Praegu peaks üks Edith üsna usinalt esseed kirjutama, sest homme keskpäeval lööb kell ja kui punkt siis pole ära antud, kukun läbi. Aga see ju siiski pole piisav motivaator. Hoopis põnevam on teha kokkuvõtet oma elust, mis kedagi ei huvita, hurraaa.
Ei, tegelikult. Aastavahetus möödus Rudolfi emaga lobisedes. Elust ja olust ja kõigest. ETV käis taustaks (mainiks, et ma vaatan esimest korda üle 100 aasta ETV aastavahetuse programmi, eelmine aasta Eestiski ei tulnud selle peale, et seda vaadata..). Ja kohaliku aja järgi 00:00 lükkasime end üle BBCile ja vaatasime Londoni tulevärki. Aberis lasti umbes 2 poolikut raketti. Impressive.
Ja siis ma rongitasin end Sandra juurde Londonisse, sest kunagi pole liiga palju Londonit. Jalutasime palju. Palju olemist Southbankil (sest Sandra elab valel pool jõge..), kus ma pole varem käinud, leidsin, et mulle meeldib vale pool rohkemgi vist. Palju rahulikum ja kuidagi.. kultuursem, eh ma ei tea, mis ma selle all mõtlen. Natuke hirmsam ka samas, siuke nats geto värk sealpool. Aga samas siuke..vanalinn on ka sinna ära eksinud.
Hõiskasime ringi Globe'i raamatupoes, käisime Tate Modernis ja olime ehtsad draama tudengid - mõlemal märkmikud käes, teevad hoolega märkmeid iga asja kohta. Oli palju mõtteid - teatrist, performance'ist (etenduskunstid! nagu NO99 uudiskiri mulle selle asja eesti keeles selgeks tegi! nii hea! NO99 uudiskirjad mulle meeldivad!), liveness'ist, new media performance'ist ja stsenograafiast, ühesõnaga.. kõigest, millest peaks seoses eelmise semestri moodulite ja eesootavate esseede ja presentatsioonidega.
Tegime pilte, tähendab, Sandra tegi, kõigest! olin päris kade kohe, et noh.. ma ei tea.. ta jaksab teha? oskab teha mitte millestki pilti ja ikka katsetada ja proovida ja kõiki seadistusi näppida ja teha ja teha ja teha.. samas kui ma üritan ilgelt teha üks kord ja et siis oleks kohe Voila ja kõik imeilus, aga ei ole ju. Erakordselt palju pilte minust. Ei taha pilte minust. Kole on vaadata.
Käisime pubis. Ilgelt palju rahvast oli. Tähendab, mida sa ootad SOHO-äärsest pubist, mis on kohe Piccadilly Circuse kõrval. Enne käisime mööda SOHOt, suvaliselt, et leida õiget kunstipoodi (kusjuures, me mõlemad mõtlesime sama poodi, mis oli päris tore). Lõpuks leidsime ka, 9 minutit enne sulgemist. Kurb. Kunstipoodides ma kulutaks palju raha, kui oleks raha, mida palju kulutada.
Üritasime jõuda Sherlock Holmes' muuseumi, ei saanud, järjekord oli pikk. Kurb. Siinkohal kiruks BBC'id.
Oxford Street'il on uus Primark, st neid on seal nüüd kaks. Aga see uus on tore. Seal on süsteemid ja kõik pole üksteise otsas nagu absoluutselt igas teises primargis, kus ma käinud olen. Aga ei ole ühtki ilusat asja üheski poes hetkel. Või... on asju, aga neid, mis on ainult riidepuul ilusad või mannekeeni seljas.
Teatrisse ei jõudnudki. Piletileht oli natuke kahtlane ja siis me ei riskinud. Käisime küll National Theatre'is. UK aasta loodusfotograafide näitus oli. NII IMEILUS. Oigasime Sandraga korda mööda ja korraga. Olime inspireeritud, tahtsime kõike teha ja käia ja olla ja ohsapoiss. Ja siis olime kaua veel NationalTheatre'i raamatupoes, sest hea on vahelduseks olla poes, kus ongi su lemmiktüüpi raamatuid. Ausõna oleks tahtnud vähemalt nelja valgusraamatut ära osta. Rääkimata lavakujunduse või stage management'i raamatutest ja lihtsalt näidenditest. Oeh.
Tate moderni raamatupoes olin natuke kurb, et seal pole ühtki etenduskunsti raamatutki, ma mõistan, et päris teatriraamatuid seal pole, aga etenduskunstid on nii tihti seotud lihtsalt..kunstiga, esitatuna muuseumites ja mitte teatrisaalis (kui palju etenduskunstide liiki kuuluvad asjandused on üldse esitatud teatrisaalis??või vähemalt traditsioonilises teatrisaalis?). On nagu installatsioonid ja videod ja asjad, aga pole ühtki kirjandust nende kohta? Aga kust ma siis neid loen? Raamatukogust või telli amazonist, jah? Mh. Nii pole üldse põnev.
Ja siis tagasi sõites leidsin, et bussid mulle ikka üldse ei meeldi. Päris jube. Tähendab, bussid Walesis. Kõik oli kena ja ilus kuni me Shrewsburyst välja sõitsime Aberi poole. Sest enne olime kiirteel. Aga sealt edasi hakkavad pisikesed maanteekesed ja kohutavus. Ei ole mulle, eelistan rongi.
Ja nüüd paar viimast päeva olen teinud essee kirjutamise nägu, mis on jäänud üldiselt lihtsalt näoks. Ja varsti hakkab jälle põnevus peale, kui oleks seda viitsimist. Või nagu.. tahaks teha, aga ei taha näha kedagi, ega kohtuda inimestega, ühesõnaga - oma toast ei tahaks väljuda. aga teha tahaks jube palju.
Ja tegemist hakkab jube palju.
Keithiga tuleb üks fotoshuut ära korraldada.
Nomadic Playersitele hakkan lava kujundama. (mitte et ma endiselt ei suuda meenutada, mis selle etenduse nimi oli...)
Lollile Kyle'ile (noo, vabandust, aga nii on) on vaja valgust teha presentatsiooni jaoks??? (ma tõesti ei tea kas on vaja?? Ses suhtes, et...eee.. see on tema presentatsioon..)
Enda new media grupi presentatsioon on vaja teha ja ägedaks teha.
Lõpulavastuse essee tuleb kirjutada ja see tundub niiii jube.
Stsenograafia lavastuse moodul tuleb.
Shakespeare'i moodul tuleb.
Broadwaysil tulevad uued asjad.
Kool hakkab läbi saama ja jube on olla. Pool aastat veel ja siis olen taas tundmatus kohas vette visatud.
