Mu ümber on ilusad inimesed, kes ajavad mu asju, minu heaks.
M ja S, kes pidevalt smseerivad, et "SeejaSEe otsib töötajaid - sulle sobiks see!"
Ja siis Paul (ja ka Matt, üllatavalt?), kes ajavad teatririda ja räägivad kõikide vajalike inimestega.
Ma ei oska olla nii ilusate inimeste keskel. Halb hakkab enda pihta.

Teisipäeva päeval juba olin nii väsinud, et inglise keel ei tahtnud hästi välja tulla suust. (St, ma olen päris kindel, et ma vahepeal rääkisingi eesti keeles..)
Hommikud pole minu jaoks. Et 8.30 olla majast väljas, on vaja HÄSTI palju tahtejõudu. (Seletasin seda M'ile täna, ta naeris mu üle ja ütles, et "8.30 hommikul on ju tegelikult juba keskpäev... minu jaoks". Bleh.

Ehk sel nädalal teatrimaailmas:
* Edith teeb nägu, et ta saab aru, mis toimub elektri-installatsiooni-maailmas. Kaablid ja positsioonid ja terminalid ja. Eh, mida? (ja natuke blondid hetked..)
* Edith saab aru, miks wibbliwobblid (ehk liikuv-valgus) tegi seda, mis ta just tegi ja kuidas viga parandada. Hakkab looma.
* Ei Edith ega Paul ei tea, mida üks või teine cue peaksid tegema. "Kas ma lihtsalt vajutan Go?" "Jaa, mida iganes, midagi väga hullu ju ei saa juhtuda.." - Lisaks - milleks peaksid näitlejad oma blockingust kinni pidama. Milleks? Kellel seda vaja on? Me cue'd ju üldse ei olene nende liikumisest. Mkm.
* Tim'iga üürgame korda mööda (ja korraga) erinevaid esitatud laule ja üritame teisele üht või teist laulu kummitama saada. (Tim'il igal juhul õnnestus see..)
* Edith peab pagana Qlab'is videojunni hästi professionaalselt tegema pühapäeval, ruttu. Üldse ei oota seda. (peaks vist Qlabi taas avama ja vaatama, et kuidas miski toimis..)


Ja muidu:
Mina, peakokale: "Jah, ma teen järgmine nädal hommikuid. Ma olen S'i juures öösel ja siis ma ei pea 2 tundi transporteeruma, et tööle jõuda, nii et on OK."
Peakokk: "Et, kas 11 on liiga vara..?"
Mina: "EE... Ma just ütlesin, et MA EI PEA REISIMA, et siia jõuda. Ma võin teha hommikusööki ka.."
Peakokk: "Ok, ma panen su kella 11st siis"
Midaiganes. MIDAiganes.

Tänane päev oli üks kehv päev.

Ma olin millegi pärast niii väsinud.
Ma suutsin kaks näppu nii ära põletada (kes pagan arvas, et jube hea mõte on hoida taldrikuid kuumas-kapis?! ma saan aru küll, et tegelt ongi nii, aga noo niii kuum?!) , et vahepealne valu oli natuke minestamisväärne. (mida ma muidugi ei teinud, kuigi oli päris kole olla.. töötasin õnnelikult edasi.)
Siis Azteci jõudes hakkas pool-migreeni-laadne peavalu, ka ülivahva. Võtsin lõpuks ühel hetkel tabletti, aga see ju võtab aega, et mõjuda, ja siis ta mõjus ka võib olla tund-poolteist. (nüüd on õnneks vaibunud tuikavaks valuks, mis on pmst...suva)
Ja siis mu hüppeliiges arvas ka, et ikka pole veel aeg ilma elastikuta 7tundi jalul olla. Woop.

Samas, olen ma eriti osav ja kiire sell, ja jõudsin ikkagi oma esimesele öiseleBath'i bussile, mis sest, et linna minev buss jäi hiljaks. Ma olen kiire sprindipoiss. Üle tänavate ja autode vahelt.

Ja Sarah andis mulle mitu kooogitükki kaasa (polnud üldse nii hea nagu ma lootsin, ma endiselt kirun seda 4-tärni...), ja ma ei unustanudki neid maha!
Polegi täitsa asjatu. (st olen peaaegu asjalik)

HELLJEAAAAH.
Nädal sai läbi ja ma ei surnudki ära! (sellest ma ei räägi, et kui neljapäeval juhtus, et jõudsin kell 4 päeval koju ja järgmise päeva töö algas alles kell 2 päeval, et siis ma magasin kerged 18 tundi järjest. Ja oleks kauemgi vist maganud kui poleks pidanud tööle minema,jälle) Nüüd ma olen kõigeks võimeline.
Edith töötas see nädal 57 tundi. Järgmine nädal olen rikas ja kolin Hollywoodi, vm.

Ma tegelikult tahtsin öelda seda, et Azteci Sarah on mu auto-semu. Tal oli täna igav ja tõi mu koju ära. Saate aru jah. ÜLIKÕVA. Kella 1 (või 2 kui on loll bussijuht) asemel jõudsin 23.30 koju.
Ühtlasi olen oma elus pettunud, et mul juhilube ja autot pole, sest mu 1,5 -2 tunnine bussisõit on 35 minuti autosõit. Päris kurb hakkab endast nii ju.
Ja Sarah oli teine inimene see nädal, kes ei suutnud oma kõrvu ja karvu uskuda, et ma pole inglane.
Eile tüüp Hawthornist arvas, et ma iirlane või kehvemal juhul šotlane. Njamh, see on päris uudne värk..
Naljakas veel, et nad mõlemad on Brasiiliast.
Sarah'iga rääkisime fotograafiast ja lubasin ta teatrisse viia selle eest, et ta mind koju tõi. Semu 4! (Ta on nats nagu Weronika, alati annab mulle süüa. Aga see on sellepärast, et ta on üldiselt magustoidu alas kokk ja siis neil alati on midagi üle või koogitükid valedes mõõtmetes või midagi.. Aga nagu reaalselt, neil on seal ülikehvad toidud. Mis pagana 4 tärni hotell? Ma teen 8x paremat juustukooki kui see rämps seal.võeh. Samas, täna sõin beseed kreemi ja marjadega, ohsamumeie, see oli kaunis. Või nädala alguses Bailey'se panna cottat ja vaarika-valge šokolaadi creme bruleed. Need olid pärispäris kaunid).


Ja siis, keegi postitas feisbuukis "slaavi horoskoobi".
KOBRAS (10. oktoober – 9 november ) Kopra püüdlused korra ja rahu saavutamisel on viinud teda selleni, et ta on õppinud ehitama tamme, tõstma ojade ja jõgede veetaset ning tegema paisutiike. Kõik loomad kohanevad ilmaga, kuid kobras kohandab ilma enda järgi, kohandab oma iseloomu ja päevarežiimi. Kopral on alati kõik käeulatuses, ta kunagi ei kiirusta, töötab rahulikult ja enesekindlalt. Teised loomad kadestavad teda, kuid kopra elu on nende jaoks liialt keeruline. Olla kobras tähendab palju teada ja palju osata. Aga kui loomad põgenevad kabuhirmus tormi ja metsatulekahjude eest, sukeldub kobras lihtsalt oma veealusesse urgu ning rahulikult ootab selle tühiasja möödumist, mis teiste loomade jaoks on katastroof. Kobras oskab oma elu seada nii, et kõik tema kõrval olevad tunnevad end rahulikult ja kaitstuna, isegi siis kui ülejäänud maailm kokku kukub.

Ja ma ütlen haah. Haaah. Haaah.


Mul tegelikult oli nädala jooksul mitu korda midagi öelda, aga ma olin koguaeg nii zombie, et ei jõudnud arvutitki avada, ja nüüd ma ju muidugi ei mäleta enam mõhkugi.

Mu eilne õhtu möödus Bristol Museum'is töötades. Naljakas oli seal jälle olla, mu esimene agentuuri töö-öö oli ju ka seal. Ma väga lootsin, et mu lemmikud töö-semud on ka seal, sest tundus, et on suur üritus, aga pidin pettuma. Palju-palju uusi-tundmatuid nägusid. Njah, eks nii ta vist on agentuuriga.

Igatahes oli Bristoli ülikooli grad ball. Mis oli imeline. Neil oli natuke nagu 20ndate teema, ja palju vahvaid nippe mõeldud, iga neiu istekohal oli lehvik ja igal härral kõvakübar.
Paljud härrad olid väga kaunilt 20ndate stiilis, või natuke varasemas, kikilipsude ja trakside ja sallidega üle õlgade. Või siis oli paar härrat, kes oli läinud tööklassi 20ndate stiili, ruuduliste pükste, ja traksidega ja mitte lõpuni kinninööbitud pluusidega. Väga šehv.
Neidude kohta ei oska midagi nõnda öelda. Nad olid üldiselt väga 'tavaliselt' balliriides. Ja vähem oli tunda ajastuhõngu. Olid küll mõned, kellel olid karvased õlakatted-asjad (inglise k 'stole', pole õrna aimugi, mis asi ta eesti keeles on), ja teised kel olid juuksed väga õiges stiilis.
Ja mitmed, kes olid oma rahvuslikus uhkes india kostüümis, näiteks. Ja üks neiu, kes kandis väga kaunilt välja aafrika kuninganna riietuse.
Ja siis paljud, kes you know.. lihtsalt tulid pittu. Sest ega igapäev ei saa tasuta šampust ja veini + osta lisa baarist. (tähendab, mis tasuta, nende piletite hinnad olid ilmselt ülemõistuse kõrged..)

Igatahes, suutsin end väga osavalt taas ettekandmisest vabastada, aitasin hoopis ühe tuttava näoga, Wendy'ga, kokkasid. Panime magustoite välja ja tegime neid pähklipuruga kauniks, ja sättisime snäkikandikuid, ja pärast jagasime neid. (Ma absoluutselt võitsin olematu võistlusele, et kelle kandik saab rutem tühjaks. Ma olin lõpetamas oma teist kandikut, kui Wendy ja ühe teise tüübi kandikud olid veel täitsa täis..)

Lisaks sai minust õhtuga meister šampuse valaja. Ma avastasin, et ma pole elus ühtegi šampuse pudelit avanud. Noh, see viga sai eile parandatud. Ma avasin vähemalt 25 pudelit. Kui mitte rohkem. Ja lõpuks suutsin šampust valada nii, et ei oodanud 30 sekundit vahepeal, et vaht ära läheks.
Jube kaunis oli alguses, neil olid suhkrulilled, mis läksid šampuseklaasi põhja, ja mis siis hõljusid imeilusalt klaasis ja andsid šampusele kauni roosaka värvi!

Ja neil oli täis jazz-swing bänd. Nagu. KUI LAHE SAAB OLLA?! Ma täiega swingisin kaasa kui üle tantsupõranda kuhugi suunduma pidin. Nii kaunis!

Lisaks leidsin end taas olukorras, kus sain kõikide vihaste osapooltega hästi läbi ja olin natuke lepitaja. Jälle. Ja sain kiitust, et mul on 'väga hea iseloom'. Votvot. Ja siis sain imestust enda kaela, et 'sa polegi kohalik?' jaa 'sa jalutad koju????' Eks ta ole, eks ta ole.

S aagiks oli üks kõvakübar, mille ma pätsasin kui koristasime. Ja koju jalutus oli ka väga kaunis, polegi seda ju ammu teinud.
Ma nüüd ei teagi, kuhu ma jõuda tahtsin sellega.
Ma tegelt tahtsin ainult seda öelda, et ma olen šampuse valamise meister nüüd, aga läks nats teisiti, jälle.

Edith töötab nüüd kodust 2 tunni kaugusel 4 tärni hotellis.
4 tärni hotellis, kus on maailma kõige kehvem lasanje. ÖÄKK.
Isegi Tesco 75penni maksev, mikrokas soojendatav lasanje, on parem.

aga nagu.. tahtsid mind ettekandjaks, ja mul on hea meel, et ma keeldusin, sest ma ausõna ei suudaks tööl ülikonda kanda. NO THANKYOU.

Üks noorkokk sai peakokalt eile pahandada "Sa oled Edithi unarusse jätnud!" "Mida, mida? ma pole midagi teinud?!" "Sa unustasid talt küsida, et kas ta tahab juua midagi!" XD

Ühesõnaga, ma veel ei oska midagi kommenteerida, aga et.. eee tutvused loevadki. Isegi pagana kitchen porteri töö saamiseks..

Ja et esialgu ainult kaks korda nädalas, sest see on FAKING KAUGEL.  (Aga st et vähemalt 14 tundi tööd nädalas on garanteeritud. Ma saan rikkaks nii veel)

Ja mul tegelikult oli mitmeid asju öelda, aga kes seda enam mäletab..

Ah, mind lasti varem ära, et ma ikka bussi peale jõuaks. Ja siis buss jäi 10 minutit hiljaks. ÖÖSEL. KELL 11. JÄI BUSS 10 MINUTIT HILJAKS. KUI TA TULEB LÕPP-PEATUSEST?!?! MÖÖDA TÄNAVAT, MIS ON AINULT ÜHISTRANSPORDILE JA RATTURITELE MÕELDUD?! MIDA PAGANAT?!
(Ehk selle linna bussiliiklus on üle mõistuse minu jaoks.)

kjdsglfdkglkdsölgk.
Tahtsin öelda ühesõnaga, et vahel on Badockis teine supervisor, üks mees. Ja ta on jobu.
No jumal ta ajas mind nii närvi täna. Ja ma ei lähe väga kergelt närvi.
Ta üritas hoida kõiki agentuuri inimesi tudengitest ja toidust võimalikult kaugel. Mis tähendas, et mina ja üks poiss pidime "Voila ja nii" õppima ära ja tegelema pottide ja muude suurte ja raskesti puhastatavate asjade pesu.
Kuigi tal oli üks kohalik, kes ütles talle 8 korda, et ma teen ise, ma tean, mis ma teen. AGA EI. Ära kuula mõistlikku juttu.
Siis see supervisor iga 10 minuti tagant mõtles ümber, et mis sa tegema pead. Saatis mind ühest kohast teise, kogu aeg. Või pani mingi uue agentuuri tüübi näiteks nõusid pesema, see tüüp ei jaganud üldse matsu, et kuidas värk toimib ja mis ta tegelikult tegema peab. HÄSTI.
Lõpuks ma otsustasin, et ma ei viitsi teda väga palju kuulata, ja teen, mis ma tean, et tuleb teha, ja kontakteerun teise kohaliku tüübiga. Ja siis tuli taaskord siuke Aberystwythi ja Dave'i olukord, et ta nagu jälgib, mis ma teen, ja on näha, et ta ilgelt tahaks midagi halvasti öelda või, et ma teen midagi valesti või lihtsalt..näägutada, aga no raisk, Edith teab, mis ta teeb, ja polegi midagi öelda. (aga sa näed seda ta näos, seda vajadust midagi öelda, paisumas ja pulbitsemas..)
Ugh. Ma arvan, et tal tegelikult on mingi asi mu pihta, et ma talle ei meeldi. Kui ta selle uue tüübi pani nõude pessu ja masinat kasutama, keda keegi käis pidevalt juhendamas ja värki, et siis mina, kes ma olen pagana nädal aega järjest juba Badockis olnud (ja teaks suht, mis ma teen..), ma pühkisin 40 minutit köögi põrandat (tegelikult oli hästi vaikne ka, ja tudengid magasid, vist, et siis ma meelega pühkisin kaua, et oleks midagi teha...)  Või peaaegu vahetuse lõpus küsisin, kas on veel midagi, mis ma teha saaks (sest ma olen äge, ja teadsin ise, mis ma teen, ja tegin rutem kui teised..), siis ta ütles mulle "EI" , et siis 5 sekundit (päriselt) hiljem öelda sellele uuele agentuuri poisile, et "puhast need toidukärud veel ära". Nagu. MISASISAOLED.

Mu pahameel üldse ei tule siin nii hästi esile, aga ma trükin seda väga intensiivselt klahve vajutades!
BLERGH.


----

Korraga on kõik puud pungil. Ja lumikellukeste kõrval õitsevad krookused ja nartsissid ja muud elukad! Ja kui Päike paistab, siis on nii soe, et noh, varsti võib juba lühikeste käiste väel väljas olla. (Ja nii kui Päike on peidus on nii külm, et täitsa surm kohe)

---

Kunagi ammu, kui ma Mäkist koju jalutasin, oli maailma kauneim apokalüptiline äikesetorm kauguses. Nägid, kuidas eemal lihtsalt pillub elektrinooli, ja taevas läks seal ühes punktis valgeks iga natukese aja tagant.
Aga oli täielik vaikus.

koolitus oli täna tobe, endiselt.
Istusin mehe kõrval, kes tegi kõike maha. Nagu. KÕIK, mida keegi ütles, ta vaidles kategooriliselt vastu. JA SA ÜRITAD KLIENDITEENINDAJA OLLA?!?!?!
Ugh, Lõpuks lihtsalt lülitasin end täitsa välja, ja kuulasin ainult juhendaja häält ja mitte teiste möla.
Õudne koht.

Lisaks see kõik sakib, sest ma just sain töötukassalt kirja, et kuna ma viimased kaks nädalat olen 8 tundi töötanud, et siis vähendati mu raha, ja nüüd ma saan nädalas 15 naela. Ehk homme ootasin 100naela ja selle asemel saan 30! Nutaks natukene. Kiri ütleb, et "This is based on  how much the law says you need to live on." (Ehk seadus ütleb, et nii palju on piisav elamiseks.) PALJUÕNNE. Seda ma tahaks küll näha, kuidas keegi selle raha eest ära elab.
Jääb ainult loota, et järgmine nädal saab jälle rohkem vahetusi agentuurist.

Täna töötasin ka, ülikoolis, taas. Tädi mäletas mu nime, ja ma olin niii üllatunud. (Ma olen selles ühikas ainult korra olnud, ühe piduliku õhtusöögi ajal, ja meid oli siis palju agentuurist seal...).
Jube tore oli. Palju toredam kui teises ühikas. Teises (eh, peab vist ikka nimesid hakkama kasutama. Täna oli Baddockis, tavaliselt olen Hiatt-Bakeris) on nad siukesed mossis tädikesed.  Aga Baddockis nad teevad oma tööd hästi ja rõõmuga, ja tore oli koos töötada.

Midagi muud ei ole, ainult, et neli päeva peab seda koolitust veel üle elama..

Ha, meelde tuli veel, et jäin bussis magama, no nii zombie olin. Ja üks onu äratus mu üles. "Kõik korras? Ma ei teadnud, kus sa maha tahad minna, ja siis ma mõtlesin, et ma igaks juhuks ajan su üles."
See oli kõige armsam. Tegelikkuses olin ma maganud täpselt umbes 2-3 minutit ehk ühe peatuse vahe.

Hommikused ärkamised ei sobi mulle ikka üldse.
Täna hommikul oli jälle kahju endast, kuigi tegemist polnud väga varase minekuga. Pidin bussil olema pärast 10t.

Olin taas ülikoolis, lihtsalt toiduvahetuses (et st, mitte pidulik toidukord). Tõstsin juurvilju taldrikutele, kui neid taheti. (mul on iseendast ette kujutus kui kuskilt Viktoria aegsest Inglismaad kujutavast filmist, kus mõni suur paks kole tädi tõstab mingit ebamäärast supi-pudru vahepealset blöginat pisikeste nälginud laste taldrikute, et nagu "Sloshhh" ja kogu taldriku on jura täis ja tädil on hästi suva. Ma tegelikult loodan, et ma ei olnud nii õudne..)
Naersin inimeste toiduvalikute üle. MIDA TE SÖÖTE INIMESED? Nagu inimesed, kes võtsid liha (valikus oli kana või lammas) ja siis võtsid ainult keedetud kapsast kõrvale?! Kellel ikka kartulit või couscousi või midagi muud vaja läheb..
Suht igav oli, sest pühapäev ja kole ilm oli, ja mina oleks igasuguse tudengi asemel eelistanud vähemalt pool päeva voodis veeta.

Ja nüüd ma lõpuks jõudsin olümpia lainele. St nii palju kui BBC teda näitab, sest ma olen siiski laisk, ja ei viitsi ju ometi otsida midagi spetsiaalset. Tähendab, minu jaoks olümpiavõlu ongi see, et sul lihtsalt käibki kuskil taga mingi ülekanne pidevalt ja sa vaatad kõike valimatult...
Oli kaunis, ja olen jube hellik, ja nutsin iga võitja/medalisti pihta. See siiras õnn nende silmis lihtsalt toob ühel Edithil pisarad silmad.
 Britid eriti, nende neiu võitis pronksi lumelaua mingis võistlusel ja kõik BBC kommentaatorid olid nii elevil, et mul oli ka nii ilus olla.
Juhuslikult sattusin ka nägema natukene uisutamise tiimivõistlust. Nägin preili olen-15-aastane-geniaalsus Julia Lipnitskaiat sõitmas. Vaatasin suu lahti. Neiu hüppab nagu see oleks ta tavaline liikumisviis ja paindub nagu poleks konte. IMEILUS vaadata!
Nägin ka jäätantsu, ja imestasin, et see on arenenud põnevamaks ja ilusamaks, ilmselt punktisüsteem nõuab nüüd rohkem kavalust ja uudsust, mis teeb asja põnevamaks.
Ja vaatasin kanada ja usa jäätantsu paari ja mõtlesin, et ma olen nende nimesid kuulnud palju, aga ma ei mäleta neid jääl? Ja siis ma mõtlen, et mul pole ühtki mälestust Vancouveri olümpiast? Mis ma tegin? Kus ma olin? Miks ma mitte midagi ei mäleta???

Nautisin ühesõnaga igasugust olümpiat ja ei teinud taas mitte midagi, mis ma olin plaaninud.


--

Ah, ma juba eile tahtsin öelda, et agentuuriga töötab üks prantsuse poiss, kes näeb nii kohutavalt täpselt prantslane välja, et see on natuke uskumatu.

Ja äkkiliselt olen ma väga töölainel.

Reedel oli ka hospitality (sõnaraamat annab eestikeelseks vasteks külalislahkus, aga ideeliselt on see tööala,mis seondub majutuse või toitlustusega..) koolituse esimene päev. Mis oli kohutav. EI, nagu oli okei. Aga ma olen taaskord ainus noor (valetan, see naljakas poiss, kellega ma jobcentre'is rääkisin oli ka, aga me ei suhelnud reedel..) igasuguste vanemate keskel, kes ei jaga üldse matsu.
Nagu koolis oleks olnud, aga eriti kehv ja erinevate tasemetega klass. Nagu mul peaaegu kõrval istus üks 30+ naine, kes käitus nagu ta oleks 13. "Kas ma pliiatseid värvimiseks võin saada?" "Ma ei viitsi enam kuulata, kas me võime midagi põnevat teha.." Lõpuks juhendaja andis talle värvipliiatsid ja ta veetis ülejäänud aja joonistades.?!?!?!?!?!?!?! MISASISAOLED.
Siis pidime mingeid grupitöid tegema. Ja ma olin vaikse-kannatamatu mehe ja mingisuguse kirjutamise-probleemiga (düsgraafik või midagi..) naise vahel. Ja ürita seal siis midagi teha, 1.kuulda, mida onu sulle räägib. 2. siis üritada rahustada onu, et naine mu kõrval ei jõua nii kiiresti 3. vaadata et naine mu kõrval liiga palju maha ei jääks...
ullumeelne.
Rääkimata juhendajast, kes oma sõnul "õpetab hästi, sest talle meeldib, mis ta teeb". noh, kõlab ju hästi, aga tegelikkuses on see lihtsalt see, et ta õpetab kasutades imelikke nalju, et "meeleolu tõsta".
Võibolla on järgmine nädal toredam.

6le tunnile koolitust järgnes jooks bussile ja tööle.
Rongitöötajad jagasid auhindu üksteisele. Jube naljakas, rongiinimesed rääkisidki omavahel rongidest.
"Jaaa, nad ei ehita enam ronge nagu vanasti.."
"Ei, mina arvan, et esimese klassi vagunid peaksid olema tõeliselt esimene klass!"
/Väljavõtted pealt kuuldud vestlustest

Mina ei mõista, kuidas igasugused korraldajad ei mõista arvestada ettekandjatega, et kuidas peaks mitme taldrikuga mahtuma kuskilt laudada/toolide vahelt läbi. Sest see on 85% ajast täiesti võimatu.

Rongiinimesed on jube toredad muidu. Muudkui ajasid juttu meiega. Üks onu andis mulle šokolaadi kui me laudu koristasime, et "Te teete siin nii rasket tööd, ja meie muudkui sööme. Näe, võta šokolaadi!"

Õppisin, kuidas õigesti laudu koristada (st taldrikuid hoida koristades). Leidsin, et ma üldse ei oska seda, ja et mu näpud lähevad kergesti krampi. (mis on halb, sest ma tean, et Gemmal ja Lacely juhtub seda tihti prozesid üles pannes, ja et see on tõsine probleem and whatnot, ja ma loodan, et mu näppudele lihtsalt ei meeldi toiduga taldrikud).
Lisaks, et ma olen toitlustuses mõlemakäeline. 3 taldrikut välja viies ma kasutan üht kätt, ja koristades teist. Mis tähendab, et hetkel ma ajan end hästi segadusse sellega, et kumb käsi, mida jaksab ja oskab.

Vahepeal oli palju pausi ka, ja ma tsillisin Luke'iga jälle. Hea klapp on. Meile meeldivad sarnased asjad, aga meil on tihti natuke erinev vaatevinkel neile samadele asjadele, ja meile mõlemale meeldib teada saada teise vaatevinklit nende asjade kohta. Juttu jätkub kauemaks.

Ja siis sai muidugi pärast kella 2 öösel kaunilt koju jalutada. Silmad olid juba kella 11 ajal õhtul nii väsinud, et ma vahepeal pidin laudade koristamise pooleli jätma, sest silmad jooksid nii palju vett, et ma lihtsalt ei näinud mitte midagi. Kell 2 öösel olin ma täielik zombie ja lihtsalt lootsin selle peale, et jalad teavad, kuhu poole mind viia.

Kui oleks võimalust antud, oleks vist täna terve päeva maha maganud.
Aga täna oli taas tööle minek. Kaugelkaugel asuva ülikooli kämpuse pidulik õhtusöök.
Üks onu viis meid sinna, ma olin talle kaardilugeja, sest tal oli tomtom, mis sakkis. Ja mida ta ei kuulanud, niiet me suutsime korralikult ära eksida vahepeal.. Hurraa.
Eh, need ülikooli õhtusöögid muutuvad juba igavaks. Vähemalt on nad suht lihtsad.. (välja arvatud joobes, laudade vahel tilbendavate tudengite vahelt saja taldrikuga seiklemine..)
Sain jälle uue semu. Ma pean neid vist juba nummerdama hakkama. Semu no 3. (ilgelt edukas Edith.) See semu on äge (kõik mu semud on ägedad, ma mitte ägedaid ei võta semudeks). St ta on teatrihuviline semu. Katsetab Bristol Old Vici nüüd järgmine nädal. Rääkisime palju teatrikoolidest ja teatrist ja oli kaunis. Vahetasime numbreid, ja otsustasime, et tuleb minna etendusi vaatama koos! (mis tähendab, et mul on teatrikaaslanesemu.

Ja nüüd on kell jälle sada, ja ma ei ole mitte möhkugi teinud.

--

'töösahinad' on uus tööd puudutavad sildike, sest kohvikulood poleks enam väga täpne..