2.november, kell 8.30 pm, Arts Centre, esitaja Cupola Bobber
Ma endiselt arvan, et ma ei peaks sellest kirjutama, sest mul endiselt pole ühtegi head mõtet selle kohta. Aga ma ei saa kirjutamata ka jätta, sest ma muidu ei saa järgmisi asju kirjutada.
Blahblahblah.
Kaks ameerika näitlejat. Tegid. Midagi..
Ma ei ole üldse kindel, mis nende eesmärk oli. Ilus oli vaadata ja kuulata. Kohati olid arusaamatud ja pikad vaikuse hetked, aga siis jälle oli tegevus. Vahepeal ei leidnud ma nende tegutsemises mitte mingisugust mõtet (jeaaaah, olete üksteise külge nööritud, lohistate mingit suurt kohvrit enda vahelt, võrdlete pilti liivahunnikuga ja siis üks pühib liiva endale taskusse. Ja siis?) ja vahepeal läks tekst liiga geograafiaks/füüsikaks kätte , st ei saanud enam aru.
Kuigi. ma kujutan ette, et nad üritasid luua mingit oma visiooni uuesti sündimisest ja universumi pidevast liikumisest. On pilved ja siis meri ja siis kivid ja siis kruus ja siis liiv ja tolm. Koguaeg muutub, aga koguaeg püsib.
Aga mulle meeldisid pisikesed detailid. Nagu. Tagurpidi mägi. Või kilega tekitatud lained. Või puhuri ja mikrofoniga tuul. ilus.
Mul ei ole ühtki mõtet. Aga see meeldis mulle. See oli isegi kohati naljakas. Aga samas, nagu "Head ööd, vend" või "Väga lihtne lugu", et lihtsuse ja koomilisuse vahel peitub tegelikult sügavamast sügav mõte. Võibolla ma pean natuke veel mõtlema selle üle ja võibolla ma suudan siis midagi välja ka mõelda..
Sinise kilega tekitatud laine (teiseltpoolt oli valge). Täpselt mere hääl!
No comments:
Post a Comment