Täna kodust välja jalutades märkasin, et ma olen vist ära eksinud. Bristoli asemel olen sattunud mingisse Ameerika äärelinnakesse, kus kõik teavad kõiki, pühade aegu toimub võidu majade-aedade kaunistamine, ja üldiselt ei juhtu mitte midagi põnevat - reaalselt olid mitmed-mitmed majad kaunistatud ämblikuvõrkude ja nõidadega, ja pea iga ukse ees oli jubedaks lõigatud kõrvits. Tänavatel jooksid ringi pisikesed kollid ja nõiad ja kõrvitsad ja printsessid ja haldjad ja vaimud ja superkangelased;  pisikesed kotikesed kommidega käes ja karjusid "Trick or treat!" samal ajal kui häbelikud vanemad sörkisid neist paar meetrit eemal. Või, vahel olid vanemad need eriti kostümeeritud. Kõndisin mööda Luigist ja tema vankris siputavast kauboist, näiteks.

Ühesõnaga, avastasin, et Britid siiski peavad seda püha rohkem kui minuealised (ja natuke nooremad ja vanemad), kellele see on taaskordne võimalus ennast purupurju juua (boonuseks, et sa saad poolalasti ja verega kokkumökerdatud olla).


Ja siis ma ütlen veel, et FRANKENSTEIN. Käisin seda taas vaatamas, samapidi castinguga. Istusin seal jälle suu ammuli. Imetlesin näitlejameisterlikkust ja lava ja valgust. (Need friiking lambipirnid, though, ma ausõna pole kade selle pihta, kes neid ülesriputas...). NäitlejaMEISTERLIKKUS.

(Ja siis oli veider, sest ma vahepeal olen ju Millerit näinud nüüd muudes asjades ka. Frankenstein on väga sama tüüpi inimene. Mõlema jaoks, muidugi.) (seda enam on imeline, mis moodi koletist kehastatakse)