Täna oli seiklusrohke päev.

Alustuseks tolmuimeja jaht. Ehk kuidas Edith ei julge Onu käest küsida tolmuimejat (endiselt). Kaalusin juba endale imeja ostmist (võib-olla tuleks seda ühel hetkel teha ka, liiga palju närvikõdi pole ka hea, onju). Käisin 3-4 korda piilumas Onu ukse taga, tal on nagu päris oma korterike-nurgake. Teda vist polnud kodus (pingeline kuulatamine ja valguse puudumine vihjas sellele). JA MA IKKA EI JULGENUD SEDA TOLMUIMEJAT VÕTTA.
Aga siis lõpuks tuli mingi metsik julgus, ja läksin ja võtsin.
Ja sain toa puhta(maks).
(Praegu vaatan, et on ikka pärispäris puhas võrreldes sellega, mis enne oli, aga päeval tundus, et mitte midagi pole muutunud..)
Ühesõnaga. LÕPUKS sai tehtud see õudne töö. (valetan, töö pole õudne, vahendite kätte saamine on õudne).


Siis oli juba ammu aeg, et võiks IKEAsse minna.
Ootasin bussi. Neil kohalikel bussidel on mu vastu mingi vimm. Alati on nii, et kõnnin mina mööda Jersey Avenue'd (risti Broomhill Road'iga, kust buss läheb), näen, buss sõidab mööda. Ok. Pole hullu. Nad peaks ideaalis iga 10-15 minuti tagant käima. Vaatan ajakava, noh jah, toretore, buss tuli 5 minutit liiga vara (See pole isegi loogiline mitte, eelmine peatus (poole minuti kaugusel) on lõpp-alguspeatus. Bussid ei tohiks kunagi minu peatuses VARA olla..). Nojah, eks mul tuleb siis 5 minutit kauem oodata. Aga siis ALATI. ALATI. Jääb järgmine buss umbes 10 minutit hiljaks. Niiet ma ootan bussi mingi 25 minutit... Igatahes, see polnud üldse see, millest ma rääkida tahtsin.
Tahtsin öelda, et vana tädi tuli minuga rääkima. St küsis algul, et kas ma olen kaua juba oodanud.. Igatahes, me jäime jutustama. Tädi on kohe-kohe 90-aastane. Pärit eks-Jugoslaaviast (ta ei täpsustanud rohkem). Tuli Inglismaale 1947-aastal. Votvot. Ta nägi välja umbes noh.. 75 max. Ja naljakas. Ta on põhimõtteliselt terve elu elanud siin ja ikka on aksent? (väga südamelähedane teema mul.)
Rääkisime juttu terve bussi tee ka. Huvitav oli. Respekt oli.


Ühelhetkel kunagi jõudsin IKEAsse. Naersin, et üks üksik Edith tatsas seal ringi kui kõik teised olid noored lapseootel pered (või pered väikeste lastega, ühesõnaga PERED). Aga ilgelt vahva oli iseendale vahvat ja tähtsat nägu teha ja istuda toolidele, ja raputada pead, ja teha nägu, et ILGELT PLANEERIN HETKEL KODU. (seal oli üks jube armas showroom ühetoalisele korterile, ja see oli absoluutselt mu ideaalkodu, NII ARMAS ja pisike ja armas ja armas).
Igatahes ostsin laua endale, sest ma leidsin, et aitab jamast, on aeg hakata produktiivseks, ja ma olen avastanud, et lauata on raske olla produktiivne.
Lisaks ostsin kaneelirulle ja kardemonileivakesi. Ja nüüd on kurb, sest need kaneelirullid on kodu maitsega. (mis on veider, sest nad pole kodustehtud kaneelirullide maitsega, aga meil on kodus olnud kunagi kuskilt ostetud selle maitsega kaneelirulle. Ma arvan. Ma pole ammu kodustehtud kaneelirulle saanud, ma võib-olla lihtsalt ei tea enam).
Ja ühesõnaga, ma avastasin, et 12kg on pagana raske. Ja kirusin ennast, et ma nii loll olin ja mõtlesin, et suva, saab tassitud küll. Tähendab sai tassitud, ja ma harjusin sellega ära, ja õnneks bussid sõitsid ka kaunilt, aga alguses oli küll selline tunne, et isversusver.
Nüüd on jäänud vaid laud kokku panna ja produktiivseks hakata!