Kas ma tohin küsida, et kuidas saab üks kunstivorm olla nii kaunis nagu seda on teater? Nii hingematvalt liigutav, ükskõik, mis pidi. Nii kaunis? Nii hooliv? Nii tõene? Nii teema- ja ajakohane?
Niiii kaunis? Nii lohutav? Ja nii piinav?

Mu pea valutab tunnetest ja nutmistest ja naermistest ehk käisin Jane Eyre'i maratonil Bristoli Old Vic'is. (sest nüüd oli vaja nädalaga oma viimase 4 kuu puudujäägid tasa teha) (kuidagi ei tule see tasaarveldus välja nii)

Mulle ei ole kunagi "Jane Eyre" meeldinud, on mul "uhkuse ja eelarvamusega" ja muude siukestega ühes pajas kui mõttetud tilu-lilu-armastus-oh-armastus lugude all, mis noh.. ei ole mulle, ühesõnaga, jätab külmaks.
Aga see jutustus laval, oli nii kaunis, nii kaunis, niii kaunis.
Kui palju saab öelda väga vähesega. Kõik oli minimaalne ja see oli rohkemgi kui vaja, et tabada õiget punkti ja mõtet.

Lugu oli kärbitud nii mõneski kohas või ainult põgusalt peatatud, aga oluline oli kõik olemas. Üliefektiivne koreograafia (mitte tantsuline). Huvitavad tasandid lavakujunduses, tekitatud väga lihtsalt. Punane valguses, mis oli õige, ja ei häirinud. Ühtne kostüümidisain (sinine-hall, kusjuures, mida ei ole tihti?), kostüümidega, mis olid lihtsalt kohandatavad. Muusika - muusikud laval! Kontrabass-kitarre-klaver-akordion-trummid. Imelise häälega lauljatar. Ja muusika, mis oli segu A.Pärdist ja P.Glassist, törtsu Indigolaste mõjutustega (minu mõtteis, muidugi, Pärt oli väga tuntav, ei tea muidugi, kas oli ka tegelik mõjutus). Suurepärane näitlemine. SUUREPÄRANE näitlemine. Kusjuures, suulist teksti polnud palju. Palju oli liikumisega edasi antavat, või helidega (heliefekti tehti otse lavalt, näitlejad ise), palju oli pilkudes ja kehakeeles. Nuttu ja naeru. Kiiret ja aeglast rütmi. Vaikust ja hoogsat laulu.
Ma enamus aega vaatasin silmad suured ja suu ammuli, et kas tõesti on see võimalik, nii geniaalne, nii geniaalne, nii kaunis.
Nii ilus, nii kaunis.

Ja mina veel mõtlesin, et tulen parem koju magama. Mul on hea meel, et ma teen vahel õigeid otsuseid.

Täna arvas bussijuht, et miks üldse tulla.
Ehk ma ootasin 35 minutit bussi, ja siis otsustasin, et saab kuidagi teistpidi ka sõidetud.
(ja kõik bussid olid teises suunas väga täpsed, lausa kaunis oli)

ja GaimanGaimanGaimanGaiman. Ma olin nii vaimustuses. Ta lihtsalt, sümpatiseerib niiiii palju, kuidagi, millegi pärast, ja ma ei leia seda midagit, aga nii kaunis on. (Mitte, et ma olen ainult ta lasteraamatuid lugenud, aga ahoi, midaiganes).
(ja kuidas ma ta alles nüüd avastasin? nagu, kuidas see võimalik on, et ma olen nii mööda vaadanud tast?)


"Idioot" saab ka kohe läbi ja ma tahan teada nüüd ja kohe, et kuhu ta kulmineerub. Nii põnev!

Ja "Troonide Mängu" neljas raamat tundub hoopis teistmoodi kirjutatud olevat kui eelmised neli (3.1 ja 3.2) ja see on ka põnev! (Kes see lubab mul sarju alustada. Mul on nii suva "Troonide mängust", aga ma nüüd ju põhimõtte pärast pean kõik raamatud läbi lugema. Ja mina ei mõista, kuidas saab kellelgi TV-sarja pihta vaimustus olla, sest see on küll üks suur jura sari..)

TEATER.
Ma ei ole nii ammu teatris käinud.
Nii hea oli teatris olla, kuigi, noh, ma ei nimetaks seda väga tavaliseks teatri elamuseks.

Death and the Ploughman (Surm ja Põllumees?? näiteks.. otsetõlge on 'kündja')
Arno's Vale'i surnuaias.

Just just. Surnuaias, kell 8 õhtul. (ja pagana külm oli)
Algas pisikeses kabelis. Ja siis me jalutasime läbi surnuaia ja peatusime osades kohtades, et stseene vaadata.

Tantsisin surmaga valssi, Edith Piaf taustal laulmas. Päris kaunis mõte või? (muidugi ma olin esimene, keda tantsule paluti...)

Esiteks tahtsin öelda, et tekst oli väga kaunis. See on siis sellest, kuidas põllumees süüdistab Surma oma naise surmas (eesti keeles kõlab eriti kehvasti..), ja et kuidas see ei ole Jumala süü, sest Jumal oleks meest karistanud pattude eest, aga Surm võttis ta naise, kes oli Jumala silmis perfektne. Ja Surm üritab end kaitsta ja seletab, kuidas kõik maapealne kuulub temale, et Jumalal on Taevas&Põrgu, aga maa kuulub Surmale. Ja palju kauneid kauneid mõtteid ja sõnu ja lauseid oli.

Näitlemine oli kehv. No ma ei tea. Kehv. Kaks peaosalist, Neiu Surm ja Härra Põllumees. Neiu oli veel enam-vähem, vahepeal, ta alguses oli väga põnev ja oli väga ilmselgelt 'surnud' või...'mitte-elus', põneva ja erilise kõnnakuga, aga see vajus kõik ära kuidagi, ja ta unustas end ka alguses ja seisis pulk sirgelt, et siis uuesti rääkima hakata ja olla taas Surm. Nomisasja.
Ja siis Vabatahtlikud, kes etendasid Surnuid/Surma üldisemalt. Kratsisid kukalt ja nokkisid nina vahepeal.
Ja laulsid kehvasti. Hurh. See on Hille süü, et kõige pisemgi mööda laulmine kriibib kõrva. Väga. Ahvin. Ja kirtsutan nina.

Aga see idee, et see oli surnuaias oli kaunis. Ja disain oli osaliselt kaunis. Mulle meeldis, et õues enamus ajast oli valgustiks lihtsalt suur taskulamp või ehitusvalgus. Mis oli kaunis! ja sobiv! (mööda surnuaeda jalutades stseeniplatsilt stseeniplatsile oli valgustatud kohti, kus siis mõni tegelene (vabatahtlik)  tegi midagi, algul nad kõik tegid aiatöid, hiljem nutsid haudade kohal)
Mulle meeldis, et nad olid tekitanud maja sisemuse haudade ja puude vahele. See oli VÄGA kaunis.
Metall voodi, uhke peatsiga. Vann. Vanaegsed toolid. Tugitool.  Ja valgustatud (birdidega või väikeste LEDidega. Ühes kohas ka ice-lightidega, see oli ka vahva, ice-lightid on vahvad)
See oli väga kaunis, ja väga oleks tahtnud pilti teha.
Aga samas oli koguaeg tunne, et oleks võinud nii palju rohkem teha. Natuke rohkem valgust mõnes kohas, et välja tuua surnuaia elemente. Või noh..midagi oli nagu puudu.
Ja kostüümid oleksid võinud olla ühtsed. Vabatahtlikud olid kõik oma suvalistes matkapükstes ja paksudes jopedes (ma saan aru, et külm, aga oleks ju võinud teha neile ma ei tea, mingid üht värvi hõlstid, mida oma riiete peal kanda või midagi?)

Väga põnev, muidugi. Hea tekst, hea etenduspaik. See tekst jääb mind vist kauaks kummitama, ja tahaks isegi kohe midagi teha sellega. (see juhtub pea alati kui ma teatris käin...)
Oleks võinud parem olla, aga teater on alati tore.

--

Ja inimesed on üle mõistuse. Tagasi jalutades (surnuaia teisest otsast peaväravasse..) kõmpisin üksi ja kuulasin pealt, mis teised arutasid ja arvasid.  "Kas sa ei leia, et on huvitav, et sama tükk on nii erinev erinevates versioonides? Ma olen leidnud, et see on tihti etenduste puhul nii.. Jaa, väga huvitav."  Hästi, inimene, kas sa teadsid, et see ongi sama teksti erinevate lavastuste point. Muidu võiks ju igat teksti ainult ühe korra mängida ja vsjo, kõik, mõte edastatud ja kõik said ühtselt aru, ja teisi variante pole.

või tibid, kes tegidki iga kahe minuti tagant mobiiliga pilte ja selfiesid. Ma saan aru, et see oli natuke vabam vorm kui teatrisaalis istumine, aga siiski?!
(Ja kandsid pealaternaid, ja pimestasid pidevalt kõiki oma ringi vaatamisega -_- ).

Inimesed üldse ei istunud täna. Isegi vähem kui tavaliselt.

---

Ja siis bussipeatuse prügikasti kõrvale oli kellelgi lõpuks olnud mahti oma jõulukuusk välja visata.

----

Nädal tagasi vaatasin öösel koju jalutades tükkaega rebasega tõtt. Liikusin talle lähemale ja ta ikka jõllitas mind. Ma olin tast 3 meetri kaugusel, siis ta leidis, et ma vist ikka pole päris semu-sorti-tüüp ja siis ta liikus. Liikus täpselt nii, et istus teisele poole teed maha ja jõllitas edasi.

Ma tahtsin öelda veel, et töötades tundegite õpikohvikus, avastasin, et see ball, mida ma kiitsin ja 20ndateks tituleerisin, oli hoopis James Bondi stiilis. ?!?!?!?!?!?!?!?!?!?!
(Ma tükkaega ei suutnud uskuda, aga neil olid vanad plakatid veel üleval ja kuupäev ja koht klappis, niiet..) (aga siiski.. MIDA?!)


----

Kas tituleerima on üldse sõna? ja kui on, kas see on, mis ma mõtlen? ma olen laisk ja ei viitsi hetkel järgi uurida.

---

Ma olin täna ilgelt äge ja käisin kleidis ja kaabus ja lahtiste juustega väljas. 5 minuti kaugusel poes.
Sest ilm oli kaunis ja ma tahtsin kleiti kanda, aga liiga laisk, et linna minna.
(nüüd lugesin, et Semu oli mulle keskpäeval mailinud, et lähme chai'd jooma..hea, et ma meile tsekkan..)

Ja siis tulin koju tagasi ja mugisin kommi ja mängin Kingdom of Hearts'i, sest ma tahan olla 6-aastane, ja mitte töötada üle 40 tunni nädalas :(
(tegelikult on okei, ma niisama jonnin.)

HELLJEAAAAH.
Nädal sai läbi ja ma ei surnudki ära! (sellest ma ei räägi, et kui neljapäeval juhtus, et jõudsin kell 4 päeval koju ja järgmise päeva töö algas alles kell 2 päeval, et siis ma magasin kerged 18 tundi järjest. Ja oleks kauemgi vist maganud kui poleks pidanud tööle minema,jälle) Nüüd ma olen kõigeks võimeline.
Edith töötas see nädal 57 tundi. Järgmine nädal olen rikas ja kolin Hollywoodi, vm.

Ma tegelikult tahtsin öelda seda, et Azteci Sarah on mu auto-semu. Tal oli täna igav ja tõi mu koju ära. Saate aru jah. ÜLIKÕVA. Kella 1 (või 2 kui on loll bussijuht) asemel jõudsin 23.30 koju.
Ühtlasi olen oma elus pettunud, et mul juhilube ja autot pole, sest mu 1,5 -2 tunnine bussisõit on 35 minuti autosõit. Päris kurb hakkab endast nii ju.
Ja Sarah oli teine inimene see nädal, kes ei suutnud oma kõrvu ja karvu uskuda, et ma pole inglane.
Eile tüüp Hawthornist arvas, et ma iirlane või kehvemal juhul šotlane. Njamh, see on päris uudne värk..
Naljakas veel, et nad mõlemad on Brasiiliast.
Sarah'iga rääkisime fotograafiast ja lubasin ta teatrisse viia selle eest, et ta mind koju tõi. Semu 4! (Ta on nats nagu Weronika, alati annab mulle süüa. Aga see on sellepärast, et ta on üldiselt magustoidu alas kokk ja siis neil alati on midagi üle või koogitükid valedes mõõtmetes või midagi.. Aga nagu reaalselt, neil on seal ülikehvad toidud. Mis pagana 4 tärni hotell? Ma teen 8x paremat juustukooki kui see rämps seal.võeh. Samas, täna sõin beseed kreemi ja marjadega, ohsamumeie, see oli kaunis. Või nädala alguses Bailey'se panna cottat ja vaarika-valge šokolaadi creme bruleed. Need olid pärispäris kaunid).


Ja siis, keegi postitas feisbuukis "slaavi horoskoobi".
KOBRAS (10. oktoober – 9 november ) Kopra püüdlused korra ja rahu saavutamisel on viinud teda selleni, et ta on õppinud ehitama tamme, tõstma ojade ja jõgede veetaset ning tegema paisutiike. Kõik loomad kohanevad ilmaga, kuid kobras kohandab ilma enda järgi, kohandab oma iseloomu ja päevarežiimi. Kopral on alati kõik käeulatuses, ta kunagi ei kiirusta, töötab rahulikult ja enesekindlalt. Teised loomad kadestavad teda, kuid kopra elu on nende jaoks liialt keeruline. Olla kobras tähendab palju teada ja palju osata. Aga kui loomad põgenevad kabuhirmus tormi ja metsatulekahjude eest, sukeldub kobras lihtsalt oma veealusesse urgu ning rahulikult ootab selle tühiasja möödumist, mis teiste loomade jaoks on katastroof. Kobras oskab oma elu seada nii, et kõik tema kõrval olevad tunnevad end rahulikult ja kaitstuna, isegi siis kui ülejäänud maailm kokku kukub.

Ja ma ütlen haah. Haaah. Haaah.


Mul tegelikult oli nädala jooksul mitu korda midagi öelda, aga ma olin koguaeg nii zombie, et ei jõudnud arvutitki avada, ja nüüd ma ju muidugi ei mäleta enam mõhkugi.

Hetke seisund : Väsimusse suremas.

Ma olen viimase kolme öö jooksul kokku maganud 6,5 tundi.

Ja viimase kolme päeva jooksul olnud tööl 35 tundi. 

Mulle meeldib kui unehäired taasründavad kõige paremal ajal.

Veel 21 tundi tööd sel nädalal vastupidada. 

Loodetavasti kasvab une pikkus ka..

----

Ja fakkküll see üks bussijuht, kes jääb alati 15 minuti hiljaks ja sõidab teo kiirusel ja teeb lihtsalt peatusi pambist, sest tänu temale pean ma juba kolmandat korda linnas tund aega bussi ootama. Fakknoh, kirjutaks kaebuse lausa kuhugi.

Seaside

Semu on juba ammu tahtnud minna mereäärde. Et ta selleks kolis Bristolisse, et see on mere-ääres. (noh, nii võrd kui võrd).  Mina nii palju ei hoolinud algul, sest noh.. 3 aastat päris otse ja kohe mere-ääres olemist on mind vee kaunidusest natuke võõrutanud. (mitte, et ma vastu oleks, lihtsalt pole seda "tahaks merd näha!" tunnet..) (kuigi vahel tunnen küll puudust võimalusest kell 3 öösel majast välja astuda ja üksi mere ääres istuda ja lainete loksumist ja kajakate kisa kuulata)(okei, rohkem kui vahel tunnen puudust sellest, et on kuhugi minna öösel kell 3)

Igatahes. Me lõpuks võtsime selle teekonna ette, sest eelmine nädalavahetus oli puhta suur kevad juba, ja ka esmaspäev lubas kõikide parameetrite järgi sama kaunis olla. Noh, hommik Bristolis polnud eriti palju tõotav. Ja matcha oli ka matcha tee poest otsas. Aga ega me ei lasknud end heidutada. Asusime bussi peale ja naersime, kuidas me kumbki täpselt ei teadnud kui kaua me sõitma peame või kus täpselt maha peame minema. Naersime ja võrdlesime brittide ja poolakate ja eestlaste igasuguseid süsteeme. Igast ja muud.

Me sõitsime vist 1,5 tundi? Kes seda teab, see oli üks jabur buss, mis sõitis ringe ümber mingite tänavate ja mööda kõige pisemaid majade vahelisi teid, ja oli noh.. jabur, ühe sõnaga.

Lõpuks me jõudsime kuhugi, kus me arvasime, et kohe peaks meri olema ja astusime maha bussist. Ilm oli üsna hall. Ja tuuline. Ja külm. Ja ebamugav igatpidi.

Aga oli meri. pruunikas-hall küll, aga oli olemas! Semu pole väga palju briti mere-ääres käinud, ja ootas natuke vapustavamat ja kaunimat vaatepilti kui sogane pruun vesi. Ja siis me muidugi tegime võidu pilte. Nagu alati. Hiljem ülevaadates tundus, et ma olen osad pildid teinud lihtsalt selle pärast, et pilti teha. Ja nad on jurad ja igavad ja mõttetud ja läksid mõtlemata prügikasti.
Boonusena aga olen ma suutnud üllatavalt palju pilte teha kauni ja sirge horisondiga, see on küll saavutus!

Aga üldiselt olin ma tol päeval rohkem rahul nende piltidega kui nüüd ülevaadates. Nii palju jura.
Aga samas on mitu põnevat minimalistlikku pilti, mis vajavad küll midagi enamat, et tegelikult ka kellelegi mõjuda, aga noh. Põnev ikka, et ma olen neid nõnda teinud.

Kõige ägedam Clevedon'is oli muidugi Victoria-aegne kai (inglise k 'pier', noh ta pole päris kai, siuke jalutus-sild mere kohal?). Ses suhtes, et Aberis on ka Pier, aga ta on üldiselt väga baar-klubi-kasiino moodi värk ja see jalutamise osa on nats puudulik. Ja ma kahtlustan, et ta on natuke noorem kui Victoria-aegne.
Mida lähemale me sellele pier'ile jõudsime, seda enam olid mu kujutluses Victoria ja Edwardi aegsed naised ja härrad, oma uhket riiete ja kaabude ja suurte kübaratega ja jalutuskeppide ja vihmavarjukestega. Nii palju hõngas (misiganes sõna, kõlbab küll hetkel) see pier oma aega.

Kahjuks tegime toidupausi imearmsas pisikeses kohvikus ja selleks ajaks kui meil olid soojad võikud söödud (tuunikala ja juust teevad üllatavalt hea kombinatsiooni!) ja jäätised näpus (sest selleks hetkeks oli päike pilve tagant välja tulnud), oli pier kinni pandud, sest hetkel on veel 'talveaeg' ja varasemad sulgemiskellaajad.
Mulle muidugi tundus natukene absurdne, et pier'i külastamise eest tuleb maksta ja et see pannakse kinni mingiks ajaks. Natuke nagu Stonehenge'iga..(kuigi pier'ist ma saan veel aru, see on õrn ja midaiganes, aga Stonehenge jääb mulle alati müsteeriumiks).

Otsustasime siis alla 'randa' minna (noh, need briti 'rannad' on nagu nad on.. kiviklibu ja adru...). Ja sõime äärel istudes jäätist tükkaega. Ja siis otsustasime, et lähme kaljude juurde veel allapoole, et pier'ist veel pilte teha. ja siis me kõndisime sinna poole ja siis ma kukkusin sellelt äärelt alla, sest täpselt nii osav ma olengi. Mu esimene instinkt oli muidugi kaamera endast kaugemale saada, et see, jumala eest, viga ei saaks. See õnnestus päris hästi mul. Ja mu šoki reaktsioon on naerda. Ja tegelikult oli siis kõik väga okei, alles õhtul (ja terve nädala) andis hüpeliiges päris tugevalt tunda. (Muidugi mu igasugused 7 ja 8 tunnised töövahetused ja öised koju kõndimised üldiselt vist ei aita kaasa paranemisele..)

Igatahes. Oli üks kaunis esmaspäev. Ja nostalgia lained ja Aberi igatsused vallutasid mind.

Aga pildid on igavad. Aga las nad siis olla?

Hall meri. Triibu-Liine.

Iga neljas pilt on sellest, kuidas ma üksteist pildistades pildistame.

Mingi minimalist-abstrakt. Ja palju on puudu siiski.

Tunnen puudust inimeste pildistamisest.

Kaljunukk.

Semu 'rannas' ja eemal pier.

Mingi minimalist-abstrakt 2. Mulle endale sümpatiseerib rohkem.

Mingi minimalist-abstrakt 3. Värviga, nii uudne. Wow. 

Ma arvasin, et on hea mõte üritada pika säriga pilti teha vaiksest merest?
Igatahes sain tasuks selle põneva segaduse.

See oli 'ohhooo' hetk pilte üle vaadates.
Päikesekiired!

Kurb ja üksik kaelkirjak otsib kodu.
Mingil teadmatul põhjusel mina talle kodu ei pakkunud.
(Ma olen ilmselt tulevikus üks neist lapsevanemaist, kes kõigepealt postitavad lapsed õnnetusest pilte igalepoole kui reageerivad ja last 'päästma' asuvad)

Tee aeg!
(ja söögi)

Jätsi aeg!
Banaani-šokolaadi jäätis ja apelsini jäätis.

No kas te siis ei näe neid 1890-1910-aastal elanuid daame ja härrasid?

Geniaalsed lahendused. Jätsi-tasku.

Päike oli soe ja äär mugav ja jäts imehea!

Mu uued päikeseprillid on liiga väikesed/objektiiv liiga suure diameetriga =
ei saa enam kunsti kaunilt teha.

Ütles, et oli väga mugav.

Kiviklibu. Kiviklibu. Veidi veel klibu. Ja mingi tüüp. Semu-tüüp.

Tagasi linnas. Eemal Clifton Suspension Bridge teise nurga alt.