Ärkasin 4.45 Janely smsi peale. Kiirärkamine (ma olen täitsa ära unustanud, kuidas see toimib. 10 minutit, enne lahkumisaega ülesärkamine ei toimi enam). Olin natuke paanikas, sest astusin kodust välja 5.10 ja rong läks kell 6, ja ma üldiselt kõnnin seda vahemaad 55minutit. Mul oli vaja veel piletid välja printida. Tegin imet ja kõndisin 40 minutiga tee ära.
Hoidsin Janely kätt kui ta kooli katsetas. Ja punusin patsi. Ma pole ammu kellelegi patsi pununud.
Lugesin peaaegu terve raamatu läbi. Kolasin natukene Ealingus ringi (väga armas linnaosa, muide). Ja sundisin teda tagasi sisse minema kui neil paus oli.
Järgmine sihtpunkt oli Vapiano (Janely tungival soovil, ma küll hoiatasin teda, et see on ilmselt paksult rahvast täis..). (Seiklus oli sinna saamisega ka. Ma olen üpris kiire orienteeruja Londonis ja reageerin kiiresti olukorra muutustele. Nii juhtus, et kuna ühelt platvormilt ei tulnud metrood, aga teiselt just tuli, siis ma tirisin Janely ruttu enda järgi, et läksime! niikuinii peame ronge vahetama.. Ma jõudsin ilusasti rongile ja pöörasin ümber, et vaadata, kas Janely on ikka mul sabas... Metroo uksed läksid kinni ja Janely oli teisel pool ust. HA. Veetsin ühe rongivahe siis ühes täiesti tühjas metroopeatuses.)
Siis oli kiire - vaja jõuada Disney Pood. 50 minutit Janely bussini aega. Ja Oxford Street on oma õhtusestipptunnis. Sikasaka läbi massi. Imetlesime Disney poodi ja ma oma ette mõtlesin, et tulen õhtu poole tagasi, et äkki on vähe rahulikum. (lõpuks ma siiski ei viitsinud).
Siis panin Janely bussile ja kobisin tagasi kesklinna. Oli vaja ju pildistada ka natuke Londonit. (see ei õnnestu mul kunagi eriti hästi..) Oxford streedil olid uued jõulukaunistused!! 3 aastat on seal alati samad kaunistused olnud ja nüüd siis olid uued!
Siis meenus mulle, et National Theatris on ju taas Aasta fotograafide näitus. Lõpuks teadsin, mida oma ülejäänud 4 tunniga teha!
Kõigepealt nutsin natuke NationalTheatri raamatupoes - oleks tahtnud kõike kohe ära osta. Siis nutsin kui vaatasin pilte, nii kaunis! Osad võitjad olid natuke...igavad, ja ma isklikult oleks eelistanud 'äramainitud' pilte. Linnapildid olid eelmine aasta kindlasti vägevamad. Aga üldiselt oli väga kaunis.
Siis ma ei viitsinud tükkaega kuhugi minna ja istusin fuajees ja lugesin raamatut edasi. Ja siis kõndis Danny Boyle must mööda ja siis ma nutsin natuke veel. (Frankensteini ja olümpia avashow lavastaja).
Kodurong oli PUUPÜSTI täis. Nagu, inimesed istusid koridoris maas - täis. Õnneks oli mul reserveering ja keegi ei istunud mu kohal. Oli palju võõrastega suhtlust. Oli põnev. Võõrastega on tore rääkida. (kui nad pole telefonis). Ja nii ma jõudsin 1.20 Bristolisse, et siis teha mõnus tunnine jalutuskäik koju.
Ma olin nii väsinud. Kergelt öeldes.
Ma üldse ei plaaninud nii põhjalikult kirjutada sellest. Plaanisin lihtsalt pilte lisada ja midagi asjalikku nende kohta öelda, aga noh.. Läks nagu ta läks jälle.
SIIN on link Landscape Photographer of The Year 2013 võitjate lehele.
Ealing. Natuke idülli. Võiks ju olla ka mõni Eesti rongijaam, kes teab.
Avastasin, et ma pole uue objektiiviga Londonisse sattunud.
LÕPUKS sai tehtud kaua oodatud-plaanitud pilt.
LÕPUKS sai tehtud kaua oodatud-plaanitud pilt.
Sümmeetria ja ilu. Ilu ja sümmeetria.
Itsitasin oma ette ja mõtlesin, et selle pildi saadan järgmise aasta fotograafide auhindade jagamisele.
Seegi ammune ainult mõtteis olnud fotoseeria: Inimesed kunsti nautimas.
Seegi ammune ainult mõtteis olnud fotoseeria: Inimesed kunsti nautimas.
Katsetasin pikka säri.
Ja nautisin sinist-oranzi (valguskujunduja ju siiski?)
Ja nautisin sinist-oranzi (valguskujunduja ju siiski?)
Suurlinna tunne. Kliiniline, aga natuke värvi ka.
Särasid ja helkisid.
No comments:
Post a Comment