Mu eilne õhtu möödus Bristol Museum'is töötades. Naljakas oli seal jälle olla, mu esimene agentuuri töö-öö oli ju ka seal. Ma väga lootsin, et mu lemmikud töö-semud on ka seal, sest tundus, et on suur üritus, aga pidin pettuma. Palju-palju uusi-tundmatuid nägusid. Njah, eks nii ta vist on agentuuriga.

Igatahes oli Bristoli ülikooli grad ball. Mis oli imeline. Neil oli natuke nagu 20ndate teema, ja palju vahvaid nippe mõeldud, iga neiu istekohal oli lehvik ja igal härral kõvakübar.
Paljud härrad olid väga kaunilt 20ndate stiilis, või natuke varasemas, kikilipsude ja trakside ja sallidega üle õlgade. Või siis oli paar härrat, kes oli läinud tööklassi 20ndate stiili, ruuduliste pükste, ja traksidega ja mitte lõpuni kinninööbitud pluusidega. Väga šehv.
Neidude kohta ei oska midagi nõnda öelda. Nad olid üldiselt väga 'tavaliselt' balliriides. Ja vähem oli tunda ajastuhõngu. Olid küll mõned, kellel olid karvased õlakatted-asjad (inglise k 'stole', pole õrna aimugi, mis asi ta eesti keeles on), ja teised kel olid juuksed väga õiges stiilis.
Ja mitmed, kes olid oma rahvuslikus uhkes india kostüümis, näiteks. Ja üks neiu, kes kandis väga kaunilt välja aafrika kuninganna riietuse.
Ja siis paljud, kes you know.. lihtsalt tulid pittu. Sest ega igapäev ei saa tasuta šampust ja veini + osta lisa baarist. (tähendab, mis tasuta, nende piletite hinnad olid ilmselt ülemõistuse kõrged..)

Igatahes, suutsin end väga osavalt taas ettekandmisest vabastada, aitasin hoopis ühe tuttava näoga, Wendy'ga, kokkasid. Panime magustoite välja ja tegime neid pähklipuruga kauniks, ja sättisime snäkikandikuid, ja pärast jagasime neid. (Ma absoluutselt võitsin olematu võistlusele, et kelle kandik saab rutem tühjaks. Ma olin lõpetamas oma teist kandikut, kui Wendy ja ühe teise tüübi kandikud olid veel täitsa täis..)

Lisaks sai minust õhtuga meister šampuse valaja. Ma avastasin, et ma pole elus ühtegi šampuse pudelit avanud. Noh, see viga sai eile parandatud. Ma avasin vähemalt 25 pudelit. Kui mitte rohkem. Ja lõpuks suutsin šampust valada nii, et ei oodanud 30 sekundit vahepeal, et vaht ära läheks.
Jube kaunis oli alguses, neil olid suhkrulilled, mis läksid šampuseklaasi põhja, ja mis siis hõljusid imeilusalt klaasis ja andsid šampusele kauni roosaka värvi!

Ja neil oli täis jazz-swing bänd. Nagu. KUI LAHE SAAB OLLA?! Ma täiega swingisin kaasa kui üle tantsupõranda kuhugi suunduma pidin. Nii kaunis!

Lisaks leidsin end taas olukorras, kus sain kõikide vihaste osapooltega hästi läbi ja olin natuke lepitaja. Jälle. Ja sain kiitust, et mul on 'väga hea iseloom'. Votvot. Ja siis sain imestust enda kaela, et 'sa polegi kohalik?' jaa 'sa jalutad koju????' Eks ta ole, eks ta ole.

S aagiks oli üks kõvakübar, mille ma pätsasin kui koristasime. Ja koju jalutus oli ka väga kaunis, polegi seda ju ammu teinud.
Ma nüüd ei teagi, kuhu ma jõuda tahtsin sellega.
Ma tegelt tahtsin ainult seda öelda, et ma olen šampuse valamise meister nüüd, aga läks nats teisiti, jälle.

Ma tahtsin vaid öelda, et ainult mina oskan olla nii osav, et kõnnin nii mööda, et kukun äärelt alla.
St. Käisime eile semuga Clevedon'is, mis on Bristoli lähedal asuv mereäärne linnake. Ja kõndisime rannas, kus oli lai kõrgem riba, ja ma siis kukkusin sealt alla.
Tol hetkel oli kaunis naljakas lugu.
Aga nüüd mu hüppeliiges teeb päris kõasti valu.
HURRAAA.

Clevedon'ist kirjutan rohkem kui ma kunagi jõuan piltidega tegeleda.

Kevad Bristolis

Oli viimane aeg, et ma oma pool-naljaga antud uusaastalubadusi täidaks, eksole.
Ehk oli aeg kaamera riiulist välja võtta ja tolmust puhtaks pühkida.
(riiulit mul muidugi pole, aga saate ju aru küll, eks)

Viimased kaks päeva olen olnud kaamera külge aheldatud ja võtnud viimast kaunist kevadisest ilmas, mis on Suurbritanniat tabanud.
Soojasid ilmasid oli ennegi, aga need olid nõnda üksikud ja neile järgnesid alati pikad vihma ja tormi ja uputuse perioodid. Nüüd vist taevas tõesti selgineb, ja hakkab suvepisikki (oh, kui vahva sõna!) enda nägu näitama.

Eile-täna oli siis täpselt nõnda soe, et neidudel seelikute/kleitide/lühikeste pükste all polnud enam sukkasid (mitte, et see väga eriline oleks kuidagi, teades britte ja nende pidu-riietust, näiteks) ja nii mõnigi noorhärra patseeris tänaval lausa särgitult.
Kohe siuke soe tunne tuli. Ja Päikegi polnud nii vastumeelt. See on see esimese Päikese värk, siis ta on täiesti välja kannatatav ja lausa nauditav!

Eile (laupäeval) ma üritasin olla hästi kaval ja vältida keskpäeva ja hilispärastlõuna Päikest ja liigset valgust, reisisin ringi ja üritasin merd näha (ma jõudsin täpselt nii kaugele, et olid suured konteinerid ja kraanad ja üks laev paistis kaugusest, ja kajakaid oli tavalisest natuke rohkem, aga päris veeni ma ei jõudnud, sest kõik oli aiaga piiratud.) (ja ma ausõna ei teadnud, kus ma täpselt olen).

Ja nii umbes täpselt enne päikese loojangut jõudsin ma Clifton Suspension Bridge'i juurde, mis on umbes Brisotli kõige olulisem 'vaatamisväärsus'. (Semu alati vingub, et Krakowis on rohkem ja ägedamaid rippsildu, aga Brittidele siiski meeldib oma üksikutega uhkustada, eksole). Ja silla kaitseks võin öelda, et on kaunis küll. Võib-olla mitte sild ise nii võrd, aga kogu ümbrus - jõe org ja mäed; ja õhtune valgus; ja eemalt paistev linn, kus vaikselt süttivad tuled, oli küll väga kaunis. (kirjavahemärgid selles lauses on täiesti pöörased, ma loodan, et mingit moodi ikka saab aru).
Naersin küll omaette seal, kuidas kõik ikka väga üritasid silda pildistada.

Pärast jalutasin Cliftonis ringi, ja mõtlesin, et see ikka on väga kaunis linnaosa. VÄGA. Siuke, pisike Pariis. See Pariis, mis on mu mõtteis - romantiline ja kauni arhitektuuriga ja kultuursete inimestega ja pisikeste kohvikutega.

Täna ma nii palju ringi ei trippinud. Ma küll tahtsin minna Ashton Court'i, aga ma unustasin täitsa ära.
Töölt tulles bussis istusid mu taga kaks meest, kes rääkisid arhitektuurist omavahel, ja seda oli nii kaunis kuulata, sest nad tõesti teadsid stiile ja ajastuid ja arhitekte ja seletasid, miks neil üks või teine ehitis meeldis, et ma mõtlesin, et ma ei lähe enne maha kui nad lähevad maha! Õnneks (?!) läksid nad minuga samas peatuses maha. Jälitasin neid natuke ja üritasin veel kuulata, aga linnatänavail on see keerulisem kui üpris tühjas bussis.

Bristoli Katedraali kellad jälle kõmisesid. See on nii vahva kuidagi. Ma ei tea, mis puhul või millal neid mängitakse, aga ma olen mitmeid kordi kuulnud, ja alati see kestab üpris kaua. (Mingi missa võib-olla?).
Ja see on kuidagi nii... britilik.
Tudengid ja muidu semud istusid kõik College Green'il murul. Kes päevitas, kes luges, kes õppis, kes niisama. Kes mängis palli, kes jooksis ringi, kes tegi rula trikke.
Ja siis taustal on kiriku kella mäng.
See on nii britilik. Ja samas. ameerikalik? nagu stseen kuskilt keskkooli filmist? huvitav!

Minagi istusin ja lugesin (käisin raamatukogus, et paar raamatut tagasi viia, ja oma hunnikut vähendada, aga nooo... tulin tagasi rohkemate raamatutega...) natuke aega College Green'il, aga mu valitud koht läks kiiresti varju, ja ma mõtlesin, et ma parem sammun edasi.

Kõik Watershed'i ümbrus oli nagu kuskil... Hispaanias? Barcelonas, näiteks. Kollakad toonid suurest päikesest. Inimesed jäätise järjekorras. Lapsed paljajalu purskkaevudes. Inimesed treppidel istumas ja oma jäätis nosimas. Väga lõunamaine! Minu mõtteis, ma ju pole käinud, aga arvan.

Jalutasin ka Watershed'i turukeselt läbi, maitsesin IMEHEAD chai teed, vaatasin ahne pilguga raamatuid, ja imetlesin käsitöö ehteid.

Nõnda läks minu nädalavahetus.
Lisaks tekitasin endale uue watermargi, mis oli juba ammu mõtteis, aga kartsin valmistamisprotsessi, aga tuli välja, et oli väga okei. Lightroomis ei saanud teda toimima ainult, mis on natuke tüütu.
Üritasin ka HDR pilte teha. Aga mu töötlus-skill pole nii hea. Vist, ei tea. Ühesõnaga, ei tulnud see väga välja.

Nüüd aga, nautigem!

Cliftoni stiilinäide

Clifton Suspension bridge ja kirsss?
 (palun keegi tuvastage see õitsev puu, ei saa ju olla kirss või saab?)

Kui kõik suunasid kaamerad silla poole, siis ma suunasin teise suunda.

Sild omas hiilguses.
(Ja loojuva päikese viimased kiired teevad ka pai)

Taevas oli laiguline. Ja puu oli väljendusrohke.

Katse 0,5 HDR. Misiganes. Ei ole ju.
Aga meeldib vist ikka, mulle, st.

Bristol tuledes.
Öised pildid ei tule mul veel.

Kodust tulles teise mäe otsast.
Mägi kauguses on just täpselt Clifton.

Ma pole elu sees nii palju avatud katusega autosi näinud kui sel nädalavahetusel.
Lisaks on enamus neist eelmisest sajandist.

Tuvastamist vajav puu.

Pisike eelvaade uutele 'õrnadele'

Blackboy Hill'ilt alla linna poole sõites.

Üritasin, nagu ikka, jooni ja geomeetriat tabada.
Ei tea, tahaks väga, aga ei oska.

Jätsi järjekord!

Watershed'i ees olev turg.
Osa sellest.
Leivataigna osa.

Mu mõtteline Barcelona. 

Jooned.
Risti oleval tänaval kõnnin vähemalt korra nädalas, enamasti rohkem,
aga kunagi varem pole seda pisikest tänavat märganud.

Täna on seda sorti päev, et kõik läheb nats nihu..

Esiteks ma magasin täiega sisse ja jäin tööle 45 minutit hiljaks. Nad aga hoopis tänasid mind, sest ma teatasin neile läbi agentuuri, et jään hiljaks.

(Mu skill 3 minutiga valmis saada pole siiski täielikult kadunud, suutsin 2 minuti jooksul taibata, et kell on palju rohkem kui mulle meeldiks; riidesse panna; juuksed korda seada; majast lahkuda..) (Ja siis ootasin bussi 30 minutit, sest miks ometi nad peaksid tulema siis kui plaanis kirjas...)

(Kell 7:24 ärkasin, tööle jöudsin löpuks umbes 8.45)

See muidugi lükkas kõik mu plaanid pea peale.. Manager seal oli tore (?!) ja küsis et kas saan siis kauemaks jääda, et tundide arv jääks samaks. Ja see muidugi sasis mu plaane veel rohkem.. 

Ei, tegelt oli suht okei. Lihtsalt, et ma olen hetkel juba surmväsinud ja terve öhtu tööd Aztecis ootab veel ees ja öise koju saamise seiklus.. Ja täna kohe üldse ei jaksa.

Lisaks on täna jube külm ja kodus koridorides ulub tuul.

Lisaks see inime, kellele kuulusid pliit ja ahju funktsiooniga mikrokas, kolis välja, ja meil nüüd pole määramatuks ajaks paremat söögitegemise vahendit kui tavaline mikrokas ja kuum vesi. Hurraa.

Vähemalt oli co-opis tasuta raamaturiiulil üks paks kogumik Agatha Christie lugudest, see tõi korraks naeratuse näole, kuigi ma öösel ilmselt kahetsen, sest pean seda pirakat läbi öö tassima..  (Lisaks on mu lugemata raamatute list hoogsalt kasvamas.. Nüüd enam nagu ei jöua selleni kuidagi..)

Mul on halb oskus mitte öelda "ei".
Ehk lootsin, et täna on kaunis lebo päev. AGA MILLEKS. Ikka nõustu kui agentuur helistab kell 9 hommikul, et kas sa täna kell 15 saad teha vahetust. JAA, SAAN KÜLL.
Ei, tegelikult on tore, lihtsalt.. Mõtted olid lebos juba.

Ja eile, ma jõudsin õigele Bath bussile! Jooksin üle keelatud ala bussijaamas, aga jõudsin! (Mis tähendas, et teekond koju kestis vähem kui 2 tundi!!)(Ja ma ei pidanud linnas tund aega kell südaöö ootama..)


Lisaks.
MADRATSMADRATSMADRATSMADRATS.
Ta jõudis!
(Ja mu aadress tekitab alati segadust...)

Seekordne Semu juurde külaskäik ei lõppenudki kella 6ni hommikul jutustamisega, vaid me mõlemad vajusime juba enne  südaööd ära, (Semu juba enne, mina vaatasin kohusetundest siiski filmi lõpuni...(st, ma ei oska magama jääda kui ma kellegi teisega koos filmi vaatan...)) täiesti ajuvabades asendites. Semu tagurpidi voodis. Mina põrandal padjahunnikul. Väga osavad.

Lisaks koosnes see (st nädalavahetus Semuga) lõppematutest kogustest koogist ja tuunikala-juustu grillvõikudest.
Ma tulen sealt ära 8x suuremana kui enne (kui see üldse enam võimalik on...)

--

Lisaks vajutasin eelmine nädal feisbuukis 100 päeva hommikujooksu üritusel, et "lähen". Ma siis täna õhtul lõpuks jõudsin selleni, et sain esimese päeva taha linnukese teha. Ei surnudki ära. Ja päris tore oli, üle pika aja jälle.
Ma ilmselgelt pole nii tubli, et ma nende graafikus püsiks. Neil vist on juba 7 päevakest linnukese saanud.
Aga ma üritan, ausõna, vähemalt natukene.

Seiklusrohke laupäev. Tegelt mitte, ainult natuke.

Kuna tuli välja, et ülikool ei tahtnud mind täna, siis ma leidsin, et tuleb olla äge ja amatöör muusikali teatrit aidata! Läksin siis kolmandasse linnaotsa nende workshopi.

Esiteks, et kell 10 hommikul oli bussis mitu tüüpi, kes juba (või endiselt?) jõid ja olid nii purjus, et püsti ka ei püsinud! Nagu, ausõna. See mees pool lohises oma sõbra najal bussist välja. Väga põnev.

Siis kõik vanatädid bussis muudkui oigasid, et nii ilus ilm on ja et oleks pidanud jalutama läbi pargi ja pärast bussi võtma. (mida sa siis siin bussis teed tüüp?). Hommik oli tõesti kaunis, päike sillerdas ja puha (aga kodust välja astudes oli härmatis maas? WAT. Ma ei saa sellest ilmast ka aru. Nagu, siin pole külmapoegagi, kust see härmatis tuli, seda ma ei kujuta ette..)

Ja siis ma olin äge nende workshopis ja värvisin palju (iseennast eriti, mul on mingi anne selle pihta, et ise olen hästi ära mökerdatud pärast.. (vähemalt on näha, et ma midagi tegin)).
Anne on ka just pesust tulnud teksad jalga panna, et siis mööda põrandat roomata ja värvine olla. Ma olen arukas laps, kuidas te siis ei mõista..
Lubati mul ka akudrelli näppida, ma vist polegi päriselt midagi asjalikku sellega teinud ise, aga ma igaljuhul sain paremini hakkama kui noor-poiss, kes ka seal oli (mitte noor-noor, aga minust nats noorem, ma arvan, kes seda teab küll..).

Ja siis, ja siis tulin ära sealt ja siis olid seal Morrisons ja Lidl kõrvuti - kui kaunis saab olla?! Ma pole Aberist ära tulekust saati Morrisonsis käinud, suures, korralikus Morrisonsis. Jaaaaa... Mu peas on see palju odavam ja suurema valikuga kui ta tegelikult on :(  (või võib-olla ongi Aberi oma odavam ja suurem?)

Ja siis tagasi linna toov buss haises nagu solgiauk või kodutute-joodikute pesa. Päris õudne oli. Eks see linnaosa ole seal ka päris jube, et õhtul seal nina toast välja ei julgeks pista, ma arvan.

Siis oli vaja teha madratsijahti, sest kuigi mu praegune madrats ületas mu ootuseid päris kõvasti, andis ta siiski lõpuks alla. IMEpisike auk on. Aga sealt tuleb niiiiii palju õhku välju, et kurb hakkab.
Eile öösel avastasin. Kell 3. Kohutavalt sakkis, ma olin täpselt nii unine juba, et vajuks kohe ära. Ja siis äkki oled põrandal omadega. Lasin ta siis tühjaks, ja panin paranduskleepsu peale, aga siis ei tohi teda pool tunni jooksul täispuhuda.. Noo oli nõme olla. Ja kuna ma ta tühjaks lasin (et oleks parem kleepsuda), siis läks sada aastat, et seda täispuhuda..
Ootasin siis oma poole tunni möödumist ja nutsin vaadates online'ist päris-madratsite hindu. KES SEE OSTAB NII KALLEID MADRATSEID?!?! Nagu, kõige kallimad olid üle 1000naela. Keskmine hind on nii 150naela. Ja siis mingid üksikud odavad on seal 60-80 naela kandis.
Aga ma siiski lõpuks sain madratsi, mis on kasutatud küll, natuke, aga 25 naela eest ja toovad koju ka. Esmaspäeval küll. Sest pühapäeviti see riik siin ei toimi, eksole.


AAAAAH. ja siis, ma mingi päev kirjtuasin, et matcha latte oli hea, onju, ONJU. Ja täna ma jäin matcha milk tea'd (ma päris täpselt ei tea, mis see vahe on..) JA SEE OLI JUMALIK. ÕUDNE. MA JÄÄN JU SÕLTUVUSSE NII. NIIIII KAUNIS!!! Ma tahaks teile kõigile anda lürpida seda jumalte jooki! Nii jube kaunis, et natuke kurb lausa.