Ma tegelikult alustasin eilset kirjatükki mõttega, et ma räägin UWE muusikalist, aga noh..ilmselgelt ei rääkinud.

Ma tähendab tahtsin ainult seda öelda, et ma ei tea kas ma tahan olla terve elu valgusega seotud. (okei, ilmselt suht tahan, aga mida ma öelda tahan on, et ma tahaks kõike teha..endiselt..)(ja noh enamus teatritehnikuid on kalduvusega ühes suunas ja siis oskavad natuke kõike muud ka..)
Aga langes suur vastutus. Ma ilmselt olen "Salaaia" valgusprogremmeerija ja pean preprogrammeerima kogu valguse pulti, et etenduse nädalal oleks lihtsam. Kasutama visualiseerijaid ja muid väga professionaalseid asju. Ja see tundub nii hirmus.. (ja etendus on pagana märtsis, ja ma juba paanitsen..). Aga P arvas, et sellega saan ainult mina hakkama..
(Ja ma tahtsin üldse olla DSM, st pmst inspitsient.. Aga ilmselgelt on see veel palju palju suurem kohustus ja ma sellega ei saaks üldse hakkama, aga ma oleks tahtnud proovida, sest võimalust DSMi mängida või kogemust saada üldiselt niisama ei saa..)

(Nalja ka, mul mitu päeva kummitasid "Salaaia" lood peas. ETENDUS ON MÄRTSIS ja ma juba kummitan.. Õudukas)