Ma olen natuke pettunud elus, et keegi ei öelnud, et töötamine finishin'i tähendab, et ma lõpetan kell 2 öösel. Nuuks. Ja siis jaluta Cliftonist koju. kurb hakkab endast. (ja ma veel ostsin päevapileti, et saan õhtul koju veel või vähemalt kodule lähemale..)

Lisaks olen nõrk. Taldrikute tassimine käib üle jõu. Homme ma ei tõsta midagi, lihtsalt ei suuda, ilmselt.  Õppisin ära muide kolme taldriku kandmise, aga see oli ka väga värisevate kätega toimiv toiming.

Põletasin palju näpuotsi otse kuumast pesumasinast tulnud nõusid kuivatades.

Rääkisin mingi tüübiga nõudepesu ajal teatrist ja Robert Wilsonist. PÕNEV. St, ta rääkis. Ma noogutasin. Naersin selle pihta, et ta Robert Wilsonit teadis.

Tegin pettust jälle ja inimesed ei saanud aru, et ma olen kuskilt mujalt kui britimaalt. Täpselt nii äge olengi.

Süüa sai ka, sa vahi, väga fäänsi oli. Sessuhtes, et kui tihti üks Edith ikka kana saab süüa?

Ja kõik winkisid (st, pilgutasid silma) mulle täna. Ja ma olin väga segaduses. MISTETAHATEMUSTSAADA?!

Ühesõnaga olen suht laip (aga see ei tähenda ju ometi, et ma tund aega veel lisaks mõttetult üleval passin.) (Hurraa, netisõltuvusele)

Ma nüüd kaon magama, ausõna.