Kolmanda päeva lõpuks saan juba vaikselt aru, et miks inimestele Joan ei meeldi..
Heietada ju võiks lõputult.
Mis iseenesest on ju tore.. Võinoh, tore on mõelda, et inimesel on nii palju erinevaid kogemusi, et need kõik meeles on ja et neid alati näiteks saab tuua.. AGA.. vahel võiks ju piiri pidada.
Olen kolm päeva näidelnud. Võinoh... "näidelnud" = olnud ühes pundis näitlejatega. Teinud etüüde ja lugenud mini-monolooge ette ja teinud igast mänge ja.. Igast ägedat!
Täna olime Castle Theatris (eelmise aasta stsenokodu)... Naljakas on olla seal stsenograafideta (noh Kiku ja Kyle on, aga...meid oli ju pärispäris mitu tegelikult)... Ja täna mõtlesin, et tunnen Simonist puudust.. Naljakas...
Aga hea oli, et ei pidanud hommikul rühkima üles.. Kuigi päeval pidi, sest miiting oli...
Nii palju asju on, mida võiks öelda ja kirjutada, meil pole enne ju selliseid intensiivseid 9tunniseid päevi olnud, aga kuidagi tuleb blokk peale. Ei taha öelda, tahan endale hoida, samas tean, et kui hoian endale, siis unustan, ja on mitmeid mõtteid ja ütlusi, mida ei tahaks kuidagi unustada.. Jube keeruline.
No comments:
Post a Comment