Jube palju mõtteid tuli tänasel jalutuskäigul mäkki. pool on muidugi juba meelest ära läinud.

Mõned mõtte näited.

*Naljakas kui ruttu harjun külmaga. Eile öösel oli palav magada. Kuigi ärkasin hommikul 11.8 kraadi toas. Nüüd kui kodust lahkusin oli radikas kütnud toa 16-kraadini. Mis ju ideeliselt pole endiselt veel täiesti normaalne, aga mul oli niiii palav, et ma vähendasin järkjärgult oma riidekihte. (ja ega vist väga palju soojemaks ei lähe ka.. Nii võimas see radikas ikkagi pole, ja tundub, et ma tuba on ka nats suurem kui ma ette kujutasin..) (võib-olla on asi sellest, et ta suht tühi ka.)

*Mõtlesin, et kuidas Semu ütles eile, ei üleeile lausa, et "Lihtsalt kirjuta. See on nii lihtne. Kõike võib juhtuda ja sina juhid ja täpselt nii läheb nagu sina tahad. Lihtsalt mõtle välja kõik.." (mitte päris nii, aga pmst) (me rääkisime kirjutamisest, Semu rääkis, sest ta on alati ainult kirjutanud, ja tal pole kunagi suhelnud inimestega, vaid oma "tegelastega" võinoh, umbes nii)
Mis muidugi tõi mind tagasi mu alatisele arutlusele mõtlemisest, ja kuidas ma olen päris kindel, et ma ei tee seda.. (ja mis on enamustele totaalselt arusaamatu mõte). Kui sa küsiksid mult "Millest ma hetkel mõtled?" kaheksal juhul kümnest ma ütleksin "Mitte millestki", ja mitte, et ma ei tahaks jagada sinuga oma mõtteid (seda võibolla ka.. aga üldiselt siiski mitte..), vaid mu pea oli täiesti tühi tol hetkel. Võib-olla toimub mu mõtlemine mingil teisel tasandil ja kui sa mind kõnetad, siis see tasand nullitakse, niiet võibolla ma mõtlesin sekund tagasi, aga millest pole mul siiski õrna aimugi. Ühesõnaga. Ma ei saa iseendastki ise aru, pole mõtet üritada.
Need teised kaks korda, kus sa võid mind tabada mingil mõttel, on ilmselt, kus ma arutan iseendaga, mis võiks juhtuda. Niiet Semu "Kõike võib juhtuda, sina otsustad...." osutub taaskord takistuseks. Sest ma mõtleks kõik võimalikud variandid läbi, ja ei jõuaks mitte kuhugi, sest iga võimalik variant eeldab, et sealt edasi tuleb veel palju muid võimalikke variante. Üks pikk Fibonacci jada tuleb sealt välja. 1 1 2 3 5 8 13 21 33 54 jne.  (ma tegelikult mõtlesin pigem puud ja oksi ja harusid, aga lõppude lõpuks vastab loodus fibonacci numbrile üldiselt, niiet teeb sama välja..). Kuhu ma tahan jõuda on, et lõpuks on hiiglama palju võimalusi. Ja ma ei suudaks ealeski kuhugi välja jõuda. Või ma arutaks end alguspunkti tagasi.
Kaks äärmust - mitte midagi või liiga palju.
Ehk ma võibolla saaks hakkama kui mul on väga täpne kuulajaskond, ja ma tean, mida nad ootavad. Aga üldiselt. Nope. Ma ei oska kirjutada.

Mis toob mind ringiga tagasi, et mulle tegelikult ju meeldib kirjutada. Aga see ei ole üldiselt seotud mõttetööga või midagi. Kui vaja, siis ma lihtsalt kirjutan, aga see ei eelda mult mingit eeltööd, see peab olema alati lihtsalt see, mis näppudest välja tuleb. Ja ma ei tea, kuidas see tegelikult toimib.

Olen paradoks.

* Siis ma arutasin enda ette taas, et kuidas mul on sõbrad JKLMN. Aga et mitte kuidagit pidi ei saa nii, et ükski täht ei korduks. (mulle meeldib, et mitmetel semudel on mitu nime.) (Ja et mõned semud on nõus nimesid juurde võtma.....)

* Siis ma mõtlesin, et kuidas ma kirjutaks Majakaaslaseid. Adan - punapea. Ta teeb kakaod veega, tahtsin nutta. Rita - omab kolme tuba mu vastas, ja vaatab õhtu ja öö läbi telekat.
Ja siis, et kuidas mu viimase aja semu on Tüüp, kelle ukse peal on kirjas Kofi, aga ma olen päris kindel, et kui ta end mulle tutvustas ütles, et ta nimi on Victor või midagi sarnast.. Aga mul on kohutavalt kehv nime mälu, niiet jamh..

*Ja siis ma mõtlesin, et eesti keel on väga vahva. Aga ilmselt ainult sellepärast, et see on emakeel. Aga, et me saame tekitada lihtsalt uusi sõnu liites kaks nimisõna. Ja kõik saavad aru, sest enamus sõnu on ühetähenduslikud. Ja pole selliseid veidraid sõnu nagu inglise või saksa keeles, kus ühe lõpuga on üks sõna, aga teise lõpuga on absoluutselt täiesti seostumatult teine sõna. (võibolla on eesti keeles ka, ilmselgelt, aga ilus oli mõelda, et meid on säästetud sellest jamast..) Või, et kuidas meil on samas selliseid sõnu nagu palk ja palk (hihiihihiii!) ja sa saad lõputult teha sõnamängu.
Sõnad on ilusad. (Siin on hetkel Stephen Fry käsi mängus. Tema ja Tema sõnad.)

eemh. jah. sedapsi siis.