8.detsember

Aitasin Broadwaysi hädast välja ja läksin neile viimase hetke valgus- ja helitehnikuks. JUMAL KÜLL..
Teisipäeval sain õhtul lavastaja ja kirjanikuga kokku. Lugesin skripti läbi. Päris äge.
Neljapäev pidi olema technical rehearsal ja 2 dressi.. AGA.. Terve päev kulus 1. mingite asjade (rekvisiidid ja ma ei tea mis..) ostmiseks linnas, st enamus asjapulki olid ära 2. Teatri department oli tüng ja auto oli liiga väike ja kogu valgustuskraami toomine oli lihtsalt piin.. Me käisime vähemalt 7 korda edasi-tagasi (autoga küll), paar korda lihtsalt sest asjad ei mahtunud autosse ja siis hiljem, sest asjad olid jurad...
Pätsasin Emily-Daviese stuudiost terve hunniku 15ampiseid (amp.. see on siis.. aahaaa. amper!) pikendusjuhtmeid.. Ronisin mööda hoiukappi - üle kahe laua, madratsite, et leida õiget kinnitusklambrit (mida ma otsisin karbist seistes külili oleva redeli peal...)

Tehnilisi tüüpe pole KUNAGI SEAL. Jumal külll.. Vähe ei ajanud närvi.. ma saan aru, et teid on 2 ja õpilasi on...palju, aga...seda enam te ei saa lihtsalt kaduda.. Läksime hommikul 9.30ks production office'isse, et asju võtta.. Beckyt pole.. kostüüm Jill ütleb, et ta läks just suitsule.. Ootame 10.15ni, Beckyt ikka pole.. läksime performance space'i.. jaurasime seal nats.. Läksime tagasi, Beckyt ikka polnud, Chris oli õnneks, et siis saime osa oma asjadest kätte.
Hiljem läksime tagasi, et küsida kinnitusklambrit ja õigeid mutreid.. Noo mitte kedagi polnud.. Blarggh....

Ühesõnaga.. Kell oli umbes 17.30 kui me kõik asjad lõpuks kätte saime. Ja siis tulid raamatukogu valvurid (sest etendus oli National Librarys) ja teatasid, et me saame ruumi kasutada kella 6ni ja mitte 9ni nagu me teadsime.. ILUS.
Näitlejad ei teinud päeva jooksul MITTE MIDAGI. Käisid vahepeal loengutes.. Neil käsiti igakord üliruttu tagasi tulla ja olla koguaeg seal.. Ja nad ei teinud isegi ma ei tea.. proovi teises ruumis või..midaiganes.. Istusid seal.. Jube..

Reede polnud parem "TULGE NIII VARA kUI SAATE!! 9st!"ja jälle istusid kuni kella mingi.. 2ni vist kui me alustasime esimest läbimängu..

Aga nagu.. Edith on valgus- ja helitehnik.. Väga success.. korraga teha neid... kui lavastajad ise ka ei tea, mis nad teevad.. Ütlesid, et umbes kus muusikad sisse tulevad.. umbes... ja siis ütleb mulle et "Kui see muusika mängib siin teksti alla kui kaugele nad jõuavad tekstiga muusika lõpuks, et siis millal järgmine muusika algab?" MIDAPAGANAT MEES. Ma näen skripti teist korda elus?? Kuidas pagana pärast ma peaks seda teadma??
Või küsid, et kuhu sa spotlighti tahad? "Ma ei tea, sina otsusta.." MA EI TEA KUHU NAD LiigUVAD VÕI MIS  ON OLULINE: JESTAS KÜLL.

väga jube. väga.  Ei mul oli põnev.. sain vahelduseks ise ka prožesid näppida ja üles panna ja fokusseerida..
aga ideeliselt jah.. ma ei tea.. päris jube näidend oli.. või oli lihtsalt see vahe, et ma just tegin väga kõrgel tasemel 3.aasta productionit, kus ma olen 10 nädalat teemas olnud koguaeg.. näinud ja teadnud, mis ma teen..
versus VÄGA amatöör teater, 6 prožega ja 4 päevase valmistusega.. (mitte et nad oli ka 9 nädalat proove teinud..) BLÖRG.
Igatahes väsitasid need 3 päeva mind sama palju kui 10 nädalat enne seda.. + mu keha leidis, et nüüd pole enam midagi olulist ja ma olen terve tänase päeva tatistan ja köhinud ja silmi pisardanud ja niisama tatiuimas olnud.


Ja neljapäeval kui prožede jaoks scaffe bar'e (suured raud, eeee.. pulgad? torud.. asjad..kuhu valgustid riputada) stuudiost võtsime, suutsin ma midagi teha, oli hästi palju verd.. ja siiamaani pole vere jooks täielikult lõppenud.. Ma ausõna ei tea, mis ma tegin.. Ma arvasin, et ma lõin näpu vastu pulka ära, aga närvi koha pealt.. ja järgmisel hetkel oli terve mu käsi verd täis..


ja advendikalendrit mul ka ikka pole..