29.oktoober

Kogu linn on Halloweeni meeleolus. Mind jätab endiselt külmaks, päris, päris külmaks.

Sussisahistaja sai Rammumehelt lõuga. Päris jube oli. Maja oli kisa täis. Vihased mehed. Ei, päris jube. Tsiteerides Kristinat "No, kus me elame??" Ja Edith vastab, et "Bulgaaria ja Poola maffia, noh!"

Netiga on ka üks null seis. Ehk.. teda ei eksisteeri ei arvutis ega telefonis ega ruuteriski mitte. Teist päeva juba tšillime Kristinaga Varsity's, et maailmaga natukenegi kursis olla.. (ses suhtes, et üks päev netita ja mu Aberi mailil oli 21 uut kirja.. on ikka vaja küll, et olla kursis oma kursuse asjadega..)

Jah, ega muud tarka polegi. Jälle varsti üks nädal läbi. Aeg jookseb eest ära vist.. huvitav, mida ta kardab?

Loodaks onju, et pärast normaalset magamist läheb peavalu lõpuks üle, aga nooo..milleks?

ehk peavalu päev 2.

25.oktoober

Ma pole elu sees nii halvasti maganud. Seminarile ma ei lähe, ma sureks ära. Ja kohe jään ka uuesti magama ja loodan, et ma saan vähemalt tund aega järjest normaalselt magada, jeebus noh.

Ma läksin kell 3 magama, oma aruga. Kell 4.45 vaatasin kella, sest lakke vaatamine hakkas üle viskama, kell 5 mängisin sudokut, sest uni polnud endiselt sellise näoga, et tuleks. umbes 5.30 jäin vist magama, 6.15 ärkasin, vaatasin kella ja siis pärast seda suht iga 30 minuti tagant ärkasin üles. Imekaunis.

Ja kas ma olen maininud, et Arts Centre'is on jõululaat püsti? Meil pole veel Halloween veel läbi ja neil on JÕULUlaat püsti. Kommerts. Phäh.

Yet, if Stephens is interested in highlighting a political issue, his literacy in theatre underpins it. His starting point for constructing the play was the speech of the world-weary Jacques in As You Like It, about the seven ages of man. ‘Each character, from the baby to the old man at the end, who in this play is an old lady, has a parallel in the piece. In this case, the soldier figure is in fact a soldier of Islam, but I think so much about life’s journey is summed up in that speech.’

Oh, jestas! Seda oli hea lugeda, mul on kuskil lähtuda!

(ehk Edith lõpuks tegeleb "Porno" näidendi uurimisega natuke..)

24.oktoober

1. Olgem uhked mu üle, ma olen kaks päeva järjest endale normaalset süüa teinud. Juhuu!

2. Käisin "Melancholiat" vaatamas, Lars von Trieri film, imeilus, pani mind mõtlema, kuigi pagan, see Trieri tüüpiline käsikaamera ajab mind vahepeal ikka närvi küll.. päh, aga muidu, Bueno!

3. Pidin Werontsiga eile Rummersisse minema open mic'i kuulama, õhtu lõppes sellega, et me lamasime Werontsi hiigelvoodil, pead ja käed üle ääre, mõõtsime juustepikkust nii ja lihtsalt ajasime juttu, peaalaspidi. Suht okei.

4. Ma ei tea, kust see sügise armastus tuli niimoodi, aga ma jumaldan seda rõvedat tuult ja vihma ja märgu jalgu ja teadmatust, et mida selga panna ja krõbisevatele lehtedele astumist ja jah, ooosügis!

20.oktoober

Tark kella 10.30ne Hamleti koosolek oli päris asjalik! Naersime ja leidsime lahendusi! Imelikul kombel olin täna mina see, kes leidis "Miks?" peaks midagi nii tegema nagu meie tahame.

A la, et erinevatel tasanditel lava, sest see on hierarhia ja poliitiline värk ja siis nad olid mingi OPAAAA! Ja siis tuli Abile meelde, et Marxi proletaarlaste püramiid on ju ka siuke ja jah. (mina mõtlesin küll vana hea saksa ajaloo ja Laleicke peale ja meie Prantsuse misiganes püramiidide peale. + Miks on nii, et tunnid, mis mulle koolis üldse ei meeldinud ehk saksa ajalugu ja kirjandus, need, millest mul on siin kõige rohkem kasu?? )

VÕi siis, et Amy tahtis koske, Gemma kirtsutas nina selle peale ja rääkis, et see on nagu pigem nagu eluvoog, aga Hamlet on tragöödia ja kõik saavad surma. Ja siis ma tõin konsensuse, et me kujutame, et see vesi on algusest peale meie klaaskirstu voolanud ja siis lõpuks kui kõik surnud on, siis lõppeb ka vee voolamine otsa ja siis on see vesi elu sümbol. Jah, vot.

Palju häid ideid. Meie Hamlet oleks oma idee poolest üks päris tantsuetendus, ooper ka. XD. Gemmaga laulsime ooperit. "ah, see on alles 17.jaanuariks, siis me jõuame libretto ka valmis kirjutada" :P ja nii on :D

Teoreetilises stsenos rääkisime, kuidas lava ja publiku ala on aja jooksul muutunud. Siuke suht loogiline kõik. Aga vajab näpuga peale näitamist, et me jagaks stsenograafilist väärtust. vist. jah. palju pilte Covent Gardenist, peab ikka Londonisse jälle tripi tegema. Jah!

Ja siis läksin Sandra juurde ja tutvustasin talle Lõvikuninga lavaversiooni. Ma pole ainus, kes sellest vaimustuses on :D Ja muidu üürgasime Hakuna Matatat laulda :D Ja jõime teed/kohvi ja sõime nommanomma muffineid. Jeee.

ja endiselt on külm. See küte lihtsalt ei toimi mu toas. Ma ei jaksa isegi mõelda selles külmas. böö.

Külm on! Kuigi eile pandi heating sisse. Aga see on kaks korda päevas, hommikul ja õhtul ja ma keerasin oma radika liiga hilja sisse õhtul ja õhtune soojendamise aeg oli juba läbi. Külm.

Ja mingi targa mõttega leppisime me grupiga kohtumise kokku 10.30ks. Liiga vara ja liiga külm. Böö.

18.oktoober

Uuel nädalal uue hooga!

Eile ehk esmaspäeval kõmpisin kohe hommikul (haaha, mis hommik, 10.40) Kristina ja Silveriga üles, sest Kristina osales filmis ja Edith oli äge ja mõtles, et filmides on üldiselt tihti äge valgus ja siis tuleb minna ja pilti teha. Nii oligi. Eelmine õhtu keerasin veel Kristinale papiljotid pähe ja värki nagu ikka päris värk noh :P (sest ükski filmimine Kaunite jaoks ei möödud papiljottideta.) (Sellega seoses, kui keegi mu puuduvaid 9t kollast papiljotti näeb, siis andke teada).

Ühesõnaga. Filmil oli põnev idee. Sama tekst kolme erineva emotsioonina - paranoia, frustratsioon ja kergendus (relief). Et kuidas erinevaid sõnu rõhutades ja erinevaid meeleolusid luues saab erinevaid tähendusi luua. Idee oli hea, aga teostus? Võinoh, oli okei, aga nad olid seal kohati nii totud, et ma läksin täitsa närvi. Näiteks, et nad ei osanud reflektorit kasutada või üldse..valgust paigutada, et kui neil on kõik prožed ühelpool, et siis muidugi tekib vari.. Ja ega nad ei mõistnud ka siis üht prožet teisele poole panna vm, milleks. Blah. Aga ma olin mingi suvaline omalõbuksfotograaf ja ei läinud neile midagi ütlema ka. Teie film, teie asi. Ägedaid pilte sain ka. Mis ma kunagi üles panen. Kunagi.

Teisipäev on nagu ikka pikk päev. Algas teatri seminariga teemal semiootika, mis oli pärast kohustuslikku lugemist ekstra segaseks muutunud. Ja siis ma olin nii ärritatud selle segaduse pärast ja et ma pihta ei saanud (tegelt sain, aga see lugemisetekst oli lihtsalt nõme ja segane) ja siis ma lausa rääkisin kaasa. Aga ega me taas targemaks ei saanud. Tähendused on loodud. Meaning is created. Seda korrutas me kallis seminarituutor vähemalt 8 korda. Aga kuidas me seda teatrianalüüsis kasutame, sellest pole sõnagi, ometi on mooduli nii ANALYSING performance ehk see peaks lõppkokkuvõtes olema põhieesmärk. häh. Me oma grupis üritasime sellele viidata, et kuidas me seda siis teatri kontekstis kasutama peaksime, aga saime vastuseks ainult, et "me ainult anname nimetuse asjadele, mida te olete koguaeg teinud." ah, mine pekki, mis pagana akadeemiku vastus see siuke on? blah. vinguvinguvingu.

Vaba aeg läks jälle Silveriga raamatukogus põnevatel teemadel jutustamise ja natuke ka Hamleti researchi peale. Siis jooksin Parry-Williamsisse ja võtsin Kristina papiljottidest tühjaks, ägedad lokid jäid! Ja siis jooksin edasi Lllammaste maale praktilisse stsenosse. Pool aega vaatasime mingit tuutori tehtud lavakujundust. Siis pidime samasse lavakujundusse panema "Lumivalgekese". Tegime geniaalsust omas grupis. Nii geniaalne oli, et keegi ei osanud midagi öelda. St keegi=tuutor, kes oli lihtsalt "Jah, väga hea" :P Haahaaa. ja siis hiljem pidime mingit geniaalset Becketti asja lavakujundama. Mis oli ka omapärane, sest Becketil on väga spetsiifilised ja konkreetsed ideed ja neid ei tohi ju muuta ka. Njamh. Igatahes jah. Ühesõnaga oli palju kriipsujukude joonistamist ja asja.

Pärast veel tegime oma grupiga natuke tööd Hamleti kallal. Vaatasime videosid ja üritasime midagi paika saada. Tuleb põnev ja ilus, ma loodan. Ophelia vesine haud ja vesi, mis asendabki põrandat ja hauakaevurid, kes mitte ei kaeva, vaid panevad kirstu vett, kivist troonid ja..jah. Kõlab põnevalt.

Ja nüüd ma olen olnud sada aastat Rosser Lounge'is, sest ma sain läbimärjaks ja siin on nii hea soe.

Pilti kah..

Sai lõikust. (15.10.2011)

Koridori tšill

Sünnipäeva outfit.

Uued kaunid, kaunid, kaunid, KAUNID, riided!

14.oktoober

Suht mitte-asjalik nädal on olnud, ma arvan.

Kolmapäeval käisin kinos jaa..jah. "Tinker Tailor Soldier Spy" siuke film. Väga veider oli. Siuke..segadusse ajav. Aga ilusalt filmitud ja suurepäraste näitlejatega. Gary Oldman ja Benedict Cumberbatch on ikka üleprahi ja muidugi Colin Firth ka. jah.

Neljapäeval oli teoreetiline stseno, kus me rääkisime grupist nimega Quarantine, kelle etendust "Entitled" me eelmine nädal nägime. Et nad üritavad teha etendusi näitleja-publiku vaheliseks suhtluseks, nii ongi neil olnud etendusi, kus osa publikust läheb lavale ja teeb peo jaoks võileibu või kus kogu etendus toimubki õhtusöögilaua taga. Päris põnev..

Pärast jalutasin Gemma ja Nathaniga kämpusesse, sest mul ja Gemmal oli grupimeeting. (jah, ma olen jälle Gemmaga samas grupis, aga mulle sobib, onju..) . Tähendab siis praktilises stsenos me peame tegema maketi "Hamleti" kahe viimase stseeni kohta. Ja noh, me siis juba hakkasime arutama. (tähtaeg on alles jaanuaris).. aga kuna meil kellelgi polnud veel eriti ideid ja noh kõik olid suht zombied, siis me rääkisime päris paljust muust ka ja mitte ainult Hamletist ja kuidas seda lahendada.

Õhtul oli mul plaanis veel teatrisse minna, sest etendus nimega "Featherstonehaughs" on meil teatripassis ja kuigi selle kohta käivat ülesannet võib teha ka ooperi kohta, mida ma vaatamas käisin, tahtsin ikkagi korrralikult kohustuslikud asjad ära vaadata. Aga kõik piletid olid välja müüdud. Ja ma olin kurb, sest mul oli hullult isu teatrisse minna. Ostsin siis pileti tänaseks (Reedeks), aga praegu pole mul üldse isu kuhugi üles teatrisse koperdada.. pähh.

Lisaks. Mu maailma ilusamaid papud on hõõrunud mu kannad otsas ja päris valus on aegajalt. Ostsin villiplaastrid ja loodan, et need aitavad kiirendada paranemist ja et ma saan imeilusaid papusid varsti jälle kanda.

11.oktoober

Esimene õnnitlus tuli WarnerBrosilt, kes teatasid, et sünnipäeva auks saan ma 20% alla kuulõpuni kõigilt toodetelt. votvot.

Franck helistas ka öösel, oli suht zombie, aga see oli väga nunnu :D

Hommikul arvasid Kristina ja Sandra, et oleks päris vahva mind laulu ja koogiga üles äratada. Nii oligi, et nad marssisid lauldes mulle tuppa sisse. Päris äge! Teetasime ja koogitasime ja siis oligi mul aeg joosta 12ks seminari.

Padja-Edith

Seminaris ei toimunud väga midagi asjalikku.. Lugesime üksteise 500-sõnalist momendi kirjeldust ja arutasime loetud tekstide pihta. Ma olin isegi väljamõelnud, et mida ma ütleks tekstide kohta, aga lõpuks ma suutsin taaskord mitte kaasarääkida.

Füüsikamajast lahkudes (Kus mu seminar oli..), sattusin kokku Silveriga. Ja siis oma 2 tundi pausi veetsime koos. Jõime Arts Centre'is kohvi/kakaod ja Silver jagas minuga oma küüslaugu-kurgi baguetti ("sest ma ei teinud sulle ju kooki"). Ja siis istusime raamatukogus kotttoolidel ja ajasime niisama juttu. Vahepeal liitus meiega Andres ja siis ma tükkaega näppisin ta iPadi ja leidsin, et see on natuke ikka väga palju vahvam vidin kui ma loodsin. Ja siis Andres lahkus ja asendus Rudolfiga ja siis jah.. Pidin ma ka juba tundi minema..

Praktiline stsenograafia oli helistuudios, aga me ei teinud midagi praktilist. Räägiti ainult, et milleks heli kasulik on ja et tuleb mõelda, et kas kõik saavad ikka aru, mis sa selle heliga mõtled. Ja noh, siis kuulasime igasuguseid miljoneid helisid ja üritasime mõista, et mis need on ja miskõik.. itsitasin päris palju, sest tuutor oli päris naljakas kohati. "I hope you've seen QI because they explain there that sound here.." ja oh ma olin uhke enda pihta, et ma olen nüüdseks kõiki QI osasid näinud (muud targemat pole ju teha netita..)

Tund lõppes jälle varem ja mul oli kõvasti aega teatrini, siis ma jõin uuesti kohvi ja tsillisin niisama kämpuses ringi. Ja siis õhtu lõppes ooperi vaatamisega. Tähendab, tegelikult lõppes jälle koogi söömisega - Sandra tuli minuga koos alla ja meile ja siis me sõime kolmekesi (Kristina ka ikka) kooki veel ja jõime teed ka veel.

(pean veel mainima, et sain niii palju ilusaid asju emmelt pakiga, et juba öösel kell 00.30 kargasin ma mööda oma tuba ringi ja kilkasin, et "Mul on maailmailusaimad papud!")

(Ja kunagi tuleb juurde pilte, sest Sandra tegelt tegi päris mitu neid, aga eks läheb aega enne kui kõik minuni jõuab :P)

7.oktoober

Nii paljut, et kurguvalu on päris piinav. Ei läinud koori, sest noh, sellistel kõrgustel olevad noodid ei käi kuidagi kurguvaluga kokku. Lihtsalt, kasvõi põhimõtte pärast.

Kui te enam ei mäleta, siis ma olen selline.

(iPhone+instagram)

Tööga on nii, et kuna kõikide tunniplaanid kattuvad ja ma olen siiski ainult asendustööline, siis mu ainsaks vahetuseks jääbki nüüd reedeti 11-15.30. 4 tundi nädalas tööd, päris kurb, tegelikult, ma olin juba valmis päris ära harjuma.

Õhtul on eesti pidu versioon 2, eks näis, mis sellest veidrikust saama hakkab.

iPhone, instagram ja Arts Centre'ist loojangut

6.oktoober

Kristinaga kõndisime Llanbadarnisse tundi 50 minutit. Tagasi tulime 25 minutiga. Sakslase Hannahi metsarada oli umbes kordi pikem kui autotee kõrvalt kõndida (kuigi, ausalt öeldes, mulle täitsa meeldis see rajake).

Downinguga stseno oli kuidagi jurake täna, talle ei sobi lihtsalt loengu andmine, ta vajab, et ta saaks teha ja näidata ja välja mõelda ja et teised ta ümber saaks seda teha ja teda inspireerida. Hakkas endast kahju ja temast ka.

Ja Arts Centre'is istudes oli maailma ilusaim päikeseloojang. Kirusin, et ei võtnud Lomot kaasa. Küll ma olen osav.

Kõik vinguvad, et jube ilm on. Tuul ja vihm ja.. aga sügis ongi selline! Perfektne! Ma kõnnin tuules ja ilus on olla ja mingid nõmedad mõtted viib tuul ka minema. Ja kollased lehed on maas ja kastani karvased koored on põimunud kokku ja ja ja ilus on olla oranžis sügisevärvi mantlis ja kõndida läbi sügise! Ja siis hiljem olla kodus teki all ja soojad sokid jalas ja lugeda ja kuulata vihmasabinat. Oh nii ilus. Niii ilus. Sügis meeldib mulle!

Ei ole minu pilt.

4.oktoober

Päev algas kella 12 seminariga. Tähendab, ma olin juba 11.25 kodust väljas, et noh tundi vähemalt hiljaks ei jääks (nagu ma usherdama koguaeg jään). Ja siis 11.50 olin üleval ja kirusin, et oleks võinud natuke rahulikumalt võtta ja vähemalt kohvi lõpuni juua. Ei, milleks.

Seminari annab Gareth, jälle, nagu eelmine aasta. Ja ma olen ainus meie grupist, kellel ta eelmine aasta oli, fain. Vähemalt on meie grupis veel välismaalasi, semu Kritoph Lätist (tegelt pole semu, aga ma põrkan temaga igalpool kokku) ja nime järgi tundus ka kaks poolakat või sellist olevat. Hurra. Gareth on arenenud aastaga, ma tegelt ka kuulsin, mis ta rääkis. Jee! Ja ma suutsin märkmeid teha, niiet polnud ainult teemasse, aga teemaväline tekst. Jee! Tähendab, ega midagi asjalikku ka polnud, olgem ausad.

Kaks tundi hiljem oli process of scenography ehk siis praktiline stseno (nagu ma ilmselt seda kutsuma hakkan nüüd). Jõudsin lammastemaale Llandbadarnisse varem ja otsisin natuke ruumi ja kui ma sinna sisse astusin olin peaaegu kohe pahviks löödud, sest see oli täis lavamakette ja suuri Maci arvuteid. LOVELY. Kui onu Simon lõpuks jõudis, rääkis meile, mis meid ees ootab.. Et peame ka maketti tegema ja heliplaani ja valgusplaani ja ülalt vaate ja kostüümikavandid ja jumal teab, mis ime asjad veel. JA lisaks portfoolio, mis on umbes sellest samast projektist, aga rohkem oma mõtetega (esimene asi on kõik grupitöö) jaa et sellel pole sõnalimiiti, mis teeb asja natuke keeruliseks (sõnalimiidiga on vähemalt millestki kinni hoida..)

Ja siis asusime kohe joonistama (ohsajummel). "Sinu päev esemetes ärkamisest kuni siia tuppa jõudmiseni". Eeeeh. Esimene mõte oli teha kõik üheks pildiks, et kõik oleks ühendatud omavahel, aga siis ma leidsin, et katsuks ikka lihtsalt hakkama saada ja mitte ületamatuid eesmärke võtta. Mu esemed, mida ma siis kritseldasin olid : kohvitass, iPhone ja kõrvaklapid, teatri reader, piknikulaud, arvuti ja lammas. Kui kõigil joonistatud, siis osad pidid tõstma oma pildi ja näitama ja keegi teine pidi siis rekonstrueerima ta teekonna. Minu oma oleks siis : ärkasin ja jõin kohvi, kõndisin muusikaga üles mäkke, olin seminaril, sõin Arts Centre'i taga, käisin Rosseris arvutis, et vaadata seda meili, kus oli juhend Teifi ruumi saamiseks, ja siis kõndimine Llanbadarnisse lammaste sekka. Hurraa. Polnudki kõige hullem (ja mu lammas nägi päris armas välja).

Siis tuli osa kaks. Joonista sama teekond emotsioonidena. Kõik oli tükkaega jumala wtf ja siis said ruttu valmis. Aga nüüd ei osanud enam keegi aru saada, et mis tujud need on, mida sa kujutada üritasid (jooned ja ringid ja sakid ja miskõik). Tore toredaks.

Anti kohe tühjad maketid ja grupid ja nüüd tehke kellegi teekond lavakujunduseks. Meie grupp valis minu joonistused (sest mul oli vähe asju peal....mitte, et kellegi teise oma oleks uuritud..).. Tegime trepi lavasügavusest paremalt diagonaalis ette. (ma ausõna ei tea, mis need sõnad eesti keeles on... inglisekeeles on sügavus up stage ja siis eee eeslava? down stage.. ja lava vasak-parem on täiesti kaos, sest Janika ütleb, et see on vaataja punktist, kõik teised ütlevad, et näitleja omast.. Keegi tahaks seletada siis mis on õige?). Ja see trepp oli värviline, vastavalt mu "tujudele" (sest mu kõikvõimas pinal on täis igast asju ja muidugi ma kasutasin erinevaid värve oma emotsioonide jaoks).. Ja trepi all olid asjad, mida ma olin joonistanud. Jack tegi penoplastist lamba ja oli OiKuiUhke. (ma tegelikult isegi ei tea, kas ta nimi on Jack..aga ütleme, et on, vist on.) .. Ma oleks pilti teinud, AGA mu mobiili aku sai tühjaks. ja ma millegi pärast ei teinud Lomoga pilti. Jaa treppi värvisime kriidipastellidega, niiet ma olin igaltpoolt väga värviline ja kriidine lõpuks ja kuna ma kasutasin punast viimasena, siis ma nägin välja nagu ma oleks kellegi just mõrvanud, kaunis.

Kui teised siis meie asja vaatasid, siis nad millegi pärast seostasid treppi kohe tantsuga. Ja noh. Ses suhtes, et mulle sobib kui mu päev minu elust lavastataks tantsuna. Hihihi.

Teistel gruppidel oli rohkem asju "laval" võib-olla isegi liiga palju. Mulle meeldis meie üsna modernne ja lihtne asjandus.

See kõik tehtud arutasime veel oma niiöelda eksamit, kus me peame grupina siis neid ülalpool nimetatud asju tegema. "Hamleti" kahe viimase stseeni põhjal. Lovely. Ikka tuleb see Hamlet ja kummitab nagu ta isa vaim. Ja siis Simon lasi meid varem ära ja jättis kogu arvutidisaini asja järgmiseks korraks, sest ta ütles, et me näeme suht zombied välja. Aga tundub kõik väga asjalik, et ma see aasta jõuan kaugemale kui lihtsalt grafoprojektoril veega plötserdamine (,mis oli ka väga vahva!)... ja järgmine tund on sound studios ja teeme igast helivärk, ohpõnevpõnevpõnev.

Siis läksin Arts Centre'isse, et noh loen ja mõtlen ja teepeale Llanbadarnist Arts Centrisse (20-minutiline jalutus) tuli nii palju mõtteid, et ma panin neid tükkaega kirja ja loodetavasti ma kunagi realiseerin ka need. Igatahes oli kell 17.40 kui ma Arts Centre'isse jõudsin, vaatasin veel ilusaidilusaid fotosid, mis olid näitusel ja siis istusin, et kirjutada-lugeda kuni ma pidin kella 19.10ks usherdama minema. Noh, sellega läks nii, et kuna mu telefon suri välja, siis kella mul polnud ja kui ma olin juba tükkaega istunud seal, siis lõpuks liikusin ja kellalt vaatas vastu 19.20. MINGE PEKKI. Noh, otsisin siis Arieli üles, kes korraldab usherdamist ja ta naeris ja lasi mind lihtsalt vaatama. Läks hästi, seekord. Aga kes on nii osav, et on 1,5 tundi varem kohal ja ikka jääb lootusetult hiljaks?

Hästi läheb. Hea etendus oli. Ja koju jõudsin 10.45 umbes. Niiet, kerge ligi 11 tundi sai üleval kämpuses veedetud. Ja nii päris mitu teisipäeva järjest (sest teisipäeviti satub tihti ägedaid etendusi näitama).

Much Ado About Nothing

4.oktoober, 7.30pm, Arts Centre Theatre, Mappa Mundi and Theatr Mwldan

Kava

Shakespeare siis, ta asju vaatama minnes on natuke pabinat sees, sest keel on palju keerulisem ja tihti jääbki siis sisu ka arusaamatuks. Aga tuleb kohe öelda, et kõik oli väga selge ja sain aru.

See on vist üks komöödiatest Shakespeare'il ja ma nüüd tahakski lugeda teksti ka, sest see lavaversioon oli ikka päris naljakas kohati, aga mulle tundus, et palju on juurde lisatud ja seda sorti nalju pole originaalis.

Muidu siuke tüüpiline komöödia, kus kõik teevad kõike teiste teadmata, siis on hull segadus ja jama ja kõik vihkavad kõiki ja on valmis tapma ja siis voila on tegelikult ikkagi kõik hästi. Pealkiri "Palju kära ei millestki" sobib päris valatult sellele.

Sündmustik oli toodud 20ndatesse-30ndatesse, et naiste roll hakkas suurenema ja miskõik (see oli neil kavas kirjas..). Minu esimene mõte, kui Beatrice oli ainus naine pükstes, et küll oli 16ndal sajandil keeruline aru saada, sest siis mängisid ju ainult mehed. Ja mulle tundus, et teised naised kleitides, olid oma kleidistiilidega pigem 50ndates kui 20ndates, aga selles, mis ma arvan ajastutest, ei saa kunagi kindel olla, sest ma ajan neid alalõpmata sassi.

Sõdurid olid kõik kiltides, mis minu jaoks sümboliseerib siis kohe šotimaad ja ma ei saanud ka aru, et miks siis nii (peaks ajalugu uurima, ilmselgelt) ja nende kiltidega tehti pidevalt nalja, et mehed istusid ja siis natukese aja pärast katsid hargivahet uuesti korralikumalt kildiga ja miskõik.

Lavakujunduses oli hästi palju asju. Seal oli telliskivi sein, mis oli osalt murenenud, kastekannud, lillepotid, madalad sambad, laes olid lipukesed ja tulukesed, hästi palju asju, mis nagu ei andnud midagi juurde minu arust ja mida näitlejad ka ei kasutanud, niiet..Aga kogu see punane telliskivi ja sambad ja kastekannud ja pidev kollakas valgustus, tõid koheselt minu mõtteisse Toscana. Ilmselt ainult filmi "Toscana päikese all" pärast, sest ise ma pole seal ju käinud. Aga väga mööda ma ei pannud, sest originaalis toimub tegevus Itaalias.

Lipukesed ja tulekused olid minu jaoks märk pidustustest. Miks need sõdurid sinna kuhuiganes kohta jäid, sellest ma aru ei saanud, aga tükk lõppes siiski mitme abieluga.

Põrandaks on Union Jack ja tagaseinal rippus ka kortsus Union Jack maalitult mingile kollasele kangale. Need polnud arusaadavalt Briti lpud, Need polnud õigetes värvides ja triipude sisse oli tehtud igasuguseid mustreid ja puha, ma alguses ei saanud tükkaega aru, et need on Briti lipud, mõtlesin, et lihtsalt mingi põnev põrand. Aga mingis teatud valguses oli päris hästi näha neid jooni ja riste. Miks need seal olid, seda ma küll ei oska välja mõelda? Sümboliseerivad Shakespeare'i kui üdini Briti asja? Üritavad vihjata, et tegevus ei toimu Itaalias vaid kuskil UKs (see oli kavas kirjas, et tegevus on toodud Briti külasse).

Geniaalne oli stseen, kus mehed üritavad veenda Benedickti, et Beatrice armastab teda. Kolm meest teavad, et Benedickt neid pealt kuulab, aga Benedickt ei tea, et nad teavad. Benedickt siis hiilib mööda lava ringi ja üritab end toolide ja kastide ja millekõige taha varjata ja mehed käivad ringi ja hoiavad koguaeg tal silma peal. Stseeni lõpus ajab Benedickt kogemata kasti maha ja siis kui kõik kolm meest teda vaatavad, ütleb lihtsalt "Meow". See oli päris naljakas, ma pole kunagi Shakespeare'i komöödiad näinud ja olin üllatunud, et ongi naljakas.

3.oktoober

Nüüd on seis täpselt selline, et mina istun trepil ja Kašia istub põrandal ja Annie on juhtmega oma toas (sest ta tuba on kohe ruuteri kõrval) ja meil on kommuunne internetis olemine. St WiFi ei tööta enam üldse. Null. njetu. isegi telefonis pole raasukestki wifit.

Muidu. Oli täna esimene loeng. Oh kui vahva on jälle istuda Physics Mainis ja teha märkmeid. Lovely! Kuigi ma veidi kardan seda aastat, sest kõik tundub nii keeruline.

Mul on sel semestril siis kolm ainet 1. Analysing Performance, kus ongi nii, et me käime oma teatripassiga (või siis usherdamas, trallalalallaa) peaaegu iga nädal midagi vaatamas ja igaks nädalaks ongi vaja siis teha mingeid analüüse erinevaid. Ja ma ju ei oska analüüsida, veel. judinjudin.

2. Principles of Scenography, mis peaks siis olema ideeliselt teoreetiline asi. Vaatasin neid asju, millest ma kursuse hinde saan ja judistasin end. Kõlab kohutavalt keeruliselt. Pean tegema mingi näidendi põhjal mingi 10-minutilise video asja? Ma päris täpselt ei saanudki aru, eks esimeses stseno loengus siis selgub ja siis tuleb veel teha kahe tegelinski kohta mingine portfolio (tundus umbes nagu eelmine aastagi....)

3. Process of Scenography, mis on siis praktiline, vaatasin, et kohe homme hakkame mingeid hulle 3D programme õppima ja kes teab mida.. Ja mingine asi on umbes, et 2D vs 3D. Ja siis ma lugesin ja värisesin, sest mu joonistamisoskused on allpool igasugust stsenograafilist arvestust. Jummel. Hea, et ma natuke tegelesin sellega augustis ja septembris, aga kas ka piisavalt.. Ja siis me peame tegema mingisuguse etenduse Woyzecki põhjal ja see on noh kohe mingi asjalik asi ja see tundub ka pärispäris hirmutav.

Ühesõnaga, miljon hirmutavat asja ootab ees, aga äkki need muutuvad pärast selle nädala lõppu vähem hirmutavatakse, kui loengutes käidud ja kõik asjad läbi räägitud.

Ja suvi lõppes ka siin ära ja oleme tagasi oma normaalse +15 juures ja põrgupalavust +26 pole ilmselt enne järgmist suve oodata..