ta miniatuur hiirekestega.

* Mitmed kontserdid said valgustatud. 

* Mitmeid koosolekuid peetud.

* Firma jõulupidu peetud, taas, veider asi.

* Jaaaa. DISNEYLAND! (Ja Pariis, aga see pole üldse nii äge)

Tuba sai lõpuks uued kardinad ja lambivarju ja "jõulu"tuled

Disneyland ja Disney Kõrvad

Disneyland oli udune. Ja külm.

Koer äratuskell. Nii võib ju lausa ärgata hommikul.

Selline aasta siis...

IIIIIIIIIIKKK.

Hästi mitu väga äge vinge apppi.

Jõuluaeg ja blahblahblah.

Nats kurb on, et lõpuks otsustasin mitte kuuske osta.. Aga heihoo eksole..

Päevad täis söömist ja mõttetut internetitamist ja tobedate sarjade vaatamist prozektoriga..
(Tahtsin ju täna uisutama minna, aga need pagana rongid ei sõida ju..)(nii tobe)

Päike paistis täna, mis oli omamoodi ilus. Ega ma välja ikka ei läinud ju.. (vahepeal korraks mõtlesin, aga siis mõtlesin, et linn on ju rahvast täis, sest "boxing day sales" on käimas...)

Vähemalt mu tuba on tore, eksole!

Nõnda vaadatakse uisutamist suurel ekraanil. (ja tobedaid sarju, muidugi..)

Eriti sasipea ja põhjatu rebase tass.

Laenutasin lego!

Täna päike paistis.

Päike paistis vol2.

Ma lõpuks lahkusin jubedate punaste kardinate maailmast ja ostsin endale uued kardinad. (Tõeline täiskasvanu) (Miks ei ole olemas kardinaid, mis mulle tegelt ka meeldivad, on piisavalt väikesed, et mu akendele sobida (sest ilmselgelt ülejäänud maailm omab maast laeni aknaid, mis vajavad kardinaid?!?! Vähemalt kardinate valmistajad arvavad nii) ja mis ei maksa kaht kopsu ja neerusid...)

Tähendab,mu uued kardinaid on täitsa toredad, aga mitte nii toredad nagu ma tahtsin. Bleh.

(vau, küll mul on igav elu)

Pea pool aastat on möödas mu Jaapanist. Ja ma pole endiselt suutnud lõpetada neid blogipostitusi. Ups.
Ühel hetkel saan üle sellest "Kui-ma-nüüd-ära-kirjutan-siis-ongi-kõik" tundest ja kirjutan lõpuni oma Jaapani mõtted. (Ilmselt pannes kuupäevad umbes juulisse, et nad kõik ikkagi koos oleksid)

Seniks aga tuli korraks jura kirjutada, et see jaapani "9" ei kummitaks mind iga kord kui ma blogi avan, ja et saaks siis muust ka kirjutada, onju eksole.


Esimene advent. Ma peaaegu ostsin kolmnurkse küünla-asja, et noh.. advent onju.. (aga siin riigis pole see väga midagi..) (mitte, et minu jaoks see väga midagi oleks, lihtsalt.. nostalgiline, vist)

Nostalgia ongi vist viimaste aegade märksõnaks. Avastasin uisutamise anime. Ja nüüd elan uisutamise maailmas veidi. (Irooniliselt on anime täpselt ajastatud grand prix etappidega samal ajal = animes oli Cup of China ja päriselt lõppes ka just Cup of China) (järgmised etapid on teistpidi, aga mis iganes onju. Animes on Rostelcom Cup ja päriselt on NHK Trophy, aga siiski.. head ajastused)
(Ja viimaks olen sunnitud uurima natuke rohkem "uut" (haahaahaaa! See on üle 10-aasta vana juba) hindamissüsteemi)

Muidu. Kademeel on, et ülejäänud Euroopas oli juba lumi. (Nüüd vist juba lännud?) Siin on endiselt suur sügis. (Aga esimest korda vist, kus tegelikult ka lehed on maas ja mitte endiselt puudel). Otse akna taga on suuuur puu ja sellelt on tore jälgida, kuidas loodus muutub.

Uus aasta on planeeritud Pariisis I'ga. Võibolla isegi Disneylandis (kui seda just maha ei pommitata enne...).

Kirjutamise tunnet pole enam. Kahju vist.

9

Edasi ja edasi.

Hommik algas taas väljakolimisega. Loksusin bussis Kyoto Jaama ja peitsin kohvri taas kappi. 

Kyoto jaam on ulme ja utoopia ja mitte-üldse miski, mida sa ootaksid ühelt vaikselt ja kultuurselt Kyotolt.  Klaas ja metall ja teravad nurgad.

Leidsin, et ei saa lahkuda enne kui olen näinud Kiyomizudera templit, mis on üks tuntumsid vaatamisväärsuseid. Ta on vastand Kuldsele templile, mis on perfektne. Wabi-sabi - imperfektne, mittekunagivalmiv.. Ja minu mötteis mu lemmik. 

Tuhanded teised turistid, aga ilmselgelt mõtlesid samamoodi. Ja bussi järjekorrad olid meeletud.

Turnisin siis natuke jaamas ringi. Sõin sõõrikut hommikusöögiks (ja matchat, üllaülla). Aga kui ma teisel korral nina välja pistsin oli järjekord sama hull, niiet ma andsin alla ja otsustasin jalutada, sest"kui kaugel see ikka olla saab"

Tee peal põrkasin kokku ameerika neiuga (Francesca) kellega taas olime parimad sõbrad järgmiseks paariks tunniks. Valearusaamade tõttu (ja noh sest mu aju oli selleks ajaks puder ja kapsas igasugustest jaapanikeelsetest templinimedest) arvasime, et otsime sama templit, aga tuli välja, et ei otsinud, aga see lihtsalt tähendas, et ma nägin üht templit, mis kavas polnud. Seiklesime ja jagasime muljeid, st Edith jagas õpetussõnu (ta oli just veetnud öö kuskil teises linnas, sest jäi oma viimasest rongist maha ja ta oli üleüldse mööda aasiat ringi sõitnud ja õpetanud inglise keelt ja miskõik). Ja ta oli väga tüüpiliselt ameeriklane ja hüperenergiline, niiet see oli kõik väga väsitav, aga igatahes sattusime Sanjusangendo templisse, mis on hästi pikk, aga paremini tuntud kui 1001 Kannoni tempel. Ma vist enne kuidagi ei pannud kokku, et hinduism onju tegelikult Indiast pärit, aga nähes kõiki neid tuhandeid Kannoneid jõudis kohale kui palju religioon on rännanud ja kohanenud/kohandatud. 

Francescaga olime suurepärased üksteise täiendajad, kus ma olin mitmeid Valvur Jumalusi juba näinud erinevates templites ja oskasin seletada ühtteist ja ta, kes ta oli tuttav tai ja hiina jumalustega oskas teisi  asju seletada ja natuke arusaada, mida juhendajad oma õpilastele rääkisid. Ja koos märkasime minatuurseid mustreid ja jälgi värvidest ja  arutasime kui veider, et kunagi oli kogu tempel kirju. 

Ja muidugi oli kaunis aed väljas, aga sel hetkel läksid me teed lahku.

Ma tatsasin edasi oma Kiyomizuderat otsima ja ta jäi mustreid maalima. 

Jube palav oli, pean mainima. Kleepuv-palav ja tormi-vihmane. 

Aga lõpuks leidsin tuntud tänavakesed, mis viivad üles mäkke templi juurde.

Ja oli imeline templikompleks küll jah.. Vähem ja rohkem tuntud templi osad, hiigel kellad, palved, kosed, trepid, rahvamassid. Ja see tuntud vaade, mis avaneb ja mis on nii tihti pildistatud kord kirsiõites, kord sügiskuldsuses ja kuidas ma pole kunagi märganud tänast Kyotot tagaplaanil.

Tükkaega uudistasin ringi. 

Ja siis uudistasin mööda alla mäge pisikesi tänavaid ja siis vahepeal sadas padukat ja siis jälle oli tappev kuumus. 

Ja siis oli maiko, kes lihtsalt jalutas bussipeatusest mööda.

Ja siis oli viimane aeg tagasi Jaama poole liikuda.

Ja siis ma muidugi istusin valesse bussi ja sain taas jalutada mitu aega.

Ja siis tegin postkontori seiklust.

Ja siis oli veel ameeriklasi, kes õppisid Kyotos ja kes aitasid mul leida õiget piletit Osakasse ja kes aitasid kohvrit tirida ülerahvastatud rongis ja olid valjud ja ameerikalikud, aga väga toredad.

Ja siis Osaka ja kuidas mul polnud üldse aimu, et kuhu ma minema pidin, aga lõpuks ikka leidsin tee ja uue kodu ja isegi süüa sain ühes yakisoba kohas.

Ja oli küll heameel, et ma ikka ühese toa siin lõpuks võtsin, sai vabalt võtta..

Ja siis ma avastasin, et ma ei jalutanud Filosoofide Rajal, ja olin kurb.

---

And on and on.

Moved out again in the morning, and found my way to Kyoto Station to hide my luggage for the day.

Kyoto station is a bit dystopian and unreal, and not anything you'd expect of an old and cultured kyoto. All metal and glass and angles.

I had  made my mind up to go to Kiyomizudera Temple, which is like the opposite of the Golden Pavilion, and it's treasured as an example of wabi-sabi - imperfect, never quite finished, always improving. And in my mind it was going to be the nicest of all the temples.

But judging by the que for the bus - I wasn't the only one thinking that..

So I wandered around Kyoto Station a bit, ate donuts for breakfast (and matcha, ofcourse). But the line didn't shrink so I decided to walk..

On my walk I met Francesca the American, and due to miscommunication (and my brain not being able to differentiate between all these Japanese temple names), we thought we were looking for the same temple. We weren't. But hey, whatever.

We got lost and foudn our way and talked and shared tips (well I did, she had only just arrived in Kyoto, but had travelled most of Asia already, teaching English and such), and she was superfriendly and american and rather tiring but whatever. But we finally got to Sanjusangendo temple, better known as the Temple of 1000 Kannons. And until then I hadn't realised the link between Hinduism, and it being from India and how far the religion had travelled and how it had been changed and adapted.. 

But it was a perfect temple for Francesca and I, we were compliting each other. I knew about some of the guardian deities, because I had seen them in other temples, and she knew about some of them because she'd been to other hindu temples, and also could understand a little bit what the tutors were telling school kids. And together we noticed miniature patterns, and drawings, and splashes of colour, and wondered how weird and wonderful it must have been when it all was still in colour. 

And then we parted, me to have quick wander in the garden, and she had to sketch some of the patterns.

So I went on to find Kiyomizudera. And I did. And climbed up the hill, and what a wonderful temple complex it was!

Better and lesser known temples, and shrines, and waterfall, and steps, and gongs and prayers, and incense , and masses of people. But it was lovely.

And the view, the famous view that is so often on postcards and photos with cherry blossoms or autumn leaves, and how actually seeing it live, you notice the modern Kyoto in the background, as the perfect juxtaposition (again).

And the humidity and hotness of the day with the ocassional stormlike downpour, and the little shopping streets leading down from the temple. 

And the maiko who just walked past the bus stop I was waiting at.

And me being stupid and taking the wrong bus and having to walk long distances again.

And then attempting to send post to UK and Estonia. Which was way more effort than it probably should've been.

And the more Americans who were actually studying in Kyoto and went to Osaka for a party and assisted me with buying tickets and helped me drag my suitcase in an absolutely packed train, and who entertained me for the train journey, but again who were rather typically american, loud and hyperactive, but still rather lovely. 

And then Osaka, and me not having any clue where I should be heading towards.

I still managed to find my way to the new home, and even managed to get some excellent food at a yakisoba bar with broken english and broken hand gestures, and finding new ways of communication.

And how glad I was that I had booked a single room.

And then just before bed realizing I never went to Philosopher's Path, and feeling rather sad.