"Hotel Methuselah"

Aberystwyth Arts Centre, 2.02.2011, 6pm, imitating the dog - teatrigrupp

See oli üks ütlemata omapärane etendus.

Põhimõtteliselt oli kasutatud erinevaid meediume, et etendus kokku panna.

Ühesõnaga. Oli kaks ekraani. Üks suur, mille keskel oli ristkülikukujuline auk ja siis taga oli teine ekraan, mida nägi läbi selle augu.

Etenduse alguses oli mingised filmiklipid ja need olid kahel ekraanil erinevad, tekkis kuidagi siuke suuuure kino tunne, mingi 3d film lausa.

Kuid siis algas etenduse näitlevpool. St. Näitlejaid me nägime läbi augu ehk nad mängisid kahe ekraani vahelisel alal ja me ei näinud nende nägusid, st pea oli ristküliku august kõrgemal. Dialoogi ja miimikat näidati tagumisel ekraanil.

See oli jube põnev. Sest vahepeal need kaks kattusid. St, näiteks tõsteti käsi, et suitsu teha. Ja siis sa nägid päris elus kätt tõusmas, ekraani taha kadumas ja samas sa juba nägid videolt, kuidas käsi jõuab suuni jne.

Lisaks oli kasutatud erinevaid perspektiive. Üldiselt nägime kehasid profiilis, aga vahepeal nägime neid pealt poolt, st taga jooksval ekraanil näidati meile põrandat ja näitlejad olid keeratud külili - peanupp publiku poole.

Jube äge oli. Ja kogu helisüsteem tundus ka justkui igaltpoolt tulev, siuke, umm.. mul ei tule see sõna meelde, iagtahes, et noh nagu tuleks tagant ka heli. Ma ei tea, kas see oligi nii mõeldud ja oligi lisa kõladerid ja monitore igalepoole pandud või tekkis lihtsalt kuidagi selline efekt.

Lugu ise oli keeruline. See oli ühest hotelli portjeest, kellel on erakordselt halb mälu, kes istus ööd läbi hotteli receptionis (eestikeelne sõna tundub liiga keeruline, et hetkel kirjutada :P) ja siis teda külastasid öö jooksul mitmed kliendid. Üks mees, kes üritas talle selgeks teha, et on liiiga hilja. Üks naine, kes tahtis, et portjee temaga magaks ja siis üks teine naine, kellega portjee magaski.

Samad tegelased käisid korduvalt portjee juures. Tekst kordus pidevalt. Taustaks jooksid õõvastavad stseenid, mis toimuvad hotellides. Heliks oli veel taustaks lennukid, linnakära ja pommid, sest tegevus toimus sõjaajal.

Naine, kellega portjee magas, tappis end alati ära. (mitmeid kordi järjest..) Enne rääkides, kuidas ta mees oli sõjas surnud ja kuida ta elu läheb alla mäge. Ja igakord mäletas portjee ise rohkem endast (halb mälu - ta ei mäletanud, kust ta tuli, kes ta oli, kus ta pere on jm)

Ja lõpuks tuli kuidagi välja, et mees ja naine olid surnud. Portjee oli surnud, aga ta siiski üritas päästa oma naist (kes oli naine, kellega ta magas), kuid alati edukalt. Miskine süümepiina värk, mis ei jäta maha isegi pärast inimese surma.

Ühesõnaga. Tekstiliselt ja sisuliselt võibolla mitte eriti nauditav. Keel oli keeruline. Sisu arusaamatu. Aga visuaalselt oli see niiii köitev, et unustasin vahepeal üldse teksti jälgmise ära (ja noh, seda peab inglisekeelses teatris paratamatult tegema, jälgima, et aru saada, pole veel päris automaatne) ja vahtisin suu ammuli kõike, mida sai näha.