6.oktoober

Kristinaga kõndisime Llanbadarnisse tundi 50 minutit. Tagasi tulime 25 minutiga. Sakslase Hannahi metsarada oli umbes kordi pikem kui autotee kõrvalt kõndida (kuigi, ausalt öeldes, mulle täitsa meeldis see rajake).

Downinguga stseno oli kuidagi jurake täna, talle ei sobi lihtsalt loengu andmine, ta vajab, et ta saaks teha ja näidata ja välja mõelda ja et teised ta ümber saaks seda teha ja teda inspireerida. Hakkas endast kahju ja temast ka.

Ja Arts Centre'is istudes oli maailma ilusaim päikeseloojang. Kirusin, et ei võtnud Lomot kaasa. Küll ma olen osav.

Kõik vinguvad, et jube ilm on. Tuul ja vihm ja.. aga sügis ongi selline! Perfektne! Ma kõnnin tuules ja ilus on olla ja mingid nõmedad mõtted viib tuul ka minema. Ja kollased lehed on maas ja kastani karvased koored on põimunud kokku ja ja ja ilus on olla oranžis sügisevärvi mantlis ja kõndida läbi sügise! Ja siis hiljem olla kodus teki all ja soojad sokid jalas ja lugeda ja kuulata vihmasabinat. Oh nii ilus. Niii ilus. Sügis meeldib mulle!

Ei ole minu pilt.

4.oktoober

Päev algas kella 12 seminariga. Tähendab, ma olin juba 11.25 kodust väljas, et noh tundi vähemalt hiljaks ei jääks (nagu ma usherdama koguaeg jään). Ja siis 11.50 olin üleval ja kirusin, et oleks võinud natuke rahulikumalt võtta ja vähemalt kohvi lõpuni juua. Ei, milleks.

Seminari annab Gareth, jälle, nagu eelmine aasta. Ja ma olen ainus meie grupist, kellel ta eelmine aasta oli, fain. Vähemalt on meie grupis veel välismaalasi, semu Kritoph Lätist (tegelt pole semu, aga ma põrkan temaga igalpool kokku) ja nime järgi tundus ka kaks poolakat või sellist olevat. Hurra. Gareth on arenenud aastaga, ma tegelt ka kuulsin, mis ta rääkis. Jee! Ja ma suutsin märkmeid teha, niiet polnud ainult teemasse, aga teemaväline tekst. Jee! Tähendab, ega midagi asjalikku ka polnud, olgem ausad.

Kaks tundi hiljem oli process of scenography ehk siis praktiline stseno (nagu ma ilmselt seda kutsuma hakkan nüüd). Jõudsin lammastemaale Llandbadarnisse varem ja otsisin natuke ruumi ja kui ma sinna sisse astusin olin peaaegu kohe pahviks löödud, sest see oli täis lavamakette ja suuri Maci arvuteid. LOVELY. Kui onu Simon lõpuks jõudis, rääkis meile, mis meid ees ootab.. Et peame ka maketti tegema ja heliplaani ja valgusplaani ja ülalt vaate ja kostüümikavandid ja jumal teab, mis ime asjad veel. JA lisaks portfoolio, mis on umbes sellest samast projektist, aga rohkem oma mõtetega (esimene asi on kõik grupitöö) jaa et sellel pole sõnalimiiti, mis teeb asja natuke keeruliseks (sõnalimiidiga on vähemalt millestki kinni hoida..)

Ja siis asusime kohe joonistama (ohsajummel). "Sinu päev esemetes ärkamisest kuni siia tuppa jõudmiseni". Eeeeh. Esimene mõte oli teha kõik üheks pildiks, et kõik oleks ühendatud omavahel, aga siis ma leidsin, et katsuks ikka lihtsalt hakkama saada ja mitte ületamatuid eesmärke võtta. Mu esemed, mida ma siis kritseldasin olid : kohvitass, iPhone ja kõrvaklapid, teatri reader, piknikulaud, arvuti ja lammas. Kui kõigil joonistatud, siis osad pidid tõstma oma pildi ja näitama ja keegi teine pidi siis rekonstrueerima ta teekonna. Minu oma oleks siis : ärkasin ja jõin kohvi, kõndisin muusikaga üles mäkke, olin seminaril, sõin Arts Centre'i taga, käisin Rosseris arvutis, et vaadata seda meili, kus oli juhend Teifi ruumi saamiseks, ja siis kõndimine Llanbadarnisse lammaste sekka. Hurraa. Polnudki kõige hullem (ja mu lammas nägi päris armas välja).

Siis tuli osa kaks. Joonista sama teekond emotsioonidena. Kõik oli tükkaega jumala wtf ja siis said ruttu valmis. Aga nüüd ei osanud enam keegi aru saada, et mis tujud need on, mida sa kujutada üritasid (jooned ja ringid ja sakid ja miskõik). Tore toredaks.

Anti kohe tühjad maketid ja grupid ja nüüd tehke kellegi teekond lavakujunduseks. Meie grupp valis minu joonistused (sest mul oli vähe asju peal....mitte, et kellegi teise oma oleks uuritud..).. Tegime trepi lavasügavusest paremalt diagonaalis ette. (ma ausõna ei tea, mis need sõnad eesti keeles on... inglisekeeles on sügavus up stage ja siis eee eeslava? down stage.. ja lava vasak-parem on täiesti kaos, sest Janika ütleb, et see on vaataja punktist, kõik teised ütlevad, et näitleja omast.. Keegi tahaks seletada siis mis on õige?). Ja see trepp oli värviline, vastavalt mu "tujudele" (sest mu kõikvõimas pinal on täis igast asju ja muidugi ma kasutasin erinevaid värve oma emotsioonide jaoks).. Ja trepi all olid asjad, mida ma olin joonistanud. Jack tegi penoplastist lamba ja oli OiKuiUhke. (ma tegelikult isegi ei tea, kas ta nimi on Jack..aga ütleme, et on, vist on.) .. Ma oleks pilti teinud, AGA mu mobiili aku sai tühjaks. ja ma millegi pärast ei teinud Lomoga pilti. Jaa treppi värvisime kriidipastellidega, niiet ma olin igaltpoolt väga värviline ja kriidine lõpuks ja kuna ma kasutasin punast viimasena, siis ma nägin välja nagu ma oleks kellegi just mõrvanud, kaunis.

Kui teised siis meie asja vaatasid, siis nad millegi pärast seostasid treppi kohe tantsuga. Ja noh. Ses suhtes, et mulle sobib kui mu päev minu elust lavastataks tantsuna. Hihihi.

Teistel gruppidel oli rohkem asju "laval" võib-olla isegi liiga palju. Mulle meeldis meie üsna modernne ja lihtne asjandus.

See kõik tehtud arutasime veel oma niiöelda eksamit, kus me peame grupina siis neid ülalpool nimetatud asju tegema. "Hamleti" kahe viimase stseeni põhjal. Lovely. Ikka tuleb see Hamlet ja kummitab nagu ta isa vaim. Ja siis Simon lasi meid varem ära ja jättis kogu arvutidisaini asja järgmiseks korraks, sest ta ütles, et me näeme suht zombied välja. Aga tundub kõik väga asjalik, et ma see aasta jõuan kaugemale kui lihtsalt grafoprojektoril veega plötserdamine (,mis oli ka väga vahva!)... ja järgmine tund on sound studios ja teeme igast helivärk, ohpõnevpõnevpõnev.

Siis läksin Arts Centre'isse, et noh loen ja mõtlen ja teepeale Llanbadarnist Arts Centrisse (20-minutiline jalutus) tuli nii palju mõtteid, et ma panin neid tükkaega kirja ja loodetavasti ma kunagi realiseerin ka need. Igatahes oli kell 17.40 kui ma Arts Centre'isse jõudsin, vaatasin veel ilusaidilusaid fotosid, mis olid näitusel ja siis istusin, et kirjutada-lugeda kuni ma pidin kella 19.10ks usherdama minema. Noh, sellega läks nii, et kuna mu telefon suri välja, siis kella mul polnud ja kui ma olin juba tükkaega istunud seal, siis lõpuks liikusin ja kellalt vaatas vastu 19.20. MINGE PEKKI. Noh, otsisin siis Arieli üles, kes korraldab usherdamist ja ta naeris ja lasi mind lihtsalt vaatama. Läks hästi, seekord. Aga kes on nii osav, et on 1,5 tundi varem kohal ja ikka jääb lootusetult hiljaks?

Hästi läheb. Hea etendus oli. Ja koju jõudsin 10.45 umbes. Niiet, kerge ligi 11 tundi sai üleval kämpuses veedetud. Ja nii päris mitu teisipäeva järjest (sest teisipäeviti satub tihti ägedaid etendusi näitama).

Much Ado About Nothing

4.oktoober, 7.30pm, Arts Centre Theatre, Mappa Mundi and Theatr Mwldan

Kava

Shakespeare siis, ta asju vaatama minnes on natuke pabinat sees, sest keel on palju keerulisem ja tihti jääbki siis sisu ka arusaamatuks. Aga tuleb kohe öelda, et kõik oli väga selge ja sain aru.

See on vist üks komöödiatest Shakespeare'il ja ma nüüd tahakski lugeda teksti ka, sest see lavaversioon oli ikka päris naljakas kohati, aga mulle tundus, et palju on juurde lisatud ja seda sorti nalju pole originaalis.

Muidu siuke tüüpiline komöödia, kus kõik teevad kõike teiste teadmata, siis on hull segadus ja jama ja kõik vihkavad kõiki ja on valmis tapma ja siis voila on tegelikult ikkagi kõik hästi. Pealkiri "Palju kära ei millestki" sobib päris valatult sellele.

Sündmustik oli toodud 20ndatesse-30ndatesse, et naiste roll hakkas suurenema ja miskõik (see oli neil kavas kirjas..). Minu esimene mõte, kui Beatrice oli ainus naine pükstes, et küll oli 16ndal sajandil keeruline aru saada, sest siis mängisid ju ainult mehed. Ja mulle tundus, et teised naised kleitides, olid oma kleidistiilidega pigem 50ndates kui 20ndates, aga selles, mis ma arvan ajastutest, ei saa kunagi kindel olla, sest ma ajan neid alalõpmata sassi.

Sõdurid olid kõik kiltides, mis minu jaoks sümboliseerib siis kohe šotimaad ja ma ei saanud ka aru, et miks siis nii (peaks ajalugu uurima, ilmselgelt) ja nende kiltidega tehti pidevalt nalja, et mehed istusid ja siis natukese aja pärast katsid hargivahet uuesti korralikumalt kildiga ja miskõik.

Lavakujunduses oli hästi palju asju. Seal oli telliskivi sein, mis oli osalt murenenud, kastekannud, lillepotid, madalad sambad, laes olid lipukesed ja tulukesed, hästi palju asju, mis nagu ei andnud midagi juurde minu arust ja mida näitlejad ka ei kasutanud, niiet..Aga kogu see punane telliskivi ja sambad ja kastekannud ja pidev kollakas valgustus, tõid koheselt minu mõtteisse Toscana. Ilmselt ainult filmi "Toscana päikese all" pärast, sest ise ma pole seal ju käinud. Aga väga mööda ma ei pannud, sest originaalis toimub tegevus Itaalias.

Lipukesed ja tulekused olid minu jaoks märk pidustustest. Miks need sõdurid sinna kuhuiganes kohta jäid, sellest ma aru ei saanud, aga tükk lõppes siiski mitme abieluga.

Põrandaks on Union Jack ja tagaseinal rippus ka kortsus Union Jack maalitult mingile kollasele kangale. Need polnud arusaadavalt Briti lpud, Need polnud õigetes värvides ja triipude sisse oli tehtud igasuguseid mustreid ja puha, ma alguses ei saanud tükkaega aru, et need on Briti lipud, mõtlesin, et lihtsalt mingi põnev põrand. Aga mingis teatud valguses oli päris hästi näha neid jooni ja riste. Miks need seal olid, seda ma küll ei oska välja mõelda? Sümboliseerivad Shakespeare'i kui üdini Briti asja? Üritavad vihjata, et tegevus ei toimu Itaalias vaid kuskil UKs (see oli kavas kirjas, et tegevus on toodud Briti külasse).

Geniaalne oli stseen, kus mehed üritavad veenda Benedickti, et Beatrice armastab teda. Kolm meest teavad, et Benedickt neid pealt kuulab, aga Benedickt ei tea, et nad teavad. Benedickt siis hiilib mööda lava ringi ja üritab end toolide ja kastide ja millekõige taha varjata ja mehed käivad ringi ja hoiavad koguaeg tal silma peal. Stseeni lõpus ajab Benedickt kogemata kasti maha ja siis kui kõik kolm meest teda vaatavad, ütleb lihtsalt "Meow". See oli päris naljakas, ma pole kunagi Shakespeare'i komöödiad näinud ja olin üllatunud, et ongi naljakas.

3.oktoober

Nüüd on seis täpselt selline, et mina istun trepil ja Kašia istub põrandal ja Annie on juhtmega oma toas (sest ta tuba on kohe ruuteri kõrval) ja meil on kommuunne internetis olemine. St WiFi ei tööta enam üldse. Null. njetu. isegi telefonis pole raasukestki wifit.

Muidu. Oli täna esimene loeng. Oh kui vahva on jälle istuda Physics Mainis ja teha märkmeid. Lovely! Kuigi ma veidi kardan seda aastat, sest kõik tundub nii keeruline.

Mul on sel semestril siis kolm ainet 1. Analysing Performance, kus ongi nii, et me käime oma teatripassiga (või siis usherdamas, trallalalallaa) peaaegu iga nädal midagi vaatamas ja igaks nädalaks ongi vaja siis teha mingeid analüüse erinevaid. Ja ma ju ei oska analüüsida, veel. judinjudin.

2. Principles of Scenography, mis peaks siis olema ideeliselt teoreetiline asi. Vaatasin neid asju, millest ma kursuse hinde saan ja judistasin end. Kõlab kohutavalt keeruliselt. Pean tegema mingi näidendi põhjal mingi 10-minutilise video asja? Ma päris täpselt ei saanudki aru, eks esimeses stseno loengus siis selgub ja siis tuleb veel teha kahe tegelinski kohta mingine portfolio (tundus umbes nagu eelmine aastagi....)

3. Process of Scenography, mis on siis praktiline, vaatasin, et kohe homme hakkame mingeid hulle 3D programme õppima ja kes teab mida.. Ja mingine asi on umbes, et 2D vs 3D. Ja siis ma lugesin ja värisesin, sest mu joonistamisoskused on allpool igasugust stsenograafilist arvestust. Jummel. Hea, et ma natuke tegelesin sellega augustis ja septembris, aga kas ka piisavalt.. Ja siis me peame tegema mingisuguse etenduse Woyzecki põhjal ja see on noh kohe mingi asjalik asi ja see tundub ka pärispäris hirmutav.

Ühesõnaga, miljon hirmutavat asja ootab ees, aga äkki need muutuvad pärast selle nädala lõppu vähem hirmutavatakse, kui loengutes käidud ja kõik asjad läbi räägitud.

Ja suvi lõppes ka siin ära ja oleme tagasi oma normaalse +15 juures ja põrgupalavust +26 pole ilmselt enne järgmist suve oodata..

30.september

Homme on oktoober - hurraa! Sügis on ilus.

Aga, sügisest on asi kaugel.

Kui eelmine nädal ma otsisin kapist oma kampsuni välja ja lõdisesin oma toas teki all, siis see nädal on olnud suvi ja +26 kraadi. Raskusi on magama jäämisega või noh, tegelikult üleüldse olemisega, sest liigne kuumus (ja 26 kraadi on juba päris palju) ei istu mulle üldse.

Muidu.. Tegin Werontsiga diili ja sebisin meile Kristinaga toad nende majas järgmiseks aastaks (ma plaanin ette + Weronika maja on liiga vägev, et mitte üritada seda saada). Käisin "Jane Eyre'i" kinos vaatama ja noh tehke, mis tahate see lihtsalt pole see, mis mulle meeldiks. Ei raamat ega film, või noh meeldib, aga ma pole nii vaimustuses nagu väga paljud, tähendab, ma pole üldse vaimustuses. Film oli muidu ilus, pildiliselt.

Neljapäeval läksime Sandra juurde pannkooke tegema. Ma sain küll vaid 2 pannkooki, aga see eest olid need jube head pannkoogid! Aga siis ma pidin juba jooksma teatrisse pileteid rebima.

Ja nii ma ronisin kaks päeva järjest kahel korral üles mäkke, ja mõlemal päeval oli teine ronimine vaja teha erilise turboga. 22 minutit mäest üles. Ohjummel ja veel selles palavuses.

Õhtul lähme teeme Kristinaga katset kooris olemisega. Eks näis, mis moodi see asi siin toimib, aga võiks vahelduseks ilusalt ka laulda..

Tööst ma ei tea, mis saab, täna küll ütlesin, et tahan vahetusi, aga noh nad millegi pärast olid veel töötajaid võtnud ja ühesõnaga, see nädal olen ma ainult 2l päeval töötanud ja ma ei tea veel, mis järgmisest nädalast saab, sest juhataja ütles, et kõigil on umbes kolmap ja reede vabad ja päris rebimine on nende päevade pärast, aga teised päevad ei sobiks mulle nädala sees.. niiet jah, ma ei tea, mis sellest saab.. Eks näis, natuke on nüüd muidugi raha kõrvale pandud, aga kauaks sedagi jätkub, homme tuleb landlady ja röövib jälle üüri..

Dismorphia

29.september, 7.30pm, Arts Centre Theatre, Sean Tuan John

Lühidalt öeldes, lugu sellest, kuidas ühes väikeses Walesi linnakeses hakkavad inimesed muutuma koletisteks pärast hammustada saamist.

Üks mees laval, jutustas neid lugusid ja samal ajal näidati tegevust ka ekraanil filmitult.

Ma ei oska palju selle kohta öelda. Tegemist oli tantsuteatriga ja jutustaja enamasti kaasas oma sõnadele ka liigutused ja seda oli hea jälgida, seda oskust oma keha liigutada, enese väljendamiseks. Oli näha, et kaudselt oli iga sõna ka seotud mingi liigutusega ja alguses ta rääkis mitu korda sama juttu ja siis tegi liigutusi ja siis hiljem tegi liigutusi ilma tekstita, aga tähendus läks kokku filmilt tulevaga.

Laval oli ala, kus sadas verd, st punast vett (ilmselgelt) ja jutustaja aegajalt tantsis seal ja etenduse lõpuks oli ta päris märg. Aga see vaikne tilkumine mõjus minu jaoks kõige paremini selle etenduse jooksul. Vahepeal sadas seda ka tihedamalt, kohe päris oavarrest, aga üldiselt oli see lihtsalt vaikne tasane tilkumine.

Filmis olevad lood olid põhimõtteliselt 5 või rohkem kordi sama asja kordamine. Kuidas erinevad tegelased said hammustada ja muutusid hulluks, ihates hammustada järgmisi inimesi ja üldse hullusid vere ja tooreliha järgi. Ja iga tegelane viis läbi muundumise peegli ees, koletiseks. Need peeglimuundumised olid kõige nauditavamad filmist, oli tehtud kiire ja ebatäpse montaažiga. Ülejäänud film oligi siuke amatöör tudengifilmi sarnane asi nagu neid siin filmikursusel võib miljoneid näha (teema oli ka täpselt siuke)..

Üldiselt, läks süda natuke pahaks ja paha tuju tuli ja.. Ma muutusin kurvaks, ei tea.

28.september

Vahepeal tuli Kristina tagasi ja olema koos ringi käinud igalpool vajalikes kohtades, näiteks esmaspäeval oli teatri mingisugune loeng, kus me korralike lastena kohal viibisime. Räägiti teatripassist, mille me ka see aasta peame soetama ja siis räägiti, et tuleb oma mugavusalast väljuda ja proovida uusi asju, mis võivad osutada just nendeks õigeteks. Päris palju mõtlema-panevat oli seal.

Pärast nägime bioloogia maja taga BBQ'd ja siis me läksime ja sõime burksi. Võinoh, mina sõin. Kristina võttis kartulisalatit, mis oligi nagu KARTULIsalat. Minikartulid tervelt mingis majoneesi kastmes. Põnev, põnev. Kindlasti oli see enamustele tudengitele pidupäev, sest jagati tasuta õlu- ja siidripurke, me piirdusime limonaadiga siiski.

Weronika tuli pühapäeval tagasi. Ühel hetkel kuulen oma toauksel koputust. Lähen siis vaatan, koridori tühi. Vaatan nurga taha ja siis hüppab Weronika mulle kaela! Oh, teda ägedat! Kallistasime tükkaega ja tugevalt.

Mu kõrvaltuppa kolis nüüd ka lõpuks keegi. See keegi on Bulgaaria poiss Peter aka sussisahistaja. Käib koridoris edasi-tagasi ja muudkui sahistab, kell 7 hommikul. Nii palju sahistab, et äratab mu üles oma sahistamisega! Õppis eelmine aasta juurat, nüüd vahetas ümber Filmiks ja TVks. Kaks aastat järjest on rebane, votvotvot. Ja viimasesse vabasse tuppa asub elama tema tüdruksõber. Niiet meil on varsti maja täis. 2 poolakat, 2 eestlast, 2 bulgaarlast ja briti vanamees. Kaunis.

Kolmekesi me siis (Kristina, Sussisahistaja ja mina) istume korda mööda trepil ja ühendame end juhtmega ruuterisse ja naudime netimõnusid. Tähendab. Mina ei tea endiselt, mis jama sellega on. Mul nagu endiselt vahepeal tuleb see wifi ja ma endiselt ei tea, millest see oleneb. Sussisahistaja ütles, et tal on samamoodi, aga tal on nagu natuke tihedamini seda netti ja natuke püsivamalt. Kristinal aga ei löö isegi ette sellist võimalust, et saaks valida seda selle maja wifit. Nojah. Proua Landlady ütles, et tema ei saa midagi teha, et ta tegi mingi uue lepingu või asja ja et see pole enam tema hallata.. Ja et praegu niikuinii on nii palju uusi õpilasi, et ongi väga aeglane, et ootame 2 nädalat ja siis peaks parem olema.. ja et poolapoiss alt korruselt ostis uue ruuteri eelmine aasta ja siis oli kõik väga tore ja miskõik ja et see poolapoiss teab (ei tea ta midagi).. Jah, ühesõnaga. Landladyst polnud mingit abi. Võinoh, vähemalt ma sain talt teada, et meil on Orange'i internet, et võibolla siis saab kuidagi otse neilt abi.. Ma loodan.

Ma leidsin ka muidugi lõpuks selle netipulga, mis lihtsalt annab paremini levi või midagi, USB Wifi dongle on asja nimi.. Ja noh siin ta maksis mingis kohas 16.50 naela ja võib ju osta, aga kas sellest mingit kasu ka on? Blah. Võinoh, kui paremaks ei lähe, siis ma ei tea, peab ostma teenusepakkuja wifit ja juurde maksma? Landlady oli küll mingi, et "Jajah, ülikool teeb 24h arvutiruumi linna ka, et nii palju tudengeid on.." nojah, tore küll, aga oma toas tahaks ka WiFit, kasvõi skypimiseks. Ma tõesti loodan, et see Wifi jura varsti laheneb.

Aa, vahepeal oli seiklus Lomosse patakate saamisega. Sest seal käivad mingid hõbeda põhised patareid ja alka..misiganesasju ei soovitata üldse sinna parem toppida. Aga noh, kõik tehnika- ja fotopoed sai Aberis läbi käidud, aga neil kuskil isegi polnud neid alka..mingeid patareisid selles suuruses. Nooo toretore. Siis mitmest poest öeldi, et mina sinna Jules Warehouse'i, et tal on kindlasti. Aga see asi selle Julesi poega on, et ma olen kindlalt näinud kuskil seda silti ja ma kujutan seda kohta silme ees, aga..ma ei ole siiani seda poodi üles leidnud. Nojah. Tellisin siis netist need ja loodan, et nüüd lõpuks tuleb mõni pilt välja ka.. Käid ja maksad ja saad tühje negatiive tagasi (mida on küll hea filtrina Nikoni jaoks kasutada, aga noh, neid pole ka liiga palju vaja, eksole)..

Ja täna sadasid Niall ja Silver siia lihtsalt sisse. Ja õhtu möödus kaunilt tee, kommide, Shakespeare'i, aktsentide ja kaardimängude saatel. Võitsin algul koguaeg. Eksole. Mängisime igast mänge. Alustades Zubast (Nialli klassivenna väljamõeldud mäng), lõpetades stuba vskuubaga (mingine poola mäng) ja siis ikka potikut ka (ja Weronika ja Niall ei saa üldse pihta võinoh lõpuks umbes said, aga see tundus neile ikka ülemõistuse keeruline..möh?)

Votvot, nii ta vaikselt veereb siin. Tunniplaan tundub peaaegu paigas olevat nüüd. Hetkeseisuga on kolmapäev ja reede vabad. Ja mõlemad stsenograafiad on Llanbadarnis või Lammastemaal nagu Kristina armastab öelda..Niiet saab ikka jalutada ka kaugemale.. (nüüd tuleb see jalgrada üles leida, mida sakslane Hanna kasutas eelmise aasta sügisel kui me stseno filme Llanbadarnis vaatasime)..