Woyzek

4.veebruar, Arad Coch Theatre, The Nomadic Players, 7.30pm

See oli üks väge omapärane näidend. Palju oli kordusi. Erinevad tegelased rääkisid samu lugusid.

Põhimõtteliselt oli see mehest, kes tapab oma naise. Ja see oli siis nagu..tagasivaade?

Tema naist mängisid kolm tüdrukut, igaüks erineva iseloomuga. Tihti ütlesid nad lauset igaüks uuesti, st kolm korda, aga igaüks oma iseloomuga.

Plakat ja 3 in 1 naist

Siis näiteks stseeni, kus mees ostab endale noa, mängiti mitmeid kordi, igakord oli noa müüjaks keegi uus tegelane, vastavalt sellele muutusid rõhud ja noh..teksti iseloom.

Kolm korda toimus ka stseen, kus mehe naist vägistati. Igakord erineva inimesega rollis. Seega oli ka iga vägistamisestseen erinev, iseloomult. Ühel korral näiteks kartis naine täiega, teisel korral aga õhutas veel takka.

okei, ma pole kindel, et kas see oli vägistamine. Võibolla oli see lihtsalt flirt ja armuke või midagi.

Selle etendusega oligi see lugu, et asjad hakkavad kohale jõudma alles hiljem. Etendust ennast vaadates on see peaaegu, et lihtsalt hunnik sõnu (,millest kõigest ei saa niikuinii aru) ja hunnik tegelasi ja tegevusi.. Muidugi midagi mõistad juba etenduse ajal, aga üldiselt on ta üks segapudru.

Kõige rohkem meeldisid mulle kolm last. St rollilt last. Nad olid tõesti veenvad ja tõesti armsad ja olidki lapsed. Lapseks olemist on lihtne üle mängida, aga nad kolmekesi olid just täpselt parajad.

huvitav oli ka, et koguaeg olid lava ümber valgetes kitlites inimesed, kes tegid pidevalt märkmeid, see oli siis viide sellele, et mees oli hull..ja et võibolla, et ta räägib kuidas ta nägi kõike, nt kolm naist ongi naise kardinaalselt erinevad tujud vm..ja noh ja arstid lihtsalt märgivad kõike üles.

Lapsed.

Ma pole endiselt..Peaaegu 2 kuud hiljem jõudnud arvamusele. Mis ma arvan sest tükist.