Kaks dress rehearsalit ja nüüd kaks etendust antud.
Kõik etendused on välja müüdud... 40 minutit enne etendus postitas üks tüdruk feisbuukis, et tal on üks pilet üle, ja talle tuli minuti jooksul 8 kirja, et nad ostavad talt pileti, kasvõi kallimalt. Vot nii hinnas oleme me.
Viperusi on igal õhtul.. Kord näitlejate poolt, kord minu või Kyle'i poolt.. Aga ei midagi katastroofset.. Sellised pisid, et mõni võibolla publikus märkab, et vist pidi natuke teisiti olema, aga ei midagi olulist.
Teised 3.aasta grupid, kes on vaatamas käinud, ahhetavad ja ohhetavad, et me oleme lati nii kõrgele seadnud, et latti pole enam nähagi, ja üleval Parry-Williamsis (me oleme ainus grupp, kes ei tee oma etendust draama osakonna hoones..) olevat väike paanika, et viimasel hetkel kokkuvõtta ja oma etendusi parandada ja "vähegi samale tasemel tuua"..
Inimesed naeravad südamest, inimesed tunnevad kaasa (üle saali käib "awww"), inimesed ootavad pingeliselt, inimesed nutavad. Kõike juhtub.. Iga publik on erinev, aga kõik on liigutatud.
Ja imeline on kuulda ja lugeda pärast ilusaid kommentaare. Nii ilus. Peaaegu sama ilus kui teatri tegemine...on see kui su tehtud teatrit hinnatakse.
2 päeva, 3 etendust veel. Tühjus hakkab vaikselt üle võtma.. Mis saab 2 päeva pärast? Me pisike teatri perekond lõhutakse... me pisike kodu Castle Theatre'is lõhutakse... Sellest saab see sama vana tühi, must teatrisaal, mis ta oli, enne kui me lõime oma Edwardi-aegse mõisa-laadse maja sinna... Kõik kostüümid saavad lihtsalt riieteks kuskil kostüümilaos.. Kõik...suur töö...saab pühitud, ühe õhtuga..
See vist hirmutab mind veel palju rohkem kui igal õhtul esimeste märgusõnade peale "GO" vajutamine..
No comments:
Post a Comment