23.märts

Täna öösel on oluline öelda, et 12 tunni pärast on viimase OneActsi call. Ja 15 tunni pärast alagab viimane etendus. Ja 18 tunni pärast peavad kõik asjad koos olema ja kogu Broad-Waysi trupp Arad Gochist väljas olema.

Ja pean ütlema, et ma armastan ja vihkan neid 11 tunniseid päevi, mis on põhiliselt tehnilisele- ja kostüümiproovile mõeldud, ja mis on alati hullumajad. ja inimesed näitavad end kõige kehvemast küljest. Ja leiad, et pole mingit loogilist mõtlemist inimestel (alates sellest, et lava taga olen kuss ja ei pauguta uksega, lõpetades sellega, et panen rekvisiidi sinna, kust võtsin..).
Rääkimata lavastajatest, kes ei ilmu tehnilisse proovi kohale - oleks siis, et tiim oleks informeeritud, aga pole ta toonud ei rekvisiite, ega andnud heli, ega piisavat valgusinfot.. Pole üldse pingeline nii ju esimesel õhtul peale minna, teades UMBES, kus mingi valgus vahetus peaks toimuma.. ("Tahan rohelist ja valget valgust..) (Andsime neiu lavastajel siiski, mis ta tahtis "metsa" ja see näeb kohutav välja. Pagana vale roheline on. Aga Arad Gochist pole normaalseid filtreid. Ja siis me kasutame LEDe (ilgeltägeon, ma pole kunagi enne LEDe kasutanud, need vahetavad värvi!!) , aga see on siuke ilge kole erk roheline.. pluss gobo.. Jaaaa...nooo.. gobosid peaks kasutama nii, et sa teed mingit trikki sellega, sest muidu on väga.. gobo..)(Aga lavastajal on suva..)

Või siis teine näidend, kus lavastajal on no niii suva valgusest.. See võiks olla palju atmosfäärilikum ja põnevam (ja keerulisem mulle jälgida ja vahetada, aga midaiganes) ja ilusam.. Aga milleks. Ja ma olen laisk ka ja ei viitsi ise ilu teha. (sest ma ei tea tükki nii hästi..)

Aga siis on näiteks Gemma tükk. Ja Barrie tükk. Ja need on pagana ilusad. nii palju backlighti! Oh, backlight.
Ja mulle hästi meeldib Mari-Liisi tüki valgus ka.. Kuigi see on täpselt valgus peale, valgus maha, ja vahepeal 25 minti passimist.. Aga kõike me 201 filtrid on kasutusel, ja 201 on ilus! (Daylight to tungsten ehk..noh.. sinine, või mitte päris.. mida võiks kutsuda "valgeks" (sest tavaline lamp annab ju kollast/oranži..))

Aga eks eismene õhtu oli paras paanika.. Pooled valgused läksid, kus seda ja teine, olin unutanud mingeid leveeleid sisestada ja/või liiga kõrgeks/madalaks sättinud, mingi nalja pärast..., ükski stseeni vahetus ei sujunud... Kõik oli väga kole. VÄGA kole.
Aga täna, st eile nüüd, teine õhtu, reede õhtu, oli ilus. Peaaegu väga ilus! natuke paanikat.. ("BARRRIEE, kas ta mängib veel muusikat, mul on que, et tumedamaks teha, sest ta pidi viiuldama, aga mis siis saab kui ta ei viiulda???" B mõtleb ja mõtleb E:"Vahet pole, ma enam ei jõua, jätan vahele.")

Ühesõnaga, ma armastan (ja muidugi vihkan ka natuke) seda paanikat ja pidevat närvitsemist, et kas kõik ikka sai ja kõik muutuste pikkused on ikka õiged ja õiged laternad sees...sest siis kui on kõik juba käpas ja pole vaja midagi uuta, siis on see aegajalt lihtsalt GO nupu vajutamine. Ja ei midagi põnevat.

Neljapäeval enne esimest etendust, umbes 1,5 tundi, saime teada, et tüübid polnud Risk Assesmenti teinud. Lacey siis tegi seda, minu abiga (Edith, kes on elus ühte risk assestmenti lugenud ja mitte ühtki isegi üritanud teha..). Loetlesin talle asju, mis on riskiga (Jaaaaaa, paljajalu! jaaaaa liigutavad poolpimedas asju! jaaaa... blindfolded?!). Ja siis tuletasin Laceyle meelde, et mis märgistus, mida tähendab. A1-C3. (kasu ka sellest, et ma olen uudishimulik ja loen suht IGAT paberit, mida ma kuskil üleval näen... St, et olin lugenud seda risk assestmenti, mis Stephen Falling Silentiks tegi...)

Üldiselt ma siiski tahatsin öelda, et teater on hea, isegi kui ta pole hea hea, on ta siiski hea ja ilus ja õige.

Ma tegelt tahtsin öelda, et täna oli ilus hetk, kus sõin musta leiba taluvõi ja Eesti juustuga. (sest Kikul on sünnipäev kohe-kohe ja ta mamiito (tsiteerides teda) saatis talle paki). Ohnomnom.