Ma vist jäin umbes 7 ajal magama. Vist. Ma pole kindel, kas ma magasin või mitte. Kell 8 olin ma igatahes plõks silmad lahti, sest keegi akna taga arvas, et nüüd on õige hetk puurima ja kopsima hakata.
Sõin hommikust (vajab märkimist!) ja loivasin ringi ja olin enda peale pahane ja mõtlesin, et ma suren stsenos. Käisin veel sada poodi läbi, sest muidugi ma olin tark ja unustasin, et peaks igast ajsu veel ostma :( Raharöövlid :( Metall joonlaud, näpitsad, mingi x-sorti nurklaud said saagiks. Tange ikka ei saanud, sest liiga suur valik oli ja ma ei tahtnud raisata raha kui ma ei tea, milleks see hea on.
Lammaste maale minek oli piinarikas, ma tundsin, kuidas selline kõndimine ja mägi pärast sellist ööd ei ole just kõige suurepärasem idee. Halb.
Me maketiõpetus algas sellest, et näidati igast makette ja jubinaid, mis sinna sisse on asetatud ja öeldi, et "Ma pean teile 3 päevaga selgeks õpetama selle, mida ma õppisin 1,5 aastat." Alati meeldiv.
Kõik on hoos!
Aga siis kukkus Abbie kokku ja tund jäi pooleli umbes 30ks minutiks, et talle kiirabi ja asjad kutsuda (tal oli halb olla ja ta läks õue värske õhu kätte ja paar minutit hiljem keegi märkas, et ta lihtsalt lamab trepil ja ei liiguta..). Põhjuseks - pohmell ja vedeliku puudus või miskit. Brr.
Igatahes. Siis tegime trepi ja siis hakkasime akent ja seina tegema ja noh põrandani ma veel ei jõudnud (värvida küll jõudsin :D). Jube nikerdamine küll. Muidu oleks vist okei, aga kui silmad koguaeg vett jooksevad, siis pole eriti äge. Lõunapausil läksime kolledži sööklasse (ma olin esimest korda UK kolledžis!) ja kuna ma mõtlesin, et me võtame lihtsalt kohvi/teed ja lähme Teifisse tagasi, siis ma ei hakanud oma toitu kaasa võtma, aga kuna kõik teised leidsid, et Teifi ruum on jääkamber (ma olen vist juba harjunud ja ei märkagi?), siis nad jäid sinna sööma. Siis ma istusin ja jõin maailma kõige kehvemat kohvi. Ök. ja siis Gemma vaatas mind natuke pahaselt "You're not eating?!" (sest ma juhtusin mainima oma 1 tunni unest ja ta oli, et "Toit on kaasas? Söö - on parem!"), mis oli tegelikult väga armas, aga siis ma lihtsalt sõin hiljem.
Akna tegemine oli veel jubedam nikerdus kui see trepp. (Trepp tegelikult polnudki üldse hull, lihtsalt skalpell oli loll ja ei tahtnud minu ja papiga koostööd teha). Ahjaa, me kasutame reaalseid kirurgi skalpelle ja meile räägiti õuduslugusid Health and Safety ajal, kuidas on näpuotsi maha lõigatud ja noh, ökk, üldiselt. Akna nikerduse ajal ei teinud superliim minuga koostööd ja lihtsalt ei jäänud kinni. Ja kui jäi, siis vale koha peale või liimis mu näpud kinni või kampsuni paberi külge..
Mu trepp!
Ja aknaraam, jeebus. Pisikesed plastiku tükid, mida me "keevitasime" kokku plastikusulatusliimiga (ülikuul värk muidu, tundub nagu olekski kõik ühes tükis!) ja siis, et see raam siis mahuks täpselt auku seinas. jube. Ma tegin ikka mitu raami ja mitukorda tõstsin oma akna sügavuse jublakaid ringi. Võeh. Lõpuks ta sai ikka valmis ka, tsellofaan klaas ees ja puha! Tähendab, siis sai tund läbi, niiet ma tegelt ei jõudnud oma akent auku liimida.
Mu aken!
(seal on "klaas" ka ees, aga seda pole muidugi näha)
Väga äge, me lõpuks teeme midagi reaalselt, ülihelikiirusel küll, aga siiski! Äge, äge, äge. Ma pole küll väga vaimustuses maketitegemisest kui sellisest, aga üldiselt on ÄGE.
Homme teeme inimesi ja räägime proportsioonist (finally!) ja miskõik.
No comments:
Post a Comment