13.veebruar

Vihma täiega pladistab. Juuksed tilguvad vihmast. Tekk pakub natuke soojust varvastele (vähemalt võrreldes õues oleva niiskuse ja külmusega). Kohvi lõhn on ninas, ja ma just tulin teatrist.
Lihtsad, ilusad hetked.

1. Stsenograafia - pidime tänaseks mingid mõtteid koguma, et mis me teha tahame..mul oli mitu mõtet. Mitte ühtki korralikku küll. Lihtsalt suur füüsika ja keemia ja öise taeva ja universumi vaimustus. Vaimustused pole head, vähemalt mul, ma olen lihtsalt jube elevil, aga ei oska kogu selle elevusega midagi peale hakata. Pluss sellele elevusele järgneb tavaliselt 1,5 päeva teki all pooleldi unes ja pooleldi üleval olekut, mille vältel ma ei oska mitte midagi endaga peale hakata. Maksimumist miinimumi. (Hea, et mul see teisipäev vaba oli, sain oma vegeteerimist teostada..). Ühesõnaga - me pidime paarides rääkima teisele, et mis me teha tahame ja siis paariline räägib kogu grupile, et mida sina teha tahada ehk ise oma asjast ei räägi. Mis pani mind põmmjapauk otsuse ette - tuleb nüüd ja kohe midagi kokku rääkida. Ja siis ma ütlesin, et ma tahan teha Kuu. Jeph. Kuu. Suuure TäisKuu. Castle Theatris on hästi kõrge lagi (vana kirik..) ja ma tahan selle kuu sinna talade vahele panna. Ja kõik muu on segane. Kuidas ja millest ma selle kuu teen või, mida see kuu ise teeb.. pole õrna aimugi.
Põnev oli, et kõigil on väga teatraalsed ideed. "Ma tahan, et inimesed tuleksid ja tunneksid seda atmosfääri ja nuusutaksid ja tahan neis mingeid mälestusi tagasi tuua.." või "Tahan neid läbi mingi protsessi viia.." (kleidid, mis muunduvad ühest vormist teise ja miskõik..) Ja siis mina oma Kuuga. Tere.

2. Shakespeare - Henry V on nii jauram näidend, et ma ausõna arvan, et ma kärbun seda lugedes. Nii segane ja what. Ma arvan, et ajaloo näidendid pole minu teema (st Shakespeare'i ajaloo omad..)

3. TEATER. Ma tükkaega ei teadnud, et kas ma saan pileti või mitte.. Lõpuks nad siiski vastasid ja ütlesid, et on pielt broneeritud. JESS. Ma pole ammu tudengigruppide näidendeid näinud.
"Pitchfork Disney". See on hästi..veider.. Jube hea, aga jube veider.. Näideldi väga kaunilt, pidevalt olid pinges, sest see jaburus, sa ei teadnud, mida oodata. Kaks täiskasvanud-last õde-venda, kes elavad šokolaadist ja jutustavad üksteisele hirmudest ja unenägudest ja luupainajatest ja mälestustest. Ja siis tarakane sööv showbisnessi poisike ja tema partner. Tundub veider? Jeph, seda ta on. See on siuke asi, mille kohta postdramatic theatris öeldakse visceral. Et sa tunned seda läbi kõhu? Ja see on nagu.. natuke vastik/ebameeldiv, aga see mõjub. Ma ei oska seda seletada. Selline, et oled koguaeg ääre peale ja natuke ebamugav kuni selle punktini, et mingi ajuvaba veider asi ajab sind naerma, sest sa ei oska enam midagi muud teha. Ja näidend muidugi mängis ka sellele, sellele poolikule koomilisele fraasile. Korraks maandas pinge ja siis whoump pinge hakkab jälle kasvama kuni järgmise hetkeni. Või siis kasvab pinge selleni, et sa tõesti kardad. Sa istud, kramplikult toolist kinni hoides. Kardad tegelaste pärast, nende suhete pärast ja enda pärast. Sest see..miski..tungib sisse. Ei tea.
Hea oli, seda tean.

Sunnitud Meelelahutus*

Käisin teatris.
Naljakas, ma hetkel isegi ei tea, mis selle etenduse nimi oli...
Käisin trupi pärast. Forced Entertainment*
Tuntud nimi, siin maal. Ei, nad käisid Eestis ka, Rakveres selle festivali ajal, noh, misiganes ta oli.. Baltoscandalil!
Nii, etnedusi nimi oli The Coming Storm. Aga point on, et FE puhul pole nimi üldse oluline, sest..see pole oluline... (Okei, eelmine aasta kui kohustuslikult Void Story't vaatasime ja pidime 2500 sõnaga seda analüüsima, siis ma rääkisin küll, et nimi sai õigustatud..) Aga üldiselt.
Üldiselt on nii, et Forced Entertainmendiga ei oska midagi oodata.
Nende etendused on pudrujakapsas. Väga hoolikalt kokku pandud pudrujakapsas. (jah, pudru, ja mitte puder.)
Ja.. see kord ma mõtlesin, et selle asemel, et etendusenime analüüsida, oleks pidanud eelmine aasta hoopis trupinime analüüsima. Sunnitud meelelahutus. Sest seda ta on. Sa ei oska enam midagi teha kogu selle jauramiga, mis nad sulle ette söödavad, niiet sa lõpuks naudid seda. Ja meeled saavad lahutatud.
Ideeliselt nad rääkisid lugusid. ja, katketasid üksteist. Ja tegid muusikat. Ja olid üksteise pihta närvis.
Ma tõesti...ei tea. Siuke, nats ajupesu tunne on. On nagu midagi, aga pole mitte midagi. Midagi, mille kohta vist saaks palju tarka öelda ja analüüsida. Aga samas on nagu... Meh? Mis asi see nüüd oli? Selline, et on lõpuks ja vahepeal päris tore. Aga siis järgmine hetk sa istud pea toetumas käele ja avastad end sadat muut mõtet mõlgutamas (kaasa arvatud, et "Millal pagana pärast ma siit ära saan?") ja järgmine hetk hammustab krokodilli kostüümis mees  kott-peas meest, samal ajal võrgutavalt saba lehvitades, samal ajal kui üks naine räägib sellest, kuidas 6-liikmelisel perel oli süüa ainult 5le ja pereema peab otsustama, kes sureb esimesena, samal ajal kui kaks teist näitlejat mängivad upbeat muusikat klaveril ja trummidel ja üks näitleja üritab suuuri puuoksi laval kuhugi paigutada ja on ilmselges hädas.. Ja siis sa naerad, sest see on täielik jaburus (ja krokodilli flirt on naljakas..) ja jalg lööb takti kaasa ja sa peaaegu naudid.

Mis ma tegelikult tahtsin öelda, et seekord mängisin mitu korda mängu "Katsu ära arvata, mis filtri numbrit on kasutatud" Mis on mõtetu mäng, sest ma tean ainult üht sinist, mis on 201 (ja nad olid seda kasutanud ka), aga ühtki teist numbrit ma peast ei tea.

Ja siis tahtsin öelda, et seda jaburust vaadates tuli ilge tahtmine ise laval olla. Olla lihtsalt, keegi teine. Ja ollagi võibolla jabur ja vahel karjuda ja ennast välja elada ja siis nutta ja siis naerda ja tantsida ja hüpata..ja olla, laval, näidelda.

Ja muusikat improviseerida! Ja teada midagi rütmist. Ja osata trummi mängida. Ja kitarri. Ja lihtsalt mängida..Lihtsalt. Et paned käed klaverile ja muudkui mängid. Jamh..

A Midsummer Night's Dream

oh, ilus teater.
Ma tahtsin kreepsu saada kui esimesed tegelinskid tulid lavale ja oli briti uniformis ja nende metall kaussidega peas, et "oh I maailmasõda???? NOWAY". Ei olnud, II Sõda oli. Aga ega see seda vähem ilusamaks teinud.

Edith, teeb nägu, et teab palju valgusest, ja et OHMUJUMAL SEE OLI KAUNIS. Lihtsad asjad tegelikult. Näiteks mets, st puud oli mitmetel kilekardinatel (nagu teate, kuskil laohoonetes külmkambrite ees, paksust plastikust kile ribad), mis tegi võimalikuks aksist valgustamise, ja valguse peegeldumise "puude vahel".
Üldiselt oli suht hämar laval, ja vahel see häiris mind, aga siis ma mõtlesin, et müstiline mets ju.. ei saagi väga valge olla..
Neil oli suur kangasekraan sügavuses, mis oli animeeritud - päev muutus läbi loojangu tähiseks ööks kuni kuu tõusis. Liblikad lendlemas metsa vahel. Imeline. Ja valgus oli koguaeg vastavuses. Kõige ilusam oli päikese tõus ekraanil ja valgustugevuses.. See oli nii ilusasti lahendatud, et tunduski, et see keskpunkt ekraanil, kus Päike paistis puudevahelt, oleks helendanud ja aina eredamaks muutunud.. Tegelikult muutus ekraanil olen ainult õige vähe.. roosakast läbi oranzika kollakaks päevavalguseks.. ja seda oli tehtud muidugi ilmselt lihtsalt valgustugevuse ja võibolla valgusallikate lisamisega, aga kogu see ajastus oli nii perfektne, et see oli lihtsalt maagiline!

Ja siis imeilus lahendus oli haldjad. Minihaldjad. Need maagilised näpuotsa lambikesed, mida alati hamleyses demonstreeritakse. et õrna puudutusega süttivad ja kustuvad. IMEILUS. ja maagiline.. pisike jaaniussike on peos ja järgmine hetk on ta "Õhku puhutud". Tõeliselt lihtsalt geniaalne.

Ja siis ma pean ütlema, et Puck on vast üks mu lemmikuid tegelaskujusid, üldse. Ta on vist täpselt selline tegelaskuju, keda on mõnus mängida, keda on lihtne (!) mängida, aga keda ei tohi jätta lihtsa mängu tasandile. Ja siis kõik korrad (st KÕIK need terved 2 korda..) on Puck olnud imeline. Tänane Puck - ohsapoiss! Lihtsalt imetlesin seda mängulisust.

Pean ütlema, et kõik näitlejad olid väga.. tantsulised.. Liikumisi oli hea jälgida, ei jäänud mingeid kohmakaid liigutusi silma ega miskit. Nad postshow talk'il rääkisid ka, et nad algul tahtsid tangotada haldjatega, et noh.. neil haldjatel sellised vastatikulised põnevad suhted.. Aga et see läks proovide käigus palju vabamaks..

Ah, hea on jälgida hästi mängitud Shakespeari. Keelgi ei tundu äkki enam nii keeruline. Rütmist saab liikumine ja liikumisest saab mõte ja mõttest saab aru. Ilus on see Shakespeari keel ja rütm ikka küll. Nüüd tahaks jälle lugeda palju. Lugeda Shakespeare'i ja teada ja tunda.


Ja siis meie etendusest, kapten Elliot ütleb shellshocki ja Shakespeare'iga seoses, et "Theatre is therapy."
Aamen.

Nt Live: Frankenstein

Kas te teate kui ilus on, kui sul on mingi asja pihta ülikõrged ootused, ja siis sa lähed ja vaatad seda, ja see on veel triljon korda parem? JAH, see on imeilus!

Ma tahtsin Frankensteini näha juba siis kui NT Live (National Theatre Live, salvestatud etendusi näidatakse kinodes) seda esimest korda näitas, nii umbes oktoobris või miskit, ma ei teagi miks, ma jubedalt tahtsin seda näha, aga magasin maha. Siis tuli vahepeal Benedict Cumberbatchi vaimustus, ja siis ma tahtsin seda selle pärast näha. Ja siis tuli uudiseid, et Danny Boyle võitis selle eest Olivier'i auhinna ja miskõik, ja et ta lavastab olümpia avatseremooniat. Palju põhjusi, milleks vaadata, onju?

Esimest sekundist kui film hakkas, ahmisin ma õhku, ja olin lihtsalt.. vaimustuses. Näitas proove ja taustalugu ja ma olin juba vaimustuses.. Ja kui see siis tegelikult hakkas, OH MU JUMAL.

Kõigepealt ma ahhetasin valgustust (muidugi) - neil oli vähemalt 1000 lambipirni riggitud lakke, ja kõik erinevatesse patchidesse ka (vist, ilmselt oli midagi paaris ja midaiganes, aGA) igatahes nad tekitasid laineid, ja tegid igast trikke. Ja siis kuidas Koletis (Cumberbatch) ronis "üsast" (ma arvan, et see on see, mida see pall endast kujutas) välja, sündis.

Esimesed kümme minutit me vaatasime miimi, kuidas Koletis õpib lihaseid kasutama, kõndima. Vau. Ma ei tea, sellline kehatunnetus saab olla ainult väga headel näitlejatel. Ma lihtsalt, istusin seal suu lahti, ja muudkui imestasin. Sa reaalselt vaatad seda 30-aastast meest laval, ja USUD, et ta näeb esimest korda jalgu-käsi, ja tal pole õrnematki aimu, kuidas need toimima peaksid. Nagu kitsetall, värisevatel kätel-jalgadel. Paneb jala maha, ja siis tasakaal jälle kaob. Aga lõpuks ta saab hakkama.

Ja kuidas ta siis hakkab õppima, põgenenud "kodust" (,sest dr. Frankenstein "viskab" ta kodust välja), tunneb ta esimest korda Päikest, kohtub inimestega, tunneb vihma, katsub muru. See õnn, mis oli esimesest Päikese soojusest, ohmujumal, see oli nii siiras, NIII siiras, tõeline õnn, oli ta häälitsustes (sest keelt ta ei olnud veel õppinud kasutama) ja liigustuses ja SILMADES. Jah, kogu selle meigikuhja alt oli näha õnne läbi silmade.

Aga kuidas kõik inimestega kokkupuuted lõppevad peksmise ja põgenemisega, tema koleda välimuse tõttu. Kuni ta kohutb pimeda mehega, kes õpetab teda, ja USUB, et ta on hea inimene, sest ta ei näe ta välimust. Esimesed sõnad, mida Koletis ütleb on "Fuck off you bastard! Get out!", sest see on see, mida ta kuulnud on.

Vastsündinud inimesest, "koletisest" sirgub mõtlev ja rääkiv intelligent, kes tahab teada, kust ta pärit on. Kes tahab leida oma "Masterit", sest ta on üksik, ta tahab tunda armastust.
Kuidas ta lõpuks leiab oma isanda, saab temaga isegi kokkuleppele, et ta teeb talle naiskoletise, kuid lõpuks siiski põikab ära oma kokkuleppest.
Kuidas inimene tunneb end Jumalana, tekitades elu surmast. Kuidas see tekitis on võimeline rohkem emotsioone tundma kui tema Valmistaja. Kuidas Koletis teab, mis on Armastus, aga Valmistaja teab ainult valemeid ja oma ego.

Ma lihtsalt.. Vaatasin seda 2 tunnist salvestus suu ammuli. Kõik helid olid perfektsed. Valgustus - MU JUMAL, see oli niii ilus, kõik need lambipirnid, ja siis parcanid valgus sein, ja hommikupäike läbi kanga, ja järv ja talv ja liustikud ja Inglismaa ilm,  ja tulekahju, kõik tehtud valgusega, millal kord suudan mina midagi sellist välja mõelda? Kõik näitlemine - see, seda ei saa kirjeldada, kui saab, siis on seda VÄGA raske ettekujutada, see oli lihtsalt, ma ei tea, kui keegi ütleb kunagi, et Cumberbatch pole hea näitleja, siis ma ausõna löön teda, sest ma pole kunagi näinud sellist näitlemist. Seda ei saa isegi näitlemiseks nimetada, sest see tähendaks millegi võltsimist, see oli OLEMINE, TUNDMINE, aah, ma ei teagi. See lihtsalt, vau.

Ja nüüd ma tahaks niii väga näha neid vastupidi rollidest (sest nad mängisid kordamööda, kord oli Cumberbatch Koletis ja Jonny Lee Miller Frankenstein, järgmisel õhtul nad vahetasid.). Ma kujutan ette, et nende Koletised on väga erinevad, aga ma tahaks loota, et ka Milleri Koletis on sama geniaalne kui oli Cumberbatchi oma.

See lihtsalt. Ma vaataks seda umbes miljard korda uuesti, ja ma usun, et see oleks endiselt sama vaimustuv, ja ma jääks ka pärast sajandat korda õhku ahmima kõige peale.

Tony Awards

Kell 1 mõtles Edith, et teeb viimase tiiru tumbrlis ja lähen ära lugema. Läks kehvasti sellega.. Keegi liveblogis Tony'sid ja siis ju Edith MUIDUGI ka otsima live stream'i.

3 tundi hiljem sai läbi, ja Edithi muusikaliteadmised olid täienenud miljon korda.

Esiteks. Neil Patrick Harris on maailmageniaalseim host!

ja teiseks, võidu muusikal "once". See muusika teeb mind niii rõõmsaks, et kohe, täiesti AJUVABA. Niii ilus on, et lausa..kurb :D

(Lisaks, valgus- ja lavadisain. Üligeniaalsed cyc'id on, millele on scenery peale projekteeritud, ja nii ilus ja reaalne on, ja ma pool aega lihtsalt ahhhetasin nende prožektsioonide (ma ausõna ei tea kuidas seda sõna kirjutada) ja valgustuse peale.. "Porgy ja bessis" näiteks, see oli nii ilus, et pisar tuli silma.. )

Punk Rock

Oh, Simon Stephens. Sa meeldid mulle, päris palju. Mulle meeldib su stiil, ohniipalju. "Punk Rock" on siis Simon Stephensi näidend, üks paljudest, Pornography on ka seal hulgas, ja noh, Porno on ju ka kole-kaunis näidend.  Sama oli Punk Rockiga. Kole teema, ilus näidend.

Nomadic Players mängisid seda Arad Gochi teatris. Oh, küll nad on endale andeka trupi kokku saanud. Nad suutid pinge selleni kasvatada, et ma võpatasin lihtsalt iga liigutuse peale, mis näitlejad laval tegid, sest pinge oli...taevas.

Ma ei tahagi midagi palju öelda, suurepärane oli. Natuke segane, jättis lahtisi otsi, aga see on vist Stephensil kombeks. Taaskord tahaks lugeda skripti, sest teine komme Stephensil on, on jätta hästi palju lahtisi otsi ka lavastajale (kuigi mulle tundub, et seekord päris nii polnud..)

Tahan veel öelda, et ma vihkan blackoute. Ja ma vihkan kui muusika on seal lihtsalt nime pärast. Ehk igakord kui oli blackout/stseeni vahetus, mängiti hästi valjult punk rokki. Blergh. Nagu pagana The Mourningus, blergh.

Aga, ei, suurepärane, muidu. Aah! Ai mulle meeldib teater!

4.48 Psychosis

Taipasin äkki KUI kriitiline ma olen teatri suhtes. See vist tuleb ajaga..sest ühel hetkel, olles piisavalt palju näinud, tuleb hetk, kus kõik, mis ma näen polegi hea. AGA..siiski ma arvan, et mu teatrielus on olnud rohkem ilu kui koledust.

4.48'ga oli siuke...huvitav suhe.. Ma tahtsin seda jubedalt näha, sest see on Sarah Kane'i kirjutis, kusjuures, ta viimane, enne kui ta enesetapu tegi. Ainus, mis ma Kane'ist enne teadsin, oli, et ta kirjutas Tybalti monoloogi (Draamateatri "Julias", mis tegelt on ta etendusest "Crave") ja et ta oli nats hullumeelne, ja tegi enesetapu. Kõik. Aga ilmselgelt oli see piisav, et oodata terve aasta, et näha 4.48't.
Jaaaa, mul oli õigus. See tekst oli vapustavalt vaimustav (kuigi ma tahaks seda ka lugeda..sest see on seda sorti tekst, mida mulle vist meeldiks rohkem lugeda kui näha/kuulata).

AGA. See oli Castaway trupi poolt, mis on siuke, "Võtame kõik vastu, ja paneme kõik lavale" trupp. Ehk seal oli absoluutselt igasuguseid tüüpe. Vanemaid inimesi, kellel on reede õhtuti (võinoh, mil iganes neil proovid on..) natuke vaba aega, ja midagi targemat pole teha. Vanemaid inimesi, kes on absoluutselt 100% teatrifanaatikud. Noored, kes tahavad saada staarideks, ja ükskõik milviisil. Noored, keda tegelt ka huvitab teater. (ja siis ma mõtlesin, et jõle hästi on näha, mida inimene arvab, vaadates, kuidas ta mängib..massi näiteks..). Need, kellele tekst tähendab päriselt ka midagi, kes seostavad end sellega. Ja siis need teised, kellele see on mass suvaliselt kokku möksitud sõnu, mis tuleb JÄLLE pähe tuupida..

Igatahes.. kirju seltskond ei anna kõige paremat tulemust. Kuigi..see oli päris hea.. Osad kohad olid päris head. Seal oli üks Poola tüdruk, kellel oli umbes kõige rohkem teksti, ja ta elas igale lausele niii kaasa, teda oli nii vahva vaadata, sest..noh, mina olen omadega endiselt kompleksis kuskil avalikult inglise keeles rääkimise ees, niiet ta oli niimoodi laval ja suure aktsendiga ja rääkis palju..ilus oli lihtsalt, vist.

Aga, mis oli absoluutne turn-off oli valgustus. Eriti kui ma olen nüüd teadlik sellest. Ja märkan seda rohkem, meelega. See oli kohutav! Mingid jumala suvalised värvid kokku miksitud.. Lihtsalt mingi..plögalöga. Kuigi, põnev oli siis vaadata, et mis prože täpselt, mida tegi, sest me olime stuudios ja kõik laternad olid näha. Eks oli ilusat ka.. Vahepeal spotlightid toimisid hästi, aga siis astusid näitlejad neist välja, ja siis nad ilmselgelt ei toiminud hästi. Siis oli ilus, kuidas nad olid valge cyclorama taga ja tegi varjukolle. Aga üldiselt oli see lihtsalt, et "tahaks hästi sigrimigrit, palun!"

Jamh. Ja üldiselt ma ei saanud tihti aru, et mis need tegevused olema peaksid, mis nad tegid, aga..see vist ei häirinudki nii palju.. Võibolla natuke siiski.. Hästi palju oli ringi tõmblemist, mis osade puhul oli päris arusaadav, et miks nad ringi tõmblevad, aga teised olid jälle täpselt, et "lavastaja ütles, et kõnni ringi, mina kõnnin ringi..."

Ühesõnaga. Et..tahaks lugeda seda nüüd.

25.märts

Kiku sünnipäev! Madli marssis kell hommikul, umbes 4.30 mu tuppa, et nüüd lähme ja laulame Kiku üles! ja nii oligi!

Muidu on nii, et ma teen kiirkokkuvõtte One Actsist.

Ühesõnaga. Ma olin lõpuks hästi asjalik ja olin igal kava leheküljel. Mu nimi oli 5 kohas kirjas! (kusjuures, igalpool olin ma erinevalt kirjutatud, tark Gemma, Hermann, Herrmann, Herrman ja muidugi ei saa unustada geniaalset Herrrmanni). Foul Westi, The Mourningu näitlejates, The Birthi lavastaja, lighting assistant (ise ka naersin, ausõna :D) ja thankyou'des (sest ma laenasin ratast ja triikimislauda)

Tähendab, ega ma midagi ei oskagi väga kirjutada sellest. Aegajalt on tore omada null minutit vaba aega... (ja kui vaba aeg on, siis see kulub umbes ühest kohast teise liikumiseks või siis söömiseks või midagi..). Ja sellised festivalid on toredad. Ohkuitoredad. Nii palju toredaid inimesi (ja mõni vähem toredam, aga see selleks). Nii palju juttusid ja naerusid. (Ja Niall sündiski viimasel õhtul. Jeebus. Ma pidin püksi tegema.) (Või Paulinaga "all that jazz'i" karjumine suvaliselt)(Või võrdleme Niallit ja Aaronit) (Või Samiga kordamööda üksteise peakatete varastamine)(Või, või, või..kõik muu!)

Aga nüüd mul on inimeste üledoos ja tahaks lihtsalt istuda päevad läbi teki all keras ja olla niisama. Varsti saab, peaaegu! (mis tuletab meelde, kuidas Madli hommikul ütles, et ma ei tahtnud sind raputada, sest sa vahel magada nii jaaniussilikult kuidagi, et ei teagi, kus su pea või jalad on)

MacGuffin, tükk piinamisest, ohkuiheadnäitlemised

Lessons, FoulWest, mängime Aaroniga Jengat

Niall The Loathis

"It's the cast, I think it's the cast"

Technical Crew (ja Edithi läikivad dressid??)

The Birth, uhke lavastaja olen (kuigi poole kohaga)

Bound

21.veebruar, 2012. Arts Centre Studio, bear trap theatre

Jeebus. Ma tahan sellest kirjutada lihtsalt, sest.. See on üks neist asjadest, mis teevad midagi sinuga (st minuga ilmselt), aga sa ei saa täpselt aru, et miks ja kuidas.

Lugu oli lihtne. 6 meremeest lähevad kalale, sest nad müüsid vähem kalu kui tavaliselt ja lootuses, et keegi teine ei lähe sel päeval merele. Täesti..tume maa teema minu jaoks. Kalamehed? Möh?

AGA. See siiski tegi midagi. Mingi tunde tekitas, millest ma ei räägiks parema meelega.

Aga asi on selles, et ma tean, et mulle ei meeldinud mitmed kohad kohe üldse, mul oli igav ja asi oli klišeee, aga kui keegi küsiks, et mis ma arvan? Siis ma ütleks mõtlemata sekundiga "Absoluutselt geniaalne!"

Kuus meest. Väga stereotüüpiliselt kindlad karakterid. Näitlejad mängisid neid hästi, väga hästi.

Nad laulsid. A capella. vanu rahvalaule (ma ütleks, et šoti rahvalaule). Natuke siuke regilaulu moodi. Suurte stseenide vahetuseks. pimedas. Võimsad meeshääled. Kujutate kui vägev see on?

Lava oli lihtne. 5 tooli, laud. Mis tekitasid kaks eraldi ruumi : kapteniruum laua ja tooliga ja meeskonna ruum/köök/asi/koht laua ja 5 tooliga.

Neil oli koreograafia. Kalapüüdmiseks. Rütmilised plaksud ja liigutused, sümboliseerimaks seda, kuidas nad võrke üles vinnavad.

Nad tegid oma vihmajopedega tormi häält.

Nad kõikusid tormiga rütmis. (Ja Edithil on komme liigutusi jäljendada, alateadlikult, niiet Edith kõikus ka tormiga rütmis).

Kui ma nüüd mõtlen. Siis see on vist see reaalsus. See, et nad tormiga kaasa kõiguvad. Ja ümber kukuvad. Ja. On karakteris. Samas kui..sa ei näe reaalsust laval, vaid oma peas. See reaalne näitlemine, et sa kujutad nii täpselt ette, et nad on laeval ja on 11 palli torm ja eiteakuikõrged lained. Vähesed etendused teevad seda, vähemalt minu jaoks. Ja see tegi. Ja, mõjus.

Song Stories

15.detsember, 7pm, 3rd year production, Castle Theatre

OPadiii. Esiteks. Ma ei arvanud üldse, et see midagi sellist on.. Ma mõtlesin, et see on performance ja mitte näidend, et nad lihtsalt räägivad endana oma seostest muusikaga.

Aga, see oli nii ilus ja puhas, et ma lihtsalt külmaväristasin terve aja ja hoidsin pisaraid tagasi.

Ilusad lood, ilusad hääled, ilus muusika, ilus harmoonia. Ilus! Ja milline suurepärane näitlemine. Ma mõtlesin, et As you like it oli hea (tähendab oligi), aga see oli veel kolm klassi kõrgem. Ajuvabadus. Ja siis võrrelda, et mu eelmine teater oli Pornography ja kaka, siis ma ei tea. Ma naeratan nüüd vist terve öö.

(ja ma ei analüüsi, sest ma ei jaksa enam päris tükkaega midagi analüüsida).

Publik tõusis plaksutades püsti, pole Aberis sellist nalja veel näinud. Aga nad oli totaalselt seda väärt! Suurepäraselt kaunis!

Fantastical Mr.Fox

See oli imeilus. Lithsalt imeilus. IMEilus.

lapsepõlve ime, ilus.

Liiga paljugi ilu vist, nii paljuga ei tea kohe, mida teha.

As You Like It

7.detsember, 3rd year production, Emily Davis Studio

Oh seda Shakespeare'i. Algul on jube keeruline arusaada, ma ju ei tea enamuste näidendite sisusid ka ja siis kuulad ja mõtled, et millest nad küll nüüd täpselt jauravad? Aga lõpuks nagu harjub ära ja pole enam mingit probleemi. Pärast läksin mäest alla ja rääkisin endaga vanas inglise keeles (doth and hath jm)

Tegevus oli toodud nii 19.saj lõppu, 20.sajandi algusesse. Siuke Sherlock Holmesi aeg (jah, ma esimest korda panin ajastu paika meeste riiete järgi..), ilus ajastu. Eks ma natuke isegi vist taipasin, miks nii, sest noh, see vist oli ka siuke kõrgklassi ja meeste hiigelaeg ("King Edward's on the throne, it is the age of men.." kui tsiteerida Mary Poppinsit) ja noh see sobis näidendiga hästi.

Lavapilt oli minimaalne. Algul oli suur hunnik toole laval, lihtsalt kuhi. Ja eks tegelased, siis võtsidki kuhjast endale toole, kui tahtsid istuda. Taga taust oli ekraan, kuhu lasti värve või raagus puude pilte vm, noh, olustikku ühesõnaga.

Teine vaatus toimus metsas ja toolid olid nööriga lakke riputatud, tool=puit=mets. :D Nägi hea välja, eriti toolide varjud ekraanil!

Näitlejad, oh! Hästi mängisid! Nii hästi! okei, vahepeal võiks vinguda, aga üldiselt! nii äge! Ma vahepeal naersin ikka südamest. Üks poiss mängis, eee, ma ei tea tegelase nime, õukonna narri pm, ta oli geniaalne, koomik! Asjas sees ja oli lihtsalt, nali noh :D hea nali! Ja peategelased tüdrukud (kelledest üks on teises vaatuses poisiks riietatud) olid ka jube head! Eriti see, kes pidi poiss olema.. kuidas ta siis vahepeal "ära unusas", et ta on mees ja kuidas ta siis tegi nägusid ja ruttu end uuesit ümber kehastas! oh, geniaalne!

Ja "Whole the world's a stage" monoloog, peab ju mainima, ilus monoloog on. See oli ka geniaalne! Hea endale teada, et ma seda lugedes olen kasutanud samu rõhkusid! Je! Aga muidugi näidendi kontekstis on vägevam näha seda, eriti kui hästi mängitult!

Üldiselt oligi nii, et kui olid laval, siis oli karakteris ja võis ükskõik keda jälgida, ikka oli põnev, kuidas keegi rääkijat kuulas või lihtsalt..oli! Ägev-vägev!

Dismorphia

29.september, 7.30pm, Arts Centre Theatre, Sean Tuan John

Lühidalt öeldes, lugu sellest, kuidas ühes väikeses Walesi linnakeses hakkavad inimesed muutuma koletisteks pärast hammustada saamist.

Üks mees laval, jutustas neid lugusid ja samal ajal näidati tegevust ka ekraanil filmitult.

Ma ei oska palju selle kohta öelda. Tegemist oli tantsuteatriga ja jutustaja enamasti kaasas oma sõnadele ka liigutused ja seda oli hea jälgida, seda oskust oma keha liigutada, enese väljendamiseks. Oli näha, et kaudselt oli iga sõna ka seotud mingi liigutusega ja alguses ta rääkis mitu korda sama juttu ja siis tegi liigutusi ja siis hiljem tegi liigutusi ilma tekstita, aga tähendus läks kokku filmilt tulevaga.

Laval oli ala, kus sadas verd, st punast vett (ilmselgelt) ja jutustaja aegajalt tantsis seal ja etenduse lõpuks oli ta päris märg. Aga see vaikne tilkumine mõjus minu jaoks kõige paremini selle etenduse jooksul. Vahepeal sadas seda ka tihedamalt, kohe päris oavarrest, aga üldiselt oli see lihtsalt vaikne tasane tilkumine.

Filmis olevad lood olid põhimõtteliselt 5 või rohkem kordi sama asja kordamine. Kuidas erinevad tegelased said hammustada ja muutusid hulluks, ihates hammustada järgmisi inimesi ja üldse hullusid vere ja tooreliha järgi. Ja iga tegelane viis läbi muundumise peegli ees, koletiseks. Need peeglimuundumised olid kõige nauditavamad filmist, oli tehtud kiire ja ebatäpse montaažiga. Ülejäänud film oligi siuke amatöör tudengifilmi sarnane asi nagu neid siin filmikursusel võib miljoneid näha (teema oli ka täpselt siuke)..

Üldiselt, läks süda natuke pahaks ja paha tuju tuli ja.. Ma muutusin kurvaks, ei tea.

Edgar Allan Poe's Terrifying Tales

15.09.2011, Arts Centre Studio, 7.45pm, Tin Shed Theatre Company

See oli huvitav tükk. Ses suhtes, et Poe on alati vahva olnud ja nii mõnigi lahendus, mis neil oli, oli väga huvitav.

Kolm näitlejat - 2meest ja naine - ärkasid üles, nägid publiku kohalolu (lõhkusid 4th walli..) ja hakkasid raamatuid lappama ja loopima, otsides lugu, mida jutustada.. Meenutas Kaunite "Fausti" (mitte, et ma pole seda osa näinud, aga jah). Mõjub hästi see raamatute loopimine igatahes, kuigi vahepeal muutusid näitlejad liiga teatraalseks nagu oleks mingi kounaadiga tegu, ilmselt oligi mõeldud, et nad mängivad natuke "üle", aga noh..kuskil peab ikka piir olema ja see piir sai vahepeal ületatud.. Ja siis nad leidsid igaüks lõpuks ühe loo ja asusid oma lugusid jutustama.

Esimene mees jutustas loo "Pit and Pendelum" ehk siis mehest, kes visatakse mingisse auku vangi ja siis selle augus on auk, kuhu ta võib kukkuda kui ta hoolas pole.. Pean mainima, et selle mehe diktsioon oli jube hea, isegi kui ta karjus või oli ärritunud või midagi, väga hea!

Teisena luges naine "The Ravenit" ja see oli jube kehv. Otsustasin lõplikult, et naised pole reeglina head näitlejad. Kõige geniaalsem selle loo juures oli Kaaren ise - üks meestest tegi teda varjuteatrina riidele. See oli lihtsalt geniaalne! (linnu olemus ja liigutused ja noh, siin tuleb ka mängu mu oma vaimustus igasugustest varjudes). Mehed mängisid ka riiuleid, mis oli ka geniaalne, olid gooti veesülitite nägudega ja hoidsid raamatuid. Ja siis nad mängisid akent (raamatud vahetusid pudeliteks, aka klaas, aka aken). Ja siis lõpuks üks mängis kaarnat ja teine lihtsalt peitus toolide taga ja oli hirmunud. Enamus ajast ma jälgisingi neid mehi, sest nad olid palju paremad ja huvitavamad rekvisiitidena kui see naine, kes jutustas. Ja siis ma ei mõistnud veel, et miks pidi kaarna "Nevermore" tulema ületöödelduna maki pealt.. Ma usun, et see oleks laivis paremini mõjunud..

Kolmas mees rääkis loo sellest vana mehest, kellel oli klaassilm, mis ajas majahoidja hulluks ja viis mehe mõrvani. Lugu mõjus kolmest kõige paremini, kuigi vahepeal häiris, et seda oli tehtud koomiliseks (ülepakutud liigutuste ja nalja häälega) ja noh see koomika mõjus natuke võõrastavalt Poe puhul.. Mees, kes lugu jutustas, mängis väga hästi, kuigi ta diktsioon kui ta oli erutunud ja hiljem kui oli vihane, oli täiesti null, ma lihtsalt umbes üritasin aru saada, millest ta rääkida võiks..

Varjumängu oli jälle kasutatud, seekord nägime ainult mehe siluetti, kui ta vanameest mattis. Ja lõpus tuli politsenik (esimene mees), kes mängis väga hästi välja selle, et see mees, kes lugu jutustas, rääkis vaatajale oma tunnetest, aga mitte politsenikuga. Jutustaja käis ringi ja rääkis, kuidas teda vanamehe mõrv piinas, aga politsenik istus paigal ja pidas vestlust tühja tooliga. See oli väga hea!

Arusaamatuks jäi, et miks oli lugude vahele vaja mingeid veidraid muusikalisi tantsupalasid. Mida? See oli veider ja ebaõnnestumine ja ilmselt üritas naljaks pöörata neid süngeid lugusid?

Üldiselt vist meeldis mulle, vinguda saab alati, aga noh paljupalju head oli.

Woyzek

4.veebruar, Arad Coch Theatre, The Nomadic Players, 7.30pm

See oli üks väge omapärane näidend. Palju oli kordusi. Erinevad tegelased rääkisid samu lugusid.

Põhimõtteliselt oli see mehest, kes tapab oma naise. Ja see oli siis nagu..tagasivaade?

Tema naist mängisid kolm tüdrukut, igaüks erineva iseloomuga. Tihti ütlesid nad lauset igaüks uuesti, st kolm korda, aga igaüks oma iseloomuga.

Plakat ja 3 in 1 naist

Siis näiteks stseeni, kus mees ostab endale noa, mängiti mitmeid kordi, igakord oli noa müüjaks keegi uus tegelane, vastavalt sellele muutusid rõhud ja noh..teksti iseloom.

Kolm korda toimus ka stseen, kus mehe naist vägistati. Igakord erineva inimesega rollis. Seega oli ka iga vägistamisestseen erinev, iseloomult. Ühel korral näiteks kartis naine täiega, teisel korral aga õhutas veel takka.

okei, ma pole kindel, et kas see oli vägistamine. Võibolla oli see lihtsalt flirt ja armuke või midagi.

Selle etendusega oligi see lugu, et asjad hakkavad kohale jõudma alles hiljem. Etendust ennast vaadates on see peaaegu, et lihtsalt hunnik sõnu (,millest kõigest ei saa niikuinii aru) ja hunnik tegelasi ja tegevusi.. Muidugi midagi mõistad juba etenduse ajal, aga üldiselt on ta üks segapudru.

Kõige rohkem meeldisid mulle kolm last. St rollilt last. Nad olid tõesti veenvad ja tõesti armsad ja olidki lapsed. Lapseks olemist on lihtne üle mängida, aga nad kolmekesi olid just täpselt parajad.

huvitav oli ka, et koguaeg olid lava ümber valgetes kitlites inimesed, kes tegid pidevalt märkmeid, see oli siis viide sellele, et mees oli hull..ja et võibolla, et ta räägib kuidas ta nägi kõike, nt kolm naist ongi naise kardinaalselt erinevad tujud vm..ja noh ja arstid lihtsalt märgivad kõike üles.

Lapsed.

Ma pole endiselt..Peaaegu 2 kuud hiljem jõudnud arvamusele. Mis ma arvan sest tükist.

"Hotel Methuselah"

Aberystwyth Arts Centre, 2.02.2011, 6pm, imitating the dog - teatrigrupp

See oli üks ütlemata omapärane etendus.

Põhimõtteliselt oli kasutatud erinevaid meediume, et etendus kokku panna.

Ühesõnaga. Oli kaks ekraani. Üks suur, mille keskel oli ristkülikukujuline auk ja siis taga oli teine ekraan, mida nägi läbi selle augu.

Etenduse alguses oli mingised filmiklipid ja need olid kahel ekraanil erinevad, tekkis kuidagi siuke suuuure kino tunne, mingi 3d film lausa.

Kuid siis algas etenduse näitlevpool. St. Näitlejaid me nägime läbi augu ehk nad mängisid kahe ekraani vahelisel alal ja me ei näinud nende nägusid, st pea oli ristküliku august kõrgemal. Dialoogi ja miimikat näidati tagumisel ekraanil.

See oli jube põnev. Sest vahepeal need kaks kattusid. St, näiteks tõsteti käsi, et suitsu teha. Ja siis sa nägid päris elus kätt tõusmas, ekraani taha kadumas ja samas sa juba nägid videolt, kuidas käsi jõuab suuni jne.

Lisaks oli kasutatud erinevaid perspektiive. Üldiselt nägime kehasid profiilis, aga vahepeal nägime neid pealt poolt, st taga jooksval ekraanil näidati meile põrandat ja näitlejad olid keeratud külili - peanupp publiku poole.

Jube äge oli. Ja kogu helisüsteem tundus ka justkui igaltpoolt tulev, siuke, umm.. mul ei tule see sõna meelde, iagtahes, et noh nagu tuleks tagant ka heli. Ma ei tea, kas see oligi nii mõeldud ja oligi lisa kõladerid ja monitore igalepoole pandud või tekkis lihtsalt kuidagi selline efekt.

Lugu ise oli keeruline. See oli ühest hotelli portjeest, kellel on erakordselt halb mälu, kes istus ööd läbi hotteli receptionis (eestikeelne sõna tundub liiga keeruline, et hetkel kirjutada :P) ja siis teda külastasid öö jooksul mitmed kliendid. Üks mees, kes üritas talle selgeks teha, et on liiiga hilja. Üks naine, kes tahtis, et portjee temaga magaks ja siis üks teine naine, kellega portjee magaski.

Samad tegelased käisid korduvalt portjee juures. Tekst kordus pidevalt. Taustaks jooksid õõvastavad stseenid, mis toimuvad hotellides. Heliks oli veel taustaks lennukid, linnakära ja pommid, sest tegevus toimus sõjaajal.

Naine, kellega portjee magas, tappis end alati ära. (mitmeid kordi järjest..) Enne rääkides, kuidas ta mees oli sõjas surnud ja kuida ta elu läheb alla mäge. Ja igakord mäletas portjee ise rohkem endast (halb mälu - ta ei mäletanud, kust ta tuli, kes ta oli, kus ta pere on jm)

Ja lõpuks tuli kuidagi välja, et mees ja naine olid surnud. Portjee oli surnud, aga ta siiski üritas päästa oma naist (kes oli naine, kellega ta magas), kuid alati edukalt. Miskine süümepiina värk, mis ei jäta maha isegi pärast inimese surma.

Ühesõnaga. Tekstiliselt ja sisuliselt võibolla mitte eriti nauditav. Keel oli keeruline. Sisu arusaamatu. Aga visuaalselt oli see niiii köitev, et unustasin vahepeal üldse teksti jälgmise ära (ja noh, seda peab inglisekeelses teatris paratamatult tegema, jälgima, et aru saada, pole veel päris automaatne) ja vahtisin suu ammuli kõike, mida sai näha.

"Romeo & Juliet"

20.november, Arts Centre, kell 7.30 pm, The Pilot Theatre Group.

Siia tuleb õige pea postitus "Romeo ja Julia" kohta.

Etenduse plakat.

Abielu.

Kaks perekonda.

Quartet #1 (for Anna Akhmatova) / Musical Pieces

22. oktoober, kell 8.30pm, Aberystwyth Arts Centre, esitaja Augusto Corrieri

------------------

Quartet #1

Laval oli noodipult, mikker, vesi ja tennisepall. Nonii. Mis siis juhtub? Tuleb mees lavale, räägib, et oli ükskord Itaalias ühes raamatukogus ja luges üht lugu, et 1913. (või oli see 1930?) aastal La Scala teatris mängiti mingit balletti ja esinema oli tulnud üks venelanna. Ja siis ta ootab lava taga oma soolot ja dirigent puldis on valmis alustama kui tantsijanna lavale astub. Tantsijanna astus lavale ja alustas oma tantsu, mida aga ei tulnud, oli muusika, dirigent oli tantsijast nii võlutud, et unustas dirigeerida. Tantsijal ei jäänud ka midagi muud üle kui tantsida oma soolot. Nii vaataski terve saalitäis publikut 5 minutit imelist tantsu, vaikuses. Alles siis kui tantsijanna lavalt lahkus, jõudis dirigent tagasi tegelikkusesse ja hakkas orkestrit juhatama. Siis kuulas publik 5 minutit ainult muusikat.

Ja siis ütles, meie performer, et tal tuli sellega seoses mõte.

Ühesõnaga. Oli neli osa (ülla-ülla kvartett ju.). 1. Liikumine 2. Asjad/objektid 3. Muusika 4. Sõnad

Ja nii oligi. Kõigepealt tegi esitaja kõik liigutused läbi, ausõna, mitte midagi aru ei saanud. Kargab vahepeal ringi, siis zestikuleerib, teeb viipekeelt. Möh?

Siis ütles, et ignoreerige mind, sest nüüd on asjad tähtsad (alguses ta asju ei liigutanud, ainult imiteeris liigutamist). siis ta paigutas mikrit, kallas vett põrandale, viskas tennisepalli, võttis pluusi seljast.

Siis oli muusika. Ta seisis nurgas, oli vaikus,vaikus, mingi muusika, vaikus, vaikus, teine muusikapala ja siis veidi ajapärast veel kolmaski.

Ja siis neljas osa. Kus ta rääkis. Ja nüüd avastasin taas, et kehv mälu on. Et, mis tekst siis täpselt millise liigutuse juurde käis.. Ja pärast mida ja miskõik. Aga eks ühtjateist sai aru ikka.

Ja nii oligi.

Quartet #1, osa kaks - Objektid

---------------------

Musical pieces

Kõigepealt oli pikalt lavatagust sahistamist mikrofoni. Siis oh, seda on keeruline seletada. Ta käis mitmeid korid laval ja lavalt ära ja valgus käis peal ja maha. Point oli igatahes see, et ta rääkis mikrofoni.. "Testingtesting one, two, three." ja siis keeras ja väänas seda sõna igatpidi, tegi erinevaid vokaale ja näiteks testiNG, läbi nina häält ja miskõik, aga ta tegi seda kõike ainult siis kui teda näha polnud. Kui ta oli laval ja lava juhtus valge olema, siis ta ei rääkinud. Läks lava taha ja tegi seal edasi. Siis ta tuli lavale ja rääkis, aga kuklaga mikrofoni, siis ta võimles ringi, aga nii, et ta nägu/suud näha poleks. Mis oli huvitav, oli, et ta luges mitmeid korid vokaale "A,e,i,o,u" aga täpselt nii nagu sa neid eesti keeles hääldad, mitte inglise keele päraselt "ei, i, ai, ou, ju" Ja siis ta tegi Salme helimehe "jaamh, jaamh.." asja :D

Siis lagas teine osa. Kus ta tõi ükshaaval asju lavale. ja asjad tegid häält, kui neid näha polnud. Tennisepall, mis peidus olles kõlas nagu tennisemäng. Siis veeklaas, mis oli vihmasadu. Siis mikrofon, mis kriiskas ja tema riided, mis tegid peidus olles seda sama eelmist, testing, asja.

Siis ta peitis ja mängis nendega. Ja siis algas kolmas osa. Kus ta hakkas vahetama asju. Viis ära palli, tuli teisega tagasi. Ja nii, vahetas endal riideid ja miskõik ja kõik. Lõppes sellega, et kõike oligi kaks.

---------------------

Post-show talk

Olin uhke enda üle, et ma 1. sain aru, et tüüp on saanud tantsukoolituse, aga mitte näitleja koolitust. 2. mida ta üritas asjade vahetamisega teha. "If you switch it, but it is the same, then is it actually switched? Something is changed, but nothing is changed."

Ja siis Quarteti kohta rääkis, et küllap see jätabki sellisesse olukorda, et no, mida helli ta teeb seal? Vähemalt alguses. ja siis pärast sa tunned osad asjad ära, aga ta meelega ütles lihtsalt koguaeg "This", et sa tead, et sa oled juba näinud seda, millele ta viitab, aga sa ei tea, mis see "see" täpselt oli. Ja et tegelikult kunagi ei saa neid kõiki osasid täielikult kokku panna, kui nad pole koos esitatud.

igatahes. Ta rääkis, kuidas talle meeldib see, mis tavaliselt inimestele ei meeldi. Võinoh, mitte päris, aga niiöelda, tavalisemad asjad. Ta teeb tihti mingeid workshope inimestega, kes ei tegele igapäevaselt tantsuga, teeb ühe päeva harjutamist ja siis järgmisel päeval on etendus. kus kõik polegi perfektne. jubedalt meeldis ta mõte, et teatris võibki näidata asju, mis tavaelus tunduvad banaalsed. asjad, mida sa ei märka, aga teatris tuuakse nad esile. Et nagu kui sa tänaval käid, siis sa ei märka üldiselt maasolevat puulehte, aga kui sa ühel hetkel selle endale esile tõstad, siis see on nagu ime, nagu "OH MY GOD, IT'S A LEAF!" ja siis sa hakkad mõtlema, et kuidas see siia sai ja kust tuli ja miskõik.

Jättis igatahes mulle ülisümpaatse mulje ja vaataks teinekordi sellist...teistsugust asja..

Augusto Corrieri, plakatipilt

"Interiors"

15.oktoober, kell 7.30pm, Aberystwyth Arts Centre, teater Vanishing Point

Ohjaaa. Kõigepealt. Lavakujundus. Oli maja. Väljastvaade ja üks tuba, elutuba. Sees. Laud, klaver, pildid, riiulid, kiiktool jmjm . Tavaline elutuba.

Ühesõnaga. Mees ja tema lapselaps (tüdruk) valmistusid mingiks olelemiseks. Ja siis hakkasid külalised saabuma. Ja ajasid juttu ja olid niisama toredad. Igasugud intriigid juhtusid vahepeal ja miskõik.

Tundub siuke jura lugu? Haah, arvake veel korra! Kogu loo kiiks oli selles, et publik jälgis neid niiöelda "akna" tagant. Noh, et möödud tänaval majast ja kiikad sisse. See tähendas, et me ei kuulnud sõnagi nende jutust. See oli nagu tummfilmi vaatamine. Seal oli ka üks "hääl", mis vahepeal rääkis, et jah, olen neid kaua jälginud ja neil on alati sellel ajal väike kogunemine. See "hääl" teadis kõiki neid, mis nad mõtlesid ja miskõik. Lõpuks tuli Hääl lavale, ta oli tüdruk, kes, nagu ühel hetkel välja tuli, oli niiöelda kummitus, surnud. Ja kuidas ta igatses nende elavate inimeste juurde, tuppa sooja, tunda söögilõhna ja -maitset.

Kogu tegevus toimus kuskil väga külmal maal, seal olid jääkarud ja miskõik. (nad rääkisid

sellest, tähendab Hääl rääkis, et nad rääkisid, iga külaline tuli püssiga kohale, noh, et end kaitsta ja miskõik)..

Jube huvitav oli jälgida, et kui palju saab kehakeelega edasi anda ja kui vähe teksti on vaja, et aru saada, mis toimub. See oli tõesti vapustavalt lahe! Etenduse alguses hüüdis mees , kes oli maja omanik oma lapselapst ja tema hüüdest ja suu liikumisest oli kohe aru saada, mis lapse nimi oli (Sarah). See oli huvitav.

Pärast oli jutuajamine näitlejate ja lavastajaga. Igatahes. Lavastaja ütles, et ta tahtis teha natuke nagu filmi. Et kui üldiselt on laval nii, et ikka on üks tegelane/tegelaste paar tähelepanu keskpunktis ja üldiselt väga ei vaadata teisi tegelasi, siis siin on just nii, kuna sul pole teksti, mis juhiks su tähelepanu, siis sa paratamatult jälgid erinevaid inimesi. Ja ta ütles, et talle meeldib, et inimesed seda teevad, et saalist tulevad erinevatelt aegadel naeruturtsatused, sest keegi märkas midagi või kellegi mingit tegevust, mis oli naljakas, aga mida enamus ei pruugi siiski vaadata. Ja ta ütles, et hääl on nagu filmijuht, et kui ta ütleb, et "Ann tuli WC'st ja ta aluspüksid jäid ebamugavalt", siis kogu publiku tähelepanu koondub Annile ja ta saab eriti suurelt seda välja mängida. Nagu, zoom in.

Ja kuidas näitlejad rääkisid, et kuidas alguses oli väga raske hääletult mängida. Esimesed proovid tehti nii, et nad ikka rääkisid midagi ja siis ühel hetkel enam ei rääkinud, aga et kui sa ei räägi, siis sa hakkad kehakeelega ülemängima, mida siin ei tohtinud juhtuda, sest nad pidid jätma mulje, et nad peavad tavalist vestlust, samas nad peavad asju nii tegema/ütlema, et publik siiski aru saaks, millest jutt käib.

Lavastaja ütles ka, et tema jaoks oli hästi oluline, et koguaeg läheks tegevus edasi, et kui publik juba aru saab/märkab, et Annil on aluspüksid pahasti, et siis on vaja juba järgmist tegevust sisse. Lavastaja ütles ka, et ta pistis ka igasuguseid pisikesi vihjeid sisse, näiteks, et vahepeal ilmusid kuule (mis oli projekteeritud maja seinale) inimeste mälestustest pildid. Aga et enamus inimesi ei märka siukest asja, sest kuna teksti pole, mille kaudu sa saad niikuinii nagu sündmusi jälgida, siis enamus inimesed on VÄGA keskendunud kõigele, mis seal toas toimub.

Seda ma mõtlesin ise ka, et jube raske on nii. Mulle just tihti meeldib vaadata pigem igasuguste kõrvaliste tegelaste, kes pole hetkel tähelepanu keskpunktis, reaktsioone. Aga siin oli see, et kõik tegelesid tihti oma asjadega ja kui sa jäid kauemaks kedagi jälgima, siis sa kaotasid kuskilt mujalt natukene. Kurb oli, oleks tahtnud nagu tagasi kerida, et siis kedagi teist samal hetkel jälgida. Aga jah. Minu arust oli jube äge! Aga teistele eestlastele pole siiani eriti meeldinud :(