Dismorphia

29.september, 7.30pm, Arts Centre Theatre, Sean Tuan John

Lühidalt öeldes, lugu sellest, kuidas ühes väikeses Walesi linnakeses hakkavad inimesed muutuma koletisteks pärast hammustada saamist.

Üks mees laval, jutustas neid lugusid ja samal ajal näidati tegevust ka ekraanil filmitult.

Ma ei oska palju selle kohta öelda. Tegemist oli tantsuteatriga ja jutustaja enamasti kaasas oma sõnadele ka liigutused ja seda oli hea jälgida, seda oskust oma keha liigutada, enese väljendamiseks. Oli näha, et kaudselt oli iga sõna ka seotud mingi liigutusega ja alguses ta rääkis mitu korda sama juttu ja siis tegi liigutusi ja siis hiljem tegi liigutusi ilma tekstita, aga tähendus läks kokku filmilt tulevaga.

Laval oli ala, kus sadas verd, st punast vett (ilmselgelt) ja jutustaja aegajalt tantsis seal ja etenduse lõpuks oli ta päris märg. Aga see vaikne tilkumine mõjus minu jaoks kõige paremini selle etenduse jooksul. Vahepeal sadas seda ka tihedamalt, kohe päris oavarrest, aga üldiselt oli see lihtsalt vaikne tasane tilkumine.

Filmis olevad lood olid põhimõtteliselt 5 või rohkem kordi sama asja kordamine. Kuidas erinevad tegelased said hammustada ja muutusid hulluks, ihates hammustada järgmisi inimesi ja üldse hullusid vere ja tooreliha järgi. Ja iga tegelane viis läbi muundumise peegli ees, koletiseks. Need peeglimuundumised olid kõige nauditavamad filmist, oli tehtud kiire ja ebatäpse montaažiga. Ülejäänud film oligi siuke amatöör tudengifilmi sarnane asi nagu neid siin filmikursusel võib miljoneid näha (teema oli ka täpselt siuke)..

Üldiselt, läks süda natuke pahaks ja paha tuju tuli ja.. Ma muutusin kurvaks, ei tea.