10.märts

Tegin hommikul emme saadetud 7-viljahelveste putru. Ja nooo, ma ei tea, mis värk on, aga ma ei meeldi putrudele. Nad lihtsalt ei saaaa valmis. Keedan mingi 10 minutit ja ikka pole pudru väljanägemisega puder. Pähhh. Anni oli köögis kui ma tegin ja ta oli ka mingi "Kas see sul juba valmis pole?".. Pähh. Ja siis kui ta lõpuks oli enamvähem pudru nägu, siis mul tuli geniaalne mõte panna lusika täis nutellat sinna sisse.. MIKS ma pole varem selle peale tulnud? See oli omnomalicious! (ma just mõtlesin ingliskeelse sõna välja, hurraa!) Aga seda oli veits palju, nojah.

Teatri loeng oli jube põnev. Ja teistsugune. Ja neli eestlast istusid reas :D Ja nagu norrakas Anna tähele pani, siis olin mina ainus, kes polnud üleni mustas :D Good for me :D (tegelikult on suht kehv, et mul ühtki musta värvi riietusasja pole, peaks muretsema, ma olen igakord nagu mingi taunik kui pean teatris pileteid rebima..)

igatahes. Teatriloeng oli mmm Eugenio Barbast. Okei, mitte väga palju temast, aga kõigest, mis teda mõjutas ja kuidas ta leidis, et teater peaks minema tagasi oma algelisuse juurde ja et põhiline on keha liikumine ja hääl (mitte karakterid ja draamatekst).. ja siis ta on üritanud kokku tuua erinevate kultuuride teatrit, hmm, tantsuteatrit. Ja et kuidas neis kõigis on mingid ühised jooned, kuigi nad pole omavahel seotud, aga et nad mõistavad seda põhilist või miskit.. Vaatasime klippe Jaapani ja Hiina ja Bali tantsudest ja nende treeningutest.. Ja Barba enda workshoppidest ja et keha peab olema pidevalt treenimises, et areneda ja et kunagi pole päris täiuslik.

Tv loengusse ma jäin kenasti-ilusti hiljaks, sest ma leidsin, et peaks kohvi võtma, aga Unioni poes oli lihtsalt mingi HIIIIGEL järjekord, aga kuna ma olin juba kohvi ära võtnud, siis ma siiski seisin selle järjekorra ära..(ja siis läksin õue ja tuul puhus kuidagi sellest kinnisest topsist kohvi mu särgi peale... et siis, ah?)

TV loeng oli postmodernismist ja sellest, et keegi täpselt ei tea, et mis asi see siis nüüd väga täpselt on :D Aga et põhiline on see, et on ärapöördumine ("Ma pöördun ära, rahva poole. See siin on minu rahvas ja see seal on sinu rahvas..Minu rahvas kuulake ainult mind" - khm, vabandust.) "Suurtest lugudest" ehk näiteks kommunismist või kirikust ja miskit, ühesõnaga, me ei usu, et me kunagi jõuame utoopilisse ühiskonda. Me ei usu enam millessegi. Me ei tee vahet reaalsusel ja mängul, sest meid pommitatakse kogu aeg mitte-reaalsete asjadega (läbi meedia) ja siis me oleme segaduses. Ja siis postmodernismis me (nad?) ei viita enam reaalsele maailmale, sest 1. me ei tea, mis see on 2. seda ei eksisteerigi, vaid me viitame teistele tekstidele (a la, et umbes Family Guy's nad räägivad Star Trekist..). VOt. Ja siis me vaatasime South Parki, mis oli üllatavalt huvitav ja ma sain sellest aru. Mulle on alati tundunud, et mulle ei meeldi eriti see sari, aga nooo, tuleb vist õigeid osasid vaadata.

Jaaaaa õhtul lähen kinno. Arts Centre'is algas World of Wales filmifestival ehk näidatakse rahvusvahelisi väärtfilme, mhm.

JAAAAAAA. See on tõsi, et cheerleaderid kannavad kogu aeg oma cheerleaderdamis kostjumi. Päriselt!