Suutsin enne filmi vaatamist asjad pessu panna, välja võtta ja kuivatisse panna. Muidugi oli ilge pabin, et äkki ma rikun kõik omad riided ära (oh noes!) või et mis juhtub kui ma ei jõua täpselt siis tagasi kui masin lõpetab.
Vahepeal siis Film viewing. "The Shining", 1980, Kubrick, Stephen Kingi raamatu põhjal. Noh. Seee oli õudukas! Yaaay, mulle ju niii meeldivad need. Ideeliselt oli ülihästi tehtud. Trikid muusikaga.. Muusika muutub eriti ärevaks ja kohe saabub see hetk, et üldiselt juhtub midagi ehmatavat ja siis tuleb must ekraan ja "2 weeks later". Doup. Eks see oli siiski jube ka ja kõige jubedama soundtrackiga ever. Vahepeal oli üliveider ka.. Aga noh, ma siiski olin terve aeg umbes käed näo ees ja ainult piilusin. No ma lihtsalt ei kannata..
Need kaks tüdrukut on sellest filmist. Jah.
(Ma olen neid nii palju igalpool näinud ja ometi ei teadnud, kust nad pärit on..)
Pärast filmi tormasin pesulasse. Ja ohooooo, millised mõnusad, pehmed, soojad ja puhtad mu riided on. Kõik sokid on endiselt paarid ja ükski asi pole valet värvi. Ma olen täitsa uhke enda üle! Ja kui vägaväga mõnus on sooje (ma ei oska seda sõna kirjutada, oih) riideid masinast välja võtta, oh kui mõnus. Ja ei mingit rõvedat kloorihaisu nagu nendel sokkidel/pluusidel, mis ma olen käsitsi pesnud (see on see, et mul on mingi 4 heledat asja + pesu + sokid)...
Ja sain teada ka, et õhtul on CurtainCall. Aga nüüd tuleb asjad kokku pakkida, olla must-valge, olla läpaka ja kaameraga ja minna stsenograafiasse, kuigi, mul endiselt pole ühtki mõtet nende lausekeste kohta.
No comments:
Post a Comment