See oli huvitav tükk. Ses suhtes, et Poe on alati vahva olnud ja nii mõnigi lahendus, mis neil oli, oli väga huvitav.
Kolm näitlejat - 2meest ja naine - ärkasid üles, nägid publiku kohalolu (lõhkusid 4th walli..) ja hakkasid raamatuid lappama ja loopima, otsides lugu, mida jutustada.. Meenutas Kaunite "Fausti" (mitte, et ma pole seda osa näinud, aga jah). Mõjub hästi see raamatute loopimine igatahes, kuigi vahepeal muutusid näitlejad liiga teatraalseks nagu oleks mingi kounaadiga tegu, ilmselt oligi mõeldud, et nad mängivad natuke "üle", aga noh..kuskil peab ikka piir olema ja see piir sai vahepeal ületatud.. Ja siis nad leidsid igaüks lõpuks ühe loo ja asusid oma lugusid jutustama.
Esimene mees jutustas loo "Pit and Pendelum" ehk siis mehest, kes visatakse mingisse auku vangi ja siis selle augus on auk, kuhu ta võib kukkuda kui ta hoolas pole.. Pean mainima, et selle mehe diktsioon oli jube hea, isegi kui ta karjus või oli ärritunud või midagi, väga hea!
Teisena luges naine "The Ravenit" ja see oli jube kehv. Otsustasin lõplikult, et naised pole reeglina head näitlejad. Kõige geniaalsem selle loo juures oli Kaaren ise - üks meestest tegi teda varjuteatrina riidele. See oli lihtsalt geniaalne! (linnu olemus ja liigutused ja noh, siin tuleb ka mängu mu oma vaimustus igasugustest varjudes). Mehed mängisid ka riiuleid, mis oli ka geniaalne, olid gooti veesülitite nägudega ja hoidsid raamatuid. Ja siis nad mängisid akent (raamatud vahetusid pudeliteks, aka klaas, aka aken). Ja siis lõpuks üks mängis kaarnat ja teine lihtsalt peitus toolide taga ja oli hirmunud. Enamus ajast ma jälgisingi neid mehi, sest nad olid palju paremad ja huvitavamad rekvisiitidena kui see naine, kes jutustas. Ja siis ma ei mõistnud veel, et miks pidi kaarna "Nevermore" tulema ületöödelduna maki pealt.. Ma usun, et see oleks laivis paremini mõjunud..
Kolmas mees rääkis loo sellest vana mehest, kellel oli klaassilm, mis ajas majahoidja hulluks ja viis mehe mõrvani. Lugu mõjus kolmest kõige paremini, kuigi vahepeal häiris, et seda oli tehtud koomiliseks (ülepakutud liigutuste ja nalja häälega) ja noh see koomika mõjus natuke võõrastavalt Poe puhul.. Mees, kes lugu jutustas, mängis väga hästi, kuigi ta diktsioon kui ta oli erutunud ja hiljem kui oli vihane, oli täiesti null, ma lihtsalt umbes üritasin aru saada, millest ta rääkida võiks..
Varjumängu oli jälle kasutatud, seekord nägime ainult mehe siluetti, kui ta vanameest mattis. Ja lõpus tuli politsenik (esimene mees), kes mängis väga hästi välja selle, et see mees, kes lugu jutustas, rääkis vaatajale oma tunnetest, aga mitte politsenikuga. Jutustaja käis ringi ja rääkis, kuidas teda vanamehe mõrv piinas, aga politsenik istus paigal ja pidas vestlust tühja tooliga. See oli väga hea!
Arusaamatuks jäi, et miks oli lugude vahele vaja mingeid veidraid muusikalisi tantsupalasid. Mida? See oli veider ja ebaõnnestumine ja ilmselt üritas naljaks pöörata neid süngeid lugusid?
Üldiselt vist meeldis mulle, vinguda saab alati, aga noh paljupalju head oli.
No comments:
Post a Comment