22.veebruar

Eile oli pannkoogipäev. Inglased söövad pannkooke sidrunimahla (teate see kontsentraat, sidrunikujulises pakendis) ja suhkruga. Kuidas need britid siukeste asjade peale tulevad? Sidrun ja suhkur ja pannkook?? Mida?

Gemma, Luke ja Bevan

Filmisime. Ma pole kindel. Päris ilus oli kohati. Arvestades, et kaamera ei võimelda eriti midagi. Oli ilus. Aga ma pole siiski kindel, et kas sellest annab treilerit kokku panna. Loota ju võib.

Vihmaseks läks

Postripilte sai ka tehtud. Need on päris head. Osad. Tundsin puudust tavalisest objektiivist, millega ma saaks teha paari meetri kauguselt mitte-kuju-muutvaid pilte. Bleh. Selle asemel ronisin laudade otsas ja olin 10m kaugusel, et saada kaht tüüpi täispikkuses kaadrisse. Lainurk moonutas liiga palju. Bleh. Aga midagi sai saadud. Oleks nüüd mõni photoshop või asi ja mõni Final Cut ka saadaval, oleks palju ägedam.

Amy oleks nagu mõnelt Shakespeare'i postrilt välja hüpanud.

Bound

21.veebruar, 2012. Arts Centre Studio, bear trap theatre

Jeebus. Ma tahan sellest kirjutada lihtsalt, sest.. See on üks neist asjadest, mis teevad midagi sinuga (st minuga ilmselt), aga sa ei saa täpselt aru, et miks ja kuidas.

Lugu oli lihtne. 6 meremeest lähevad kalale, sest nad müüsid vähem kalu kui tavaliselt ja lootuses, et keegi teine ei lähe sel päeval merele. Täesti..tume maa teema minu jaoks. Kalamehed? Möh?

AGA. See siiski tegi midagi. Mingi tunde tekitas, millest ma ei räägiks parema meelega.

Aga asi on selles, et ma tean, et mulle ei meeldinud mitmed kohad kohe üldse, mul oli igav ja asi oli klišeee, aga kui keegi küsiks, et mis ma arvan? Siis ma ütleks mõtlemata sekundiga "Absoluutselt geniaalne!"

Kuus meest. Väga stereotüüpiliselt kindlad karakterid. Näitlejad mängisid neid hästi, väga hästi.

Nad laulsid. A capella. vanu rahvalaule (ma ütleks, et šoti rahvalaule). Natuke siuke regilaulu moodi. Suurte stseenide vahetuseks. pimedas. Võimsad meeshääled. Kujutate kui vägev see on?

Lava oli lihtne. 5 tooli, laud. Mis tekitasid kaks eraldi ruumi : kapteniruum laua ja tooliga ja meeskonna ruum/köök/asi/koht laua ja 5 tooliga.

Neil oli koreograafia. Kalapüüdmiseks. Rütmilised plaksud ja liigutused, sümboliseerimaks seda, kuidas nad võrke üles vinnavad.

Nad tegid oma vihmajopedega tormi häält.

Nad kõikusid tormiga rütmis. (Ja Edithil on komme liigutusi jäljendada, alateadlikult, niiet Edith kõikus ka tormiga rütmis).

Kui ma nüüd mõtlen. Siis see on vist see reaalsus. See, et nad tormiga kaasa kõiguvad. Ja ümber kukuvad. Ja. On karakteris. Samas kui..sa ei näe reaalsust laval, vaid oma peas. See reaalne näitlemine, et sa kujutad nii täpselt ette, et nad on laeval ja on 11 palli torm ja eiteakuikõrged lained. Vähesed etendused teevad seda, vähemalt minu jaoks. Ja see tegi. Ja, mõjus.

21.veebruar

Nädalavahetus läks rutuga mööda.

Foul Westi esimene lugemine, stseno grupi meeting, Birthi meeting ja kinno jõudsin kah "The Artisti" vaatama.

Esmaspäeva hommik algas nagu ikka kell 9. seekord seminariga (vähemalt ei pidanud mäkke kõndima, eksole). Palju Grotowskit ja presentatsioone täis umbmääraseid "teeme Grotowskit järgi" harjutusi.

Sealt jooksin kohe stseno miitingule. Kus eeee.. rääkisime endiselt, et mida me unes näeme ja kuidas magame (või ei maga) ja et mis ühesõnaga peale hakkama. Praegu on plaan, et me lähme kõik magama ja siis hakkame unes seda sonetti nägema..kind of. Näitasin neile Hasselhoffiga "Jekyll and Hyde'i" muusikali, kus on eee, võitlus, et kumb siis peale jääb, et kas Jekyll või Hyde ja kuidas Hasselhoff laulab korraga kahte karakterit. Tähendab. Laulab iseendaga duetti :D

Pärast seisi läksime seiklesime Kristinaga Poola poodi. Sest Aberis on nüüd Poola pood! JUHEI. Nad müüavad Kinder Penguit seal!! Ja väljanägemisega vinkusid ja juustu! Ja igast..kraami :D Kama näiteks :D Ma seda ei vaadanud, et kas seal tatart ka on, pelmeene ma ka ei näinud (kartulipelmeenid olid, aga see ju pole see) ja musta leiba unustasime ka vaadata.. Aga põhimõtteliselt on ägens!

Õhtul oli The Birthi näitlejatega miiting. Tähendab, lugesid (aka naersid) skripti läbi. Niall rääkis põhilistest asjadest ja jamh. Tuleb hakata verd tegema. Mwhaahahhaa. (meeldetuletuseks, igaksjuhuks, et ma olen The Birthi lavastaja assistent ja mitte näitleja, mhm)

Jaa.. nüüd tulin just töölt. (mitte päris just, küll, aga jah). Vaikne päev oli täna, väga. Ei miskit põnevat.

Sain teada oma Foul Westi proovigraafiku, peaaegu. The Mourning'u proov on ka see nädal jaaa.. mm ma endiselt ei tea, mis ma koori ja kontserdiga teen. Hetke plaanidega ma nagu isegi jõuaks igalepoole. (kui ma olen osav ja panen Birthi proovid nii, et kõigile ja mulle sobib :D), aga..bleh, ma eit ea.. Mul on veel aega reedeni, et mõelda, ma arvan.

Ja homme on filmiga ka proovid ja teeme treilerit kui heaste läheb.

17.veebruar

Saavutus: sain eile pita leivast reaalse "tasku" tehtud. Je.

Olen sündinud DSM, öeldi mulle. Tähendab, ta tegelt ütles, et lennuliikluskeskuse tüüp või asi, aga ta ütles, et ta võrdleb neid kahte. Ühesõnaga, suutsin peaaegu perfektselt kõik Cue'd öelda ajapeale.

Ja siis me rääkisime terve tunni prompt copy'st.. ja ma tegelt ei mäletagi väga, mis ta sellest nii kaua rääkis...Kõik tundus siuke.. suht loogiline.

Ja siis oli grupi miiting, mis oli surm. Aju oli täiesti välja lülitatud (endiselt on). Aga me saime oma presentatsiooni ideed paika (nad ainult ei taha mind eriti kuulata, bleh) ja jah. Järgmiseks peab esmaspäeval kell 9 olema elus veel.

Tulin koju ja tegin midagi ja läksin magama. Ja siis Kristina tuli ja äratas, sest oli aeg jälle pakke tassima minna (tal mingid laste ujumisvärgendused, sõber tellis UKsse, nüüd vaja Eesti saata). Ja nüüd pea valutab. Blögalöga.

Laulma ma küll ei lähe täna kuhugi. Kõrged noodid tapaksid mu. (Nagu kõik muu tapab.)

Keeran ennast uuesti kerra vist.

16.veebruar

Esmaspäeval, oli vist, kui me tulime Gemmaga koos mäest alla ja siis ma tegin midagi ja peaaegu kukkusin ja olin üldse väga nõrkus omadega, ja siis ma hakkasin hüsteeriliselt naerma (sest ma olin natuke veidra magamisega, nagu ma juba ütlesin, ja kõik asi oli hüsteeriliselt naljakas see päev), ja siis tüdruk, kes me taga kõndis (oli päris šokis) ja küsis, et "Are you laughing or are you crying?" ja siis Gemma toetas mind ja tüdruk kõndis meist šokis mööda ja Gemma pöördus minu poole ja oli lihtsalt, et "Kas sa mõtled sama, mis mina?" ja ma olin "Mhm, Pornography!" Hästid. (ja iluuisutamisest tekkinud vägev tasakaal päästis mind taas, jeejee)

Muidu. Eile. Oli kolmapäev, jamh. Kella 9ks jälle üles, et kaamera võtta ja teha pisikest katsetust kaameraga. Oleme kõik kaamera idioodid. JEEE. Ühesõnaga, see kaamera ei võimalda eriti palju muutusi. Niiet ma olin lihtsalt..natuke kurb ja lasin tal Auto peal olla.. Ja tal on nats liiga lai objektiiv, mis oli ka kurb. Aga, meh, elab üle.

Metsateel oli IMEILUS valgus, päike säras läbi puude ja oh, jeesus, ma natuke kiljusin ja olin elevuses. Luke ütles, et ma olen "Full of European Excitement" :D Nii oli. Videolt on kuulda, kuidas ma lihtsalt kiunun vahepeal :D Tegime kiirelt ära, sest Gem pidi kell 12 tööl olema.

Viisime kaamera tagasi, ronisin alla, sest ma jätsin välise kõvaketta koju ja pealegi Maciga monteerimisruum pidi vabanema pärast kella 1.

1.30ks ronisin tagasi mäkke, monteerima, üksi. Aga pagana Maciga monteerimisruum oli endiselt kinni ja ma idioot ütlesin, et ma saan AVIDis ka hakkama. RAISK. IDIOOT. Olin 15 minutit seal ruumis ja sain 100% aru, et mu viha Avidi vastu on päris reaalne. Mis pagana junn programm sa oled nagu? Mine ära. Ma kuidagi suutsin seal 1,5 tundi olla, siis ma andsin alla ja üritasin kõik asjad oma välisele kettale saada, et siis oma kallis iMovies midagi teha hoopis, mille peale sealne armas-kallis PC otsustas, et see on küll liig ja lihtsalt lülitas end välja. (ja selle pärast on mul Mac, aitäh.) Ma lõpuks sain need asjad siiski kettale ja siis ma lihtsalt lahkusin, sest.. Avid ja PC'd on kohutavad. (ma pole endiselt kontrollinud, kas need asjad on tglt mu kõvakettal ja et need Macis toimivad, kui ei, siis ma olen eriti pahane).

Tagasi alla.

Ja õhtul jalutasin jälle üles. "Going Dark" maailmailusaim teatrietendus. JAH. See on täpselt selline asi, mida ma teeks. TÄPSELT. (eelmise aasta umbes teises stseno workshopis tegingi, peaaegu, mitte sellistes mõõtmetes, aga ideeliselt, JAH). Lisaks, selle teema oli..kuidagi..mõjuv. Ja see kõik. OHJEEEBUS. Ilus oli olla, ühesõnaga. (Lisaks olin ma "The keeper of the torch" juhuks kui kellegil on paanika ja ta tahab välja saada, olin tähtsam kui tavaliselt). Jaaaaa, mu ideaalne unistuste töökoht oleks vist selle trupiga. Jah, või miski sarnasega. JEEEBus, niii ilus ja hea oli. (Kuigi Gemma viitas hiljem, et nad vist võtavad ainult mehi tööle, bleh.)

Igatahes. 3 korda ühe päeva jooksul mäkke minna, kui sa oled enne 9t ärganud, pole mu lemmiktegevus.

Täna oli stseno jaaa. Valgus ja ruum. Valgus oli amazing. Tähendab, läks käest ära, uni ja kõik kippusid peale (nats nagu Richardi tunnis), sest me vaatasime ainult pilte Quarantine'ist ja kuidas Mike on neile valgust disaininud ja värki, seal oli palju ägedat, aga terve 2 tundi ainult pilte vaadata pole..päris see, noh. Lõpuks ta käskis meile Becketi "Act without words'ile" valgusplaan teha, aga see jäi pooleli, sest Simoni ruumi tund tuli peale.

Ja ruumitunnis me, lugesime mingi näidendi (ma ausõna ei mäleta hetkel, mis selle nimi oli) esimese vaatuse esimest lavakirjeldust, mis oli hästi detailne ja realistliku box-seti tüüpi. Ja siis pidime gruppides selle välja mõtlema. Ja hiljem siis selle välja mõtlema Foundry stuudiosse. Olin koos Chrisi ja Gemmaga. Ja Chris oli geenius ja mõtles ja oli geenius ja joonistas perspektiivis, je. Ja ausõna, meie oma oli kõige geniaalsem. Teiste omad..ei olnud loogilised, nope, vähemalt mitte eriti.

Ja siis kui me Foundry'sse ta panime, siis oli Edith geenius ja ergutas Chris geeniust, kes tegi lõpliku lahenduse. Jee. Ja oli ilus ja kõik.

Edith peab õppima perspektiivis joonistama, aitäh-palun. Ja ma leidsin, et "ruumi" tunnid ei istu mulle. Mulle ei meeldi tervet ruumi kujundada, ma võin detaile rekvisiitidel kujundada või mida iganes, aga mitte tervet ruumi, ma arvan.

14.veebruar

Ma olin tööl nii väsinud, lihtsalt. Kokkukukkumiseni väsinud. Ja siis ma jõin kohvi ja oli natuke aega hea olla.

Ja tegin ise täna võikud valmis, palun taas aplausi. Will oli geniaalne "you don't mind if I help you, do you?" ehk ta lõikas mulle võiku palle lahti (ehk ma ei oska eesti keelt jälle. võiku pallid = saiakuklid).

Üldse tegin täna palju. Just siis kui mina läksin tagant välja, siis oli järsku sada inimest ja Edith jooksis ja Pauliina ei teinud peaaegu midagi. Vabalt.

Ja..butter cream armastab mind. Mina teda mitte, sorri. Aga kõik koogid, mis täna mult telliti olid buttercreamiga.. Christine ütles, et muidu pole peaaegu ühtki kooki ja siis täna oled sina ja siis on nagu mingi 4 kooki. Vabalt.

Pean mainima, et Weronika oli mu kaunis-armas Valentiine ja riputas mulle hommikul ukse külge karbi fläpjackiga ja sõbrapäeva kaardiga. Niuniu, küll ta ikka oskab. Aga tänane öö oli jälle täpselt selline, et ma pole kindel, et kas ma tegelikult magasin või olin koguaeg selles mingises une-reaalsuse vahepealsuses. Väga veider oli, sellest ka mu väsimus, ilmselgelt.

Ja siis ma koristasin oma tuba. Madli tubli tuppa ja ütles, et see küll Edithi tuba pole, siin pole ühtki riideasja põrandal. tõsi. Tõsi. Aga mul lihtsalt tuli tuju täna. Hea plaan oli ka jälle ujuma minna, aga lõpuks ma leidsin, et ma olen piisavalt unine, et ma lihtsalt ei jaksaks end pinnal hoida ja upuks suure tõenäosusega ära, niiet jätsin vahele (nagu alati, elu koosnebki ainult vahele jätmistest mul).

Avastasin ka jälle ahastusega, et ma pole peaaegu nädal jälle flickrisse pilte lisanud, päris kohutav. Aga pole olnud midagi pildistamisväärset. Siis tegin natuke pilte ka, et oleks ikka, noh, midagi, onju.

Ja õhtul oli "So sorry you can't experience it!" ehk Mari-Liisi lavastatud näidend, kus Kristina ka mängis. Kaunis oli, ma vist ootasin midagi natuke teistsugust, aga see sobis ka väga hästi, väga kaunis oli. Ja ma ei saanud hingata kui Kristina karjus valust (karakterina, muidugi), päris-päris tõeline oli. (ja siis me üritame oma teatriga realismist eemalduda?)

Ja kõige olulisem on, et Laural on täna sünnipäev! JEEEE!

13.veebruar

Kella hommikune 9ne loeng pole ilmselgelt mu lemmikasjade nimekirjas. Grotowski ka pole mu lemmikute nimekirjas, aga härra Gough?, kes meile loengut andis on kindlasti kuskil nimekirjas. Esiteks mulle meeldib kui õppejõud ei loe slaididelt maha, sunnib mind ka rohkem keskenduma. Teiseks, mulle meeldivad näited. Jaaah. Aga kell 9 hommikul on mu keskendumisvõime umbes tund aega, siis hakkas kõik hajuma.

Siis oli grupimeeting, vaatasime üle oma Grotowski, panime natuke paika, et mis presentatsioonil teeme ja olime muidu tublid, kui välja arvata, et me vihkame Grotowskit ja ei mõista teda peaaegu üldse ja me ei oska midagi öelda ta kohta. Panime kokku jumala suvalist infot. Kuidagi nii, et me nagu ei mainigi ta treeningut ja asja, põnev, onju. Selle asemel räägime "märkidest", millest ta ise koguaeg rääägib, aga millest me aru ei saa. Edukad.

Olin hommikul tubli ja tegin endale võiku kaasa. või Pita leiva tasku. tähendab, mina pole veel seni suutnud mõista, kuidas on võimalik Pita leiba poolitada nii, et tekiks reaalne tasku, sest mul tekib üldiselt mingi 5 eraldi olevat tükki, mida ma siis lõpuks kuidagi kokku üritan lappida. Igatahes, tegin Rosser lounge'is pisikese pausi, sõin, printisin välja "Foul West'i" näidendi.

Läksin Parrysse istuma. Kulutasin oma viimased 60penni cappucinole ja leidsin, et latte maitseb ikka paremini. Ja tegin nägu, et ma ei sure veel, vaid loen Grotowski kohta tarka teksti readerist. Varsti tulid Lacey ja Lorien, kes tegid ka nägu, et nad ei sure. Ehk..kõik jumaldavad kella 9st loengut. Ja siis varsti tuli ka Gemma ja siis me olime neljakesi natukene rohkem elusate nägudega. Siis tuli mulle meelde, et Richardi esseed on pigeonhole'is ja me jooksime kõik hindeid saama. Ja siis järgmised 40 minutit (ma olin päris palju enne tunni algust Parrys..) me kirusime Simonit ja Richardit, sest nad isegi ei ürita mõista ega hinnata teistsugust teatrit kui see, mis neile meeldib.. Ühesõnaga, kõigil läks päris kehvasti. Tähendab, ma sain 60 punkti ja ma olen päris rahul, arvestades, mis kakat ma kirjutasin ja et see oli 600 sõna lühem kui miinimum oli. Aga ma ei saanud mitte midagi aru, mida Richard mulle kommentaariks kirjutas.. lihtsalt jauras. või ma olin piisavalt väsinud.

Ja siis kolm tundi TT'd. Rääkisime stage manageridest ja depute stage manageridest ja assistant stage manageridest, kellel kõigil on väga erinevad ülesanded. Ideeliselt on need siis intspitsient, rekvisiitor, butafoor. Mitte päris küll. Ses suhtes, et DSM annab märguandeid (ehk nagu intspitsient) samas ta kirjutab üles kõik asjad, mis lavastaja ütleb proovides ja kus keegi seisab ja kuhu läheb ja kust mis tuleb, mida vaja on jm (ehk nagu ma olin Kaunites Janikale aegajalt) lisaks koostab ta proovigraafikuid, korraldab ruumid, suhtleb kõikide osakondadega jnejne, siis ASM on põhiliselt rekvisiitor, aga tema töö alla kuulub ka butafooria, mingil määral. Ja onu Nick ütles, et isiklikud rekvisiidid/kostjumi rekvisiidid on ikkagi rekvisiidid ja üldiselt ei kuulu kostüümi alla (nagu Jansa ütles, et see on kuidas kunagi). Ja SM peab vaatama, et kõik oleks okeika ja kõik puhkaksid ja sööksid vahepeal (XD, põhimõtteliselt, mingid asjad on veel).

Ehk. Tere, Edith tahab ola DSM, aitäh jah palun. Kuigi, see märguannete ütlemine tundub jube keeruline siin. Et kui Laura meeldiv hääl ütles ainult, et umbes "Kenneth ma tahan sind kohe voodisse" ja enne algust, et "Valgus valmis?" jm. siis siin on väga täpsed, et ta peab ütlema iga valgusemuutuse ja heli muutuse ja miskõik. "Standby LX Q1" "LX Q1, GO!" ehk valguse esimene märguanne olla valmis, ja siis GO. ja selle jaoks on suur prompt score, kuhu tuleb kõik miljon asja sisse kanda, ja me reedeks peame tegema prompt score'i ja siis seda ajapeale lugema. Päris.jube.

Ja siis kui kolm kaunist ja väsitavat tundi oli möödas, jooksime Gemmaga alla, näidendi "The Mourning" läbilugemisele. Nad on lahendanud asja punk-võtmes ehk me leiname on gängiliidri surma. Ja ma olen Job, kunstnik, värvin spreyvärvidega ja on ilus olla ja mul on päris mitu teksti, bleh. All good, all good. Näidend on ülilühike. ja ilmselt ei sega v'ga kõiki muud sadat asja, mis nüüd käsil hakkab olema.

Lisaks Morrissonsi Ricotta maitseb päris peaaegu nagu kohupiim. JEEEEEE.