Netflix saatis emaili : "Edith, hea, meil on uus film, mis sulle meeldida võiks!"
Ja film ise?
"Cars 2"
Ma itsitasin :D

Mu järgmised kõik postitused kuni märtsini välja on ilmselt stiilis : "appi, appi, paanika, dsm, appi, inimesed, suhtlus, salaaed, dsm, paanika, appi" (umbes)

Täna oli "päev kontoris" ehk P jagas dokumente mulle. (ehk iga kolmanda lausega, mis P seletas mulle miskist dokumendist käis mu peas eelnev vestlus iseendaga..)

Ja ma imestasin päris kodu idee pihta..
Ja britide pihta.

"Kas ma võtan saapad jalast ära?" "Üks kõik" "Aga teil on vaip maas?!" "Eee..ja siis?" "Ma vist ikka võtan jalast ära.."

Ja toideti mind taas. Ja neil on jõuluehted igalpool - mööda trepikäsipuud ja pildiraamidel ja.. Nii armas, kõik selle pärast, et laps tuleb esmaspäeval koju :D


--

Ma tegelt tahtsin midagi muud öelda, aga kes seda enam mäletab.. AAA.. Et minust sai sujuvalt tehniline konsultant : "Kuidas ma sellest arvutis lahti saan?" "Vaata seda telefoni siin, miks ta seda nii teeb?"
Herr P, te olete oma mingine 30+ aastat arvutitega ja IT-nduse ja värgiga töötanud.. Kust ma peaks teadma neid asju?

--

Mälupulgal oli pilt nimega "plaan", mis oli lavaplaan. P arvas, et ma ei oska kirjutada, ja parandas selle ruttu "plan"iks. Ma itsitasin.

Mõtlesin, et teen piparkoogi tainast.
Läksin kööki.
Seal valitses kaos.
Sest muidugi nende 20 inimese seas, kes seda kööki kasutavad, pole ühtegi, kes tuleks selle peale, et enda järel koristada või miskit..
Milleks... Milleks..
Minagi pole mingi koristamisgeenius ja -viitsija, aga selle peale tulen küll, et kui majas on 21 inimest, siis on targem jätta asjad ilusti pärast kasutamist..
Ugh.

Mul läks nüüd taigna tegemise tuju ära ju.

Ma muidugi endiselt paanitsen ja teen märkmeid kuu aega enne kui proovid algavad, onju.

Leidsin siis selle SM'i listi:

Things You'll Need:
* Your SM kit
* A messenger bag or backpack
* Your prompt book
* A questionable will to live

ja itsitasin tükkaega.
Sama artikkel tegi veel märkuseid stiilis:
Stay calm. No ones going to die (hopefully).

Ma absoluutselt mõistan :D

Ühesõnaga. Ütlesin, et olen DSM. St, see kes iganes oli öelnud, et on DSM ütles, et ta ikka ei saa olla. Ja siis meil oli P'ga mitu piinarikast vestlust..
Ja mul on paanika. Jälle, endiselt.
Kirjutasin just proovigraafiku märkmikusse.
Adjöö social life. Mitte, et mul seda oleks. Aga jaanuar-märts on üpris..üpris surm. Heihoo.

--

Sattusin elevusse, sest üks visualiseerimisprogre laseb lihtsalt tasuta tudengiversiooni allalaadida. Ja IONi offline valguspuldi programm töötab ka mu arvutis ja siis ma olin elevuses, et ma tegelt ka saan teha värki oma arvutis.
Ja siis hakkasin visualiseeriat avama ja siis muidugi ta lööb errori, et mu videokaart pole piisavalt hea -_-. No deem. See arvuti.

--

Mu viimase hetke šokolaadikalendri otsing lõppes sellega, et mu ainsaks võimaluseks oli "Frozen'i" kalender. Möh? Ma oleks arvanud, et need ostetaks kõik esimeste hetkedega ära.. Aga ilmselt neid osteti lihtsalt sisse niiiii palju, et kõiki hullunud masse accommodate. (ei, eesti keel ei tule.)

--

"Salaaia" muusika on vinge!
Lisaks [title of show] - tuleb korralikult OBC ära kuulata, see tundub ajuvaba ja vahva! (ja muidugi ülejäänud hiigel list muusikale, aga jah.)

Peas on mitmendat päeva paanika, et "Esmaspäeval on detsember ja mul pole šokolaadikalendrit"
Raske elu....

--

Praeguse gala-show eest sain täpselt £2, sest ma tegin miskisele vanale onule teed ja lubasin tal meeskonna küpsiseid süüa...Möh?!

--

Eriti hea on valgust üles panna kui kohalikud redelid ei ulatu lava valguseni ja auditooriumis ulatuvad kahe madalama valguseni. (oleks, et need prožed oleks kuidagi normaalselt fokusseeritud, aga see oleks ju liiga lihtne..)

--

Oh salaaed, salaaed. Ma ei tea, mis ma teha tahan. Ja P tahab väga teada, kes mida teeb. Ja mu vastus on iga kord "mökmök".
Mille tulemusena elasin üle piinliku autovestluse teemal, mida kõike ma teha võiks.
(endiselt pole targem..)
Mille tulemusena ma olen õhtu läbi vaadanud ja uurinud visualiseerimisprogramme ja ahhetand ja ohhetand ja mõelnud, et ükskord on mul vägev arvuti ja palju aega ja motivatsiooni ja raha.. ükskord.

--

Hommikusöögi kokk avastas esmaspäeval, et ma polegi britt. Ta oli tükkaega jahmunud. Hästi, hästi.
Lisaks suutis ta olla enamvähem normaalne terve hommiku vältel + jagas minuga oma poolikuid trüfleid, mis olid päris kaunid..

Ma tegelikult alustasin eilset kirjatükki mõttega, et ma räägin UWE muusikalist, aga noh..ilmselgelt ei rääkinud.

Ma tähendab tahtsin ainult seda öelda, et ma ei tea kas ma tahan olla terve elu valgusega seotud. (okei, ilmselt suht tahan, aga mida ma öelda tahan on, et ma tahaks kõike teha..endiselt..)(ja noh enamus teatritehnikuid on kalduvusega ühes suunas ja siis oskavad natuke kõike muud ka..)
Aga langes suur vastutus. Ma ilmselt olen "Salaaia" valgusprogremmeerija ja pean preprogrammeerima kogu valguse pulti, et etenduse nädalal oleks lihtsam. Kasutama visualiseerijaid ja muid väga professionaalseid asju. Ja see tundub nii hirmus.. (ja etendus on pagana märtsis, ja ma juba paanitsen..). Aga P arvas, et sellega saan ainult mina hakkama..
(Ja ma tahtsin üldse olla DSM, st pmst inspitsient.. Aga ilmselgelt on see veel palju palju suurem kohustus ja ma sellega ei saaks üldse hakkama, aga ma oleks tahtnud proovida, sest võimalust DSMi mängida või kogemust saada üldiselt niisama ei saa..)

(Nalja ka, mul mitu päeva kummitasid "Salaaia" lood peas. ETENDUS ON MÄRTSIS ja ma juba kummitan.. Õudukas)