Ma ostsin endale kõige armsama kruvikeeraja. Ta näeb välja nagu pastakas, ja tal on neli vahetavat otsikut. Ja ta on mu lemmik!
Laua kokku panemiseni ma siiski ei jõudnud, sest olen jooksnud busside ja inimeste ja kohtade vahel täna.  Homme panen laua kokku!

Sain täna Semuga kokku üle pika aja. Nautisime chai lattet ja lobisesime niisama (enamasti tema. Tal on väga palju pahuratmeelt inimeste pihta vaja välja elada :D)

Ma arvan, et pisikesed tänavaraamatuletid peaksid olema keelatud Edithi jaoks. 1. ma kulutan seal alati palju aega, mida peaks teisiti kasutama. 2. Ma liiga tihti lahkun sealt raamatuga, ja mul pole ju nende raamatutega pärast midagi teha (Aga KUIDAS ma saan mitte osta kui on 50penni kuni £2 raamat?)

Töötasin täna ühes ülikooli ühikasööklas. Sinna saamine oli hull seiklus jälle. Ma etteteadlikult läksin peatusesse varasema bussi jaoks (St buss enne seda kui ma ideeliselt ajaliselt oleks pidanud minema kuhugi). Bussile jõudsin 2 bussi pärast õiget aega. Lisaks tipptund. Lisaks GPS telefonis ei tahtnud mind aidata ja tädi mu kõrval ütles mulle vale peatuse, kus maha minna, mis tähendas, et bussist välja astudes polnud mul mitte õrnematki aimu, kus ma olen. Õnneks mööduv jooksja oli tore ja vaatas oma telefoni GPSist järele (modernne maailm, kas pole, küsid teed ja vastuseks võetakse telefoni GPS välja..). Mul oli 10 minutit, et läbida 20+ minuti vahemaa. HURRAAAA. Ma kuidagi jõudsin lõpuks siiski. Jooksin ja tee oli mäest alla, et siis läks suht ruttu. Natuke vist siiski jäin hiljaks.
Tähistati Hiina uut aastat. Tudengid on ikka õudsed elukad. Enamus neiusid olid nii minide kleitidega, et ma tahtsin minestada. Ja enne magustoitu olid enamus nii purjus, et olid reaalselt laua all. Ja see oli ametlik ja pidulik õhtusöök. Ei mõista.
Aga äge oli, Hiina klubi või miski tantsisid lõvide/draakonite/tiigrite/misiganeselukatega. Ja see oli väga vahva!
Lisaks saime ÜLIHEAD mango panna cottat. NII HEA. Aga enamus magustoidud laudadelt läksid ära viskamisele.Ja ma üldse ei mõista, kuidas kellelegi sai see mitte meeldida. (Ja et kuidas panna cotta sattus hiina-teemalisele lauale, seda ma ka ei mõista. Tähendab, me Luke'iga arutasime seda, ja ma arvasin, et see üritas olla erinevate maitsete vastandamine - hapukas mangokaste+mahe panna cotta, aga kes teab, mis neil kokkadel tegelikult mõtteis oli..)
Egas midagi, homme jälle.

Mul ei ole kruvikeerajat :(
St, et mu laud on hetkel vaid tuhat juppi põrandal.
Ma olen alati aru saanud, et IKEA asjade kokku panemiseks on vaja ainult kaasasolevat Allen Key'd (misiganes kuuskantkeeraja-asi, MAEITEAMISASI TA EESTI KEELES ON; EKSOLE)
Ja ma olen kurb nüüd selle pärast.

Lisaks olid öösel lausa miinuskraadid! Nagu -1 ! WAAOOO. Ja mul oli üle pika aja hästi soe magada. (soe on magada enamasti, ma mõtlen HÄSTI soe). Ma olen alati arvanud, et mu kehatemperatuur ja arusaam temperatuurist on nats veider.

Täna oli seiklusrohke päev.

Alustuseks tolmuimeja jaht. Ehk kuidas Edith ei julge Onu käest küsida tolmuimejat (endiselt). Kaalusin juba endale imeja ostmist (võib-olla tuleks seda ühel hetkel teha ka, liiga palju närvikõdi pole ka hea, onju). Käisin 3-4 korda piilumas Onu ukse taga, tal on nagu päris oma korterike-nurgake. Teda vist polnud kodus (pingeline kuulatamine ja valguse puudumine vihjas sellele). JA MA IKKA EI JULGENUD SEDA TOLMUIMEJAT VÕTTA.
Aga siis lõpuks tuli mingi metsik julgus, ja läksin ja võtsin.
Ja sain toa puhta(maks).
(Praegu vaatan, et on ikka pärispäris puhas võrreldes sellega, mis enne oli, aga päeval tundus, et mitte midagi pole muutunud..)
Ühesõnaga. LÕPUKS sai tehtud see õudne töö. (valetan, töö pole õudne, vahendite kätte saamine on õudne).


Siis oli juba ammu aeg, et võiks IKEAsse minna.
Ootasin bussi. Neil kohalikel bussidel on mu vastu mingi vimm. Alati on nii, et kõnnin mina mööda Jersey Avenue'd (risti Broomhill Road'iga, kust buss läheb), näen, buss sõidab mööda. Ok. Pole hullu. Nad peaks ideaalis iga 10-15 minuti tagant käima. Vaatan ajakava, noh jah, toretore, buss tuli 5 minutit liiga vara (See pole isegi loogiline mitte, eelmine peatus (poole minuti kaugusel) on lõpp-alguspeatus. Bussid ei tohiks kunagi minu peatuses VARA olla..). Nojah, eks mul tuleb siis 5 minutit kauem oodata. Aga siis ALATI. ALATI. Jääb järgmine buss umbes 10 minutit hiljaks. Niiet ma ootan bussi mingi 25 minutit... Igatahes, see polnud üldse see, millest ma rääkida tahtsin.
Tahtsin öelda, et vana tädi tuli minuga rääkima. St küsis algul, et kas ma olen kaua juba oodanud.. Igatahes, me jäime jutustama. Tädi on kohe-kohe 90-aastane. Pärit eks-Jugoslaaviast (ta ei täpsustanud rohkem). Tuli Inglismaale 1947-aastal. Votvot. Ta nägi välja umbes noh.. 75 max. Ja naljakas. Ta on põhimõtteliselt terve elu elanud siin ja ikka on aksent? (väga südamelähedane teema mul.)
Rääkisime juttu terve bussi tee ka. Huvitav oli. Respekt oli.


Ühelhetkel kunagi jõudsin IKEAsse. Naersin, et üks üksik Edith tatsas seal ringi kui kõik teised olid noored lapseootel pered (või pered väikeste lastega, ühesõnaga PERED). Aga ilgelt vahva oli iseendale vahvat ja tähtsat nägu teha ja istuda toolidele, ja raputada pead, ja teha nägu, et ILGELT PLANEERIN HETKEL KODU. (seal oli üks jube armas showroom ühetoalisele korterile, ja see oli absoluutselt mu ideaalkodu, NII ARMAS ja pisike ja armas ja armas).
Igatahes ostsin laua endale, sest ma leidsin, et aitab jamast, on aeg hakata produktiivseks, ja ma olen avastanud, et lauata on raske olla produktiivne.
Lisaks ostsin kaneelirulle ja kardemonileivakesi. Ja nüüd on kurb, sest need kaneelirullid on kodu maitsega. (mis on veider, sest nad pole kodustehtud kaneelirullide maitsega, aga meil on kodus olnud kunagi kuskilt ostetud selle maitsega kaneelirulle. Ma arvan. Ma pole ammu kodustehtud kaneelirulle saanud, ma võib-olla lihtsalt ei tea enam).
Ja ühesõnaga, ma avastasin, et 12kg on pagana raske. Ja kirusin ennast, et ma nii loll olin ja mõtlesin, et suva, saab tassitud küll. Tähendab sai tassitud, ja ma harjusin sellega ära, ja õnneks bussid sõitsid ka kaunilt, aga alguses oli küll selline tunne, et isversusver.
Nüüd on jäänud vaid laud kokku panna ja produktiivseks hakata!

Ma olen natuke pettunud elus, et keegi ei öelnud, et töötamine finishin'i tähendab, et ma lõpetan kell 2 öösel. Nuuks. Ja siis jaluta Cliftonist koju. kurb hakkab endast. (ja ma veel ostsin päevapileti, et saan õhtul koju veel või vähemalt kodule lähemale..)

Lisaks olen nõrk. Taldrikute tassimine käib üle jõu. Homme ma ei tõsta midagi, lihtsalt ei suuda, ilmselt.  Õppisin ära muide kolme taldriku kandmise, aga see oli ka väga värisevate kätega toimiv toiming.

Põletasin palju näpuotsi otse kuumast pesumasinast tulnud nõusid kuivatades.

Rääkisin mingi tüübiga nõudepesu ajal teatrist ja Robert Wilsonist. PÕNEV. St, ta rääkis. Ma noogutasin. Naersin selle pihta, et ta Robert Wilsonit teadis.

Tegin pettust jälle ja inimesed ei saanud aru, et ma olen kuskilt mujalt kui britimaalt. Täpselt nii äge olengi.

Süüa sai ka, sa vahi, väga fäänsi oli. Sessuhtes, et kui tihti üks Edith ikka kana saab süüa?

Ja kõik winkisid (st, pilgutasid silma) mulle täna. Ja ma olin väga segaduses. MISTETAHATEMUSTSAADA?!

Ühesõnaga olen suht laip (aga see ei tähenda ju ometi, et ma tund aega veel lisaks mõttetult üleval passin.) (Hurraa, netisõltuvusele)

Ma nüüd kaon magama, ausõna.

Küll on põnev. 4 vahetust see ja järgmine nädal. SAAB MIDAGI TEHA. Ehk, eee, läbi agency mingid tööotsad. ILGELT PÕNEV ON. (Ma lausa ostsin endale viigipükste moodi asjad) (Need on kohutavad mu jalas, aga hei, who cares, onju..)

Ja siis paari nädala pärast teen mingit põnevat hospitality koolitust või midagi.. (Ja kui oli jutuajamine onuga, kes seda asja korraldab, siis ma olin seal mingi tüübiga koos, kes oli eriti veider.. ja siis me ajasime juttu, sest onu samal ajal aitas mingit kolmandat tüüpi CVga ja siis nad ei saanud hakkama, sest nad kumbki ei teadnud ja ei saanud aru, et kui sa oled saatnud CV endale meilile, et siis see ise automaatselt ei uuenda ennast kui sa muudad algset dokumenti.. ja siis nad kutsusid mingeid IT mehi appi seal koguaeg, ja me tüübiga itsitasime kõrval.. samal ajal kui ta seletas mulle, kuidas ta ikka vajab mingit uut telefoni, jauras mulle pikalt igast paketidest ja hindadest ja värkidest.. inimesed on veidrad.)

Eile jalutasin mööda Gloucester Roadi ja mõtlesin, et küll see on veider tänav.. See on hästi hinnatud oma pisikeste ja paljude poekeste poolest, ja et küll on armas ja kaunis tänav. See oli esimene tänav, mida mööda ma pikalt jalutasin Bristolis olles (St siis kui Nialliga käisime suvel esimest korda). Ja see jättis kohutava mulje. Nagu.. Jah, võib-olla on armsad poed, aga kui sul on oht igal teisel tänava nurgal absoluutse joodiku või narkariga kokku puutuda, siis ee.. ma ei loeks tänavat väga armsaks ja kaunis.. aga eks igalühel on oma maitse..

Mu parem käsi on alati täitsa jääs, ja vasak on okei. Ja muidugi ma ei saa paremat kätt soojendada ka, sest ma kasutan paremat kätt hiire kontrollimiseks...

Miks sajab alati vihma siis kui mul on niikuinii külm, ja siis ma pean koju jalutama, ja ma juba kujutan ette, et on märg ja kurb ja märg.
(aga senikaua on mäkdonaldsi maani akende tagant päris kaua lombis plätserdavaid vihmatilku jälgida.) (külm on siiski)
(aga ilus ka)

Mu unegraafik möllab nii nagu tahab.
Kord magan 18 tundi päevas, ja olen ikka väsinud ja paari tunni pärast vajun taas magama.
Kord magan paar tunnikest ja vegeteerin edasi.
Väsimus on kogu aeg. Üks kõik kui palju vähe magan.

Kell 7 hommikul on alati kõige suurem uni. Mis on okei kui kell 9 ei peaks kodust välja astuma. Võinoh, ei ole okei, sest kell 7 magama minemised viivad tavaliselt 16 tunniste unedeni.
Ma ei viitsi enam päev läbi mitte midagit teha.
Tahaks kooli minna.

Hea ülevaate sellest, kuidas mu aju töötab, saab vaadates mu neti järjehoidjaid/salvestatud linke.
(korrastasin just neid, tõstsin asju eraldi kaustadesse ja värki, sellest see nali ka.)

Näiteks leiab mu järjehoidjatest  lingi Tips for wedding photographers (nõuandeid pulmafotograafidele) linkide Proteinogenic Amino Acid (amiinohapped, mis viitavad teatud proteiinidele?)   ja British Choirs on the Net (Briti koorid internetis) vahelt.
Kuidas mu mõtted niimoodi oma radu rajavad - mul pole õrna aimugi..

Kuna mu blogi kannab endiselt nime minuWALES, siis ma endiselt olen huvitatud, mis toimub mu pisikeses Aberystwythis, ja see pole üldse ilus. Tuul ja torm teevad oma tööd päris hästi.

http://www.walesonline.co.uk/news/wales-news/wales-weather-23-pictures-make-6476327

Noh, läks siis jälle nõnda, et seda tööd ei saanud. Algame siis uuesti nullist. (väidetavalt olin ma aga väga hea, et see pidi mind siis vist lohutama...)


Aberystwyth uputab. Mu eelmise aasta maja on ohutsoonis ja sealsed elanikud evakueeritud üles kämpusesse.. Mitmed teised sõbrad-tuttavad ka evakueeritud. Aberi kaunist promenaadist pole põhimõtteliselt mitte midagi alles peale laiali pillutud üksikute kivide. Meri möllab.

Tuul lõhub siin akna taga ka, aga Bristol mägisem kui Aber ja meil on põhiliselt ainult jõed ja mitte merd. Kuigi ka Bristoli ohukaart näitab, et kesklinn on kõik ohutsoonis..Mina istun lihtsalt oma künka otsas ja kuulan tuult.

Lisaks olen ulakas ja põletan küünalt.

Poisid ütlesid, et manager saatis neile mõlemale sõnumi, et "teil on täna uus tüüp proovimas. TA ON ÜLIVINGE"
Votsiis.  Lisaks ma olen ainus tüdruk, kes proovipäevale sai, mis on ka põnev, aga vähem üllatav.

Aju keeb igasugusest uuest informatsioonist, ja ma ei suuda juba ammu ühte asja teisest eristada.
Nats uni on ka, aga see on pigem jalutuskäigust koju (Bristoli pidutsejad on haledad, kell 3 öösel olid kõik tänavad juba jumala tühjad ja vaiksed, mõni üksik vaid taarus pudel käes kodu poole)

Muidu oli põnev. Mul on hea meel, et ma tänase öö valisin, sain põnevust ja teada, mis tegelikult ees ootab. (poisid rääkisid ka, et eelnevad ööd prooviinimestega on olnud täiesti surmvaiksed ja et jõle keeruline oli asju seletada nõnda..). Paar solvunud inimest. Mõned rohkemad purupurjus inimesed. Tegelaskujud on väga kirjud. (ja niimoodi saab Edithist kunagi kirjanik. if only.)

Kõige ajuvabam asi, mida ma kardaks on, et hotelli süsteem teeb pidevalt ülebookinguid ehk lubab rohkematel inimestel buukida kui tube vaba on.. Millest tuleb probleeme, ilmselgelt. (täna üks onu oli jube pahane.) (aga no ei saa ju midagi teha ka, uus aasta öö, ilmselgelt on enamus kohad puupüsti täis..)

Üks poiss, kes tööl oli, on itaallane, ja ma muidugi imestasin, et kuidas ta üldse midagi aru saab ja kuidas keegi temast aru saab. (see jääb mulle alati müsteeriumiks, mitmel eri alal). Ta kuulis täna öösel esimest korda sõna 'hiccup' (luksuma) ja ta oli väga rabatud kui ma oskasin talle seda sõna tähthaaval öelda ja seletada, mis see tähendab.. "See on ju nagu mingi..kõrgema klassi keeruline sõna?!" Armas, muidugi, omamoodi. Sain kasutada oma lemmikskilli - poole sõna pealt ükskõik, mis segapudru keelest aru saamine.

Harjumine võtaks ilmselt tükk aega, aga muidu teeks küll sellist tööd.